Klähvib, ei pure – Pinnapealsuse juured

MART NIINESTE

„Mida? Sulle ei meeldigi Dagö? Meie Meest kuulad vä?“ – nii algas selle sajandi algupoolel mõnigi muusikateemaline vestlus. Solisti-sõnadekirjutaja Lauri Saatpalu poprokkansambel oli oma kuulsuse tipul, nagu ka tema antipood, Aivar Riisalu ja rahvalik peopopipunt Meie Mees. Mõlema bändiga käis kaasas kindel kuulajastereotüüp. Dagö kuulamine käis kultuurilembese inimtüübi juurde, Meie Mees kuulus maatöölisklassile. Kolmandat teed, tänapäevast alternatiivpeavoolu, kus krussis trussikutega draakonid ja elevandid metsatölluga pedajate vahel kondavad, veel polnud.

Dagö fännamine näitas tol ajal peenema-keerukama popmuusika eelistamist ja selle teatavaks tegemist. Tollal oli tegu ainsa uue ja sisuka eestikeelse ansambliga ning tänu bändiliikmete varem tehtule tähendas see ka kindlat menu ja mainet sotsiaalselt ja sotsioloogiliselt väikekodanluse hulka kuuluva publiku hulgas.

Olen ammu märganud, et teatud tüüpi artiste ühendab alateadlik soov rahuldada kindla sotsiaalse klassi maitset ning kuulumis- ja erinemisvajadust. Nende artistide teadmine ja kuulamine teeb kuulaja enda ning ehk tema lähikonnagi silmis kuidagi erilisemaks, annab märku tema laiemastki kultuurihuvist – mis on täiesti tõsine, kuid ei kohusta teda minema harjumuspäraselt kenast keskkonnast kuhugi kahtlasesse keldrisse. Need bändid tabavad teatud huvide ja kogemustega inimeste maailmataju, kõnelevad just nendega neist, neid liigselt provotseerimata.

Kõnetamisvõime on aga igasuguse loomingu levimise esimene eeldus. Samast tõest lähtuvalt toodetakse meil laulumaterjali ka noortele telesuperstaaridele: et see muusika raadio kaudu tollesama televaatajaga kõneleks ja karusselli igas meediakanalis käigus hoiaks. Vahe on lihtsalt selles, et autor-esitaja ühes isikus on ausam kaup kui suvaline hampelmann. Mõlema kuulajaskonna ühisosade hulka kuulub aga seesama väikekodanlik maailmataju. Mõistan suurepäraselt, et sellised tegijad on vajalikud maksujõulise kuulajaskonna loomemajandusse kaasamiseks. Kuna väikekodanlus on enimlevinud isiksusehäire, on alates ühest hetkest seda kõike tüütult palju.

Ennekõike iseloomustab väikekodanlikku maailmataju turvalisus. Kõik uus peab olema kellegi (sõber, töökaaslane, raadio, teler, reklaamplakat, ühismeedia või artisti enda autoriteet) kaudu ette kinnitatud – siis võib küll omaks võtta. Neile bändidele on omand argisus, mis kõneleb üldistaval moel korraga kellegi ja eikellegagi. Muusikud on kindlasti klantsitud nagu neil pildipangafotodel, mis illustreerivad tõlkelugusid õnnest ja suhetest, ning silma paistab mingi hetke esteetika stereotüübi tabamine ja lihvimine helis ja pildis.

Parkajope, kuklasse lükatud talvemüts, juuksed veidi turritamas, veidi väljakasvanud habe, dressipluus, all graafikaga särk, kitsad khakikarva teksad – kukekapoolsed – ning kõrbesaapad. Näiteks nii võiks kujutada rokilikku noort alternatiivmuusikut. Pane või eraldi vormirõivakollektsioonina H&Mi müüki, kuigi „Seppälä rokk“, Soome päritolu peakaupluseketis pakutud rokilike rõivaste järgi, oli juba nullindatel soliidne sõimusõna kaasajooksikbändide kohta. Ära osta seda moekat neetidega Bangladeshi nahktagi, Ramonesi logoga särki, kitsaid eelrebitud teksapükse ega creeper-kingi, kui pungi-, gooti- ja raskerokikultuuriga ei ole elus päevagi pistmist olnud! Mis siis, et näotu plastmannekeen need poeaknal hooajamoe menukitena sulle lubatuks teeb. Pinnapealsus seguneb sotsiaalse survega, mida ideevargustest elatuv peavoolupopkultuur aina taastoodab. Et klassikataustaga lugeja mu ärritust mõistaks, mõelgu sümfoonia osade vahel plaksutajate peale.

Kui mõelda oma lemmikbändidele, siis tulevad nad sellestsamast väikekodanlikust keskkonnast, nende väärtushinnangute keskelt. Miski ei ole neid teismelisena kokku viinud mõne subkultuuri või käredama-uuenduslikuma muusikavooluga – kui, siis vaid tolle tuntumate esindajate tasandil, ja sellest näib neile täiesti piisavat, et ise midagi tegema asuda. Vabandust, keegi pole järgmine Guns’n’Roses. On vaid ohutu ja stiilireeglitepärane halvavõitu kärinaga lauldud munaderokk. Muide, ka Ewert Sundjat on rahvastikuregistri järgi meil ainult üks, uus-huikujad. Halloo, kas Johnny Thunders ja Moldy Peaches ei ütle teile midagi?

Muidugi võib artist saada väikekodanliku lõhna külge oma soovist sõltumata, kui tal on oskus kirjutada ajatuid ja kaasakiskuvaid poplaule. Nagu Billie Joe Armstrong Green Dayst. Kasvatakse oma muusikalisest subkultuurist välja, saadakse masside silmis selle esindajaks. Mõni kaotab algse publiku või unustab väärtushinnangud, teine mitte.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming