Klähvib, ei pure – Minu andekad sõbrad

MART NIINESTE

Nagu lugeja pealkirjast järeldada võib, saavad seekord oma jao Eesti muusikaauhinnad, lühendatult EMA. Mina hääletasin kummaski voorus ainult oma sõprade poolt. Just minu sõbrad on siin ja praegu kõige andekamad muusikud, nagu iga meie muusikainimese muusikutest sõbrad on need kõige andekamad, sõltumata žanrist. Ma ei tea kedagi, kellel poleks sääraseid sõpru. Mis siis, et neile on auhinna eest juba hääletusvoorude läbimine ja nominentide lühinimekirja pääsemine.

Kodanikuühiskonna sünnitise EMAga väärtustatakse neid heliloojaid ja interpreete, kes isegi ei unista muusikanõukogu või kultuurkapitali tunnustusest, sest nad on andekad vales žanris. Paraku ei õnnestu mu andekate sõprade vääriline väärtustamine ka EMA-galal. Ei kuule neid seal kõnelemas tänusõnu ega näe esinemas eri­lavastuskavaga. Nagu meie vägevad akadeemilise muusika ringkonnadki, esindab EMA-gala ikkagi ühe huvirühma valikuid, kuid eraalgatajad ei saa siiski mööda vaadata enda loomemajanduslikest vajadustest.

Üks häirima kippuvalt tihti korduv linnalegend räägib hämmeldunud meelelahutustegelasest, kes sai kutse osaleda EMA-žüriis. Kuna enamik kandidaate olid võhivõõrad, andis ta oma punktid neile, kelle nimi kõlas tuttavalt, ehk kõige tuntumatele. Minu andekaid sõpru ei olnud paraku nende seas. Milline ebaõiglus! Keegi võhik paneb huupi paika, kes on siin ja praegu meie andekamad muusikud! Endal pole ühtegi muusikust sõpra! Või kui ongi, ei ole too kindlasti andekas, vaid lihtsalt edev.

Võib ju pahandada ja nõuda žürii­nimekirja harvendamist. On ka nurisetud, kuid tulemuseta. Kunagi nõudsin oma tarmukas tormakuses otse aru. Põhjendus kõlas umbes nii, et kui žüriis oleksid ainult muusikainimesed, kõneleks EMA keskmise peavoolu popkultuuri tarbijaga täpselt sama palju, kui mõne väljaande kriitikute suur aastalõpu koondtabel, kus, muide, on mu andekad sõbrad alati soliidsetel kohtadel. Demokraatia on lahe seni, kuni võimule saab järjekordne pisi-Hitler. Hea, et me räägime praegu kõigest muusikaauhinnast, mitte poliitikast.

Võime muidugi jutu vabalt ka poliitika peale keerata. Märkisin mullu,* et EMA galakontserdil esinejad jagunesid kenasti enamasti meie põhiliste muusikavabrikute Star Managementi, Crunch Industry ja Universal Music Balticsi vahel. Peale nende pääsevad lavale üks legend ja mõni skeenepõhine läbimurdja. See on muster. Mu võimalused näha mõnda oma andekat sõpra galal esinemas on peaaegu olematud. Esiteks on nad sõltumatud artistid ja teiseks ei piisa lihtsalt Raadio 2st, et Eestis tõeliselt tuntuks saada. Minu andekad sõbrad on justkui prohvetid – ükski neist pole kuulus omal maal. Tallinn ja Tartu ei lähe justkui arvesse.

Öelge nüüd, et see pole poliitika või – veel hullem – lausa kartellikokkulepe! Suurvabrikandid saavad kokku, jagavad programminõukoguna gala esinejakohad ära ja ongi kogu muusika. Alati leitakse koht oma toodetele ja nende kõrvale mahutatakse ka kõrgema lennuga skeenevõrsed. Ülejäänu ei pääse esimesest hääletus­voorust edasi, ei jõua nominentide hulka või ei ole mõne suurvabrikandi esindustooted, kelle esinemine mõjub pahatihti halastusseksi pakkumisena. Minu andekad sõbrad peavad aga läbi ajama omal käel! Ei halasta neile linnalegendist tuttav meelelahutustegelane, kui ta hääletuslehel paaniliselt tuttavaid nimesid taga ajab, ega suurvabrikantide kunstinõukogu, kui omi kokkuleppeid teeb. Kaadrid otsustavad kõik.

Saan suurepäraselt aru, et selle kõige taga on pigem paratamatus kui vandenõu. Esiteks on muidugi inimesed piiratud ja isekad. Teiseks, et EMA kõnetaks võimalikult laia ringi, sponsoritest televaatajateni, ja end sedakaudu õigustaks-kehtestaks, peabki ta teatud tahkudega rõhuma vähimatele ühisnimetajatele, täiesti tavalistele eesti tüdruku- ja poisinimedele – mis siis, et minu andekad sõbrad suudavad endale välja mõelda põnevaid pseudonüüme. Kes neid ikka oskab hääldada, meelespidamisest rääkimata? Vaid mõni käsitööõllesõber, kes põhimõtteliselt põlgab turuvalitsejatest suurvabrikantide kesvavett.

Mind närib vahel tänaseni too „Euroloo“-nimeline laimukampaania, mille korraldas Reporter kaks „Eesti laulu“ esimest aastat jutti, vastandades „vana head“ ja „kummalist uut“. Mulle ei meeldi põhimõtteliselt kommertsraadiote standardformaadid nagu top 40, mille tulemusena jaamad üksteisest sisult ei eristu. Kannatavad minu andekad sõbrad, kelle looming vaikitakse selles mängus maha. Klassikaline ajupesu käib samamoodi ühesuunalise infovälja loomisega. Rahva kõrvad lihtsalt harjutatakse halva muusikaga ära ja nad ei oskagi midagi muud tahta. Eelkirutud meelelahutustegelane oma kaunilt ümara – nullikujulise! – silmaringiga on selle ohver.

Seega, mis puudutab popmuusikat, siis elame juba ammu totalitaristlikus antiutoopias, mille oleme oma psühholoogiliste eripäradega ise loonud. Minu andekad sõbrad on selles keskkonnas nagu teisitimõtlejad, kes hruštšovka kitsukeses köögis teed rüüpavad. Nad ei mahu ajupestud peavoolu stereotüüpide raamidesse. Pean seda põhjuseks, miks nad on väärt pikka pehmet paid, milletaolise saab neile teha ainult EMA.

* Mart Niineste, Muusikaauhindade jagamine kisub üsna etteaimatavaks. – EPL 29. I 2016. http://epl.delfi.ee/news/kultuur/muusikaauhindade-jagamine-kisub-usna-etteaimatavaks?id=73540229

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht