?Klaaspärlimängu? pärlid juba veerevad

IGOR GARÐNEK

Festivali ?Klaaspärlimäng? avakontsert Pärnu kontserdimajas 9. VII, kavas A. Dvoraki ?Reekviem? rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestri ja koori, Vanemuise teatri koori ning solistide Pille Lille, Tiina Penttineni (Soome), Mati Turi ja Ain Angeri esituses Eri Klasi dirigeerimisel. Festival ?Klaaspärlimäng? andis Pärnu kontserdimajas 9. VII särava avalöögi, maestro Eri Klasi dirigeerimisel kõlas kahe Eesti ooperiteatri ühendatud jõudude ning rahvusvahelise solistide ansambli esituses Antonin Dvoraki ligi kahetunnine ?Reekviem? op. 89 (1890). Olgu lisatud, et Eri Klas juhatas seda monumentaalset oopust esmakordselt ning sama teos kõlas samas koosseisus pühapäeval juba Savonlinna ooperifestivalil.

Solistide koosseisu rahvusvaheliseks nimetada annab põhjust asjaolu, et kui metsosopran Tiina Penttinen tuli Pärnusse Soomest, siis bass Ain Anger Saksamaalt-Austriast (järgmisest hooajast on ta Viini Riigiooperi solist). Ning Eri Klas tundis solistide ansambli üle varjamatut heameelt, kui ta pressikonverentsil ütles: ?Lihtne on teha tööd suurte inimestega, keskpärastega on kõige raskem.? Tõsi ta on, et Dvoraki suurteose nüüdsel esitusel midagi keskpärast kõrva ei hakanud ? oli tunda, et eeltööd oli tehtud põhjalikult, süvitsi mindud ning iga detail lõpuni välja kujundatud.

Küllap algab iga suurvormi ettekanne üldise muusikalise dramaturgia läbitöötamisest ? muusika võib küll pikalt voolata, ent selle voolusäng ja -suund kõigi oma ?kärestike? ja ?sügavikega? on just see, mis kuulaja endaga tundideks kaasa viib. ?Reekviemi? esitati kahes kontserdipooles; huvitaval kombel on vaheaja pärast Lacrimosa?t juba helilooja ise partituuri märkinud. Eks nii pikka suurteost on järjest ka pisut raske kuulata, ettekandest rääkimata. Esitusliku terviku üheks olulisemaks jooneks kujunes festivali avakontserdil osadevaheline sidusus ? Eri Klasi kujundatud tempolised üleminekud ning kogu dünaamikaskaala vaheldusrikkus mõjusid väga orgaaniliselt. Pingelangust või kõlapildi amorfsust ei tekkinud hetkekski ning seda ka mitte lüürilise alatooniga osades. Tõsi küll, osa Hostias teises reekviemipooles on selles mõttes esituslikult üsna riskantne, et tuleb hoida ka väga aeglases tempos ?tuld tuha all? hõõgvel. Ent hõõgus küll, nii solistide järjestikustes soolodes kui koori meeshäälte homogeenses kõlapildis.

Kui nüüd jälgida Dvoraki ?Reekviemi? esituslikku hoovust päris algusest, siis avaosas Requiem aeternam võttis dirigent esmalt sedavõrd keskendunud tempo, mis mõjus piltlikult öeldes vibunööri pinguletõmbamisena. Ning esimese noolena läkski ?lendu? tenor Mati Turi sooloetteaste. Järgnev nelja solisti ansambel oli kohe kõlaliselt hästi tasakaalustatud, kuid, mis kõige olulisem, Eri Klas kujundas siin äärmiselt selge orkestri- ja koorifaktuuri dünaamilise reljeefi, tehes seda nii aktsentide täpse rõhutamise kui koori- ja pillirühmade sama täpse dünaamilise suhestamisega. Lisaks kõlas sopran Pille Lille soolonumber ühtaegu nii muljet avaldava dramaturgilise närvi kui emotsionaalse hingestatusega. Solist näitas tol õhtul ka hiljem oma kõrgvormi.

Kohutavalt võimas Dies irae. Milline sisemine energia ning kui hoiatav-dramaatiliselt kõlav sõnum ? lühike, aga äärmiselt kontsentreeritud episood! Järgmises osas Tuba mirum soleerisid Tiina Penttinen ja Ain Anger, mõlemad väga jõuliselt ja ekspressiivselt. See-eest Mati Turi, kes kohe esinemisjärje üle võttis, äratas tähelepanu oma eriliselt lüürilise ja kandva kantileeniga. Tähelepanu äratas ka vaskpillide ansambliline ühiskeel ? kõlaliselt säras kõik ning sisendusjõuliselt veel pealegi! Osas Recordare, Jesu Pie leidsid efektse ansamblilise ühiskeele aga solistid, eriti nauditav oli see Ain Angeri ja kolme vokalisti artistlikus dialoogis. Tõsi küll, Tiina Penttineni hääletämber mõjus siin teiste kõrval ehk õige pisut matimalt.

Üheks ?Reekviemi? dramaturgiliseks sõlmpunktiks kujunes Confutatis maledictis ning seda eeskätt koori ja orkestri paindliku dünaamika ning dirigendi kujundatud väljendusrikaste agoogikanüansside tõttu.

Muusikalisi pärleid jagus mõistagi ka teise kontserdipoolde. Nii mõjus Offertorium episoodina, kus esimest korda võis kuulda elujaatavat paatost. Osa lõpetav fuuga oli nii selle positiivse energia kvintessents kui samas oma selge polüfoonilise reljeefiga ka tõeline ettekandeline pärl. Orkestrile oli aga pärl kahtlemata Pie Jesu esitus, kus rahvusooperi sümfooniaorkester näitas oma viimistletud kõlalist diferentseeritust, pean silmas eriti puhkpillide ansambleid.

?Klaaspärlimäng? alles algas, festivali kunstilise juhi Peeter Vähi sõnul on muusikalisi suursündmusi juulis-augustis oodata päris mitmeid ? olgu selleks siis Euroopa Liidu Noorte Sümfooniaorkestri kontsert Paavo Järvi juhatusel või megastaarist viiuldaja Vadim Repini esinemine. Kõiki pärleid ette lugemata peab tõdema, et esimesed neist on selles mängus nüüd juba veerema pandud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming