„Kivimäe virtuoosid”, ka jutumärkideta

Igor Garšnek

Kontsert „Kivimäe virtuoosid”: Tallinna muusikakeskkooli solistid ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel 21. I Mustpeade majas. Eelmisel neljapäeval esinesid kontserdil „Kivimäe virtuoosid 2010” koos Tallinna Kammerorkestriga Tallinna muusikakeskkooli vanemate klasside solistid, dirigendiks Risto Joost. Soliste oli üllatavalt palju, nii kümne ringis. Loomulikult tuleb sõna „virtuoosid” muusikaõhtu  pealkirjas võtta teatud reservatsiooniga nagu avanssi. Kuid neist nii mõnelgi oli sellist mängutehnilist potentsiaali, mis lubab seda sõna kasutada ehk juba homme-ülehomme, ja jutumärkideta. Selle kontserdi puhul tuleb silmas pidada vähemalt kahte aspekti.

Kõigepealt peab ära märkima huvitava kava, kus olid esindatud nii klassikalised teosed, nüüdismuusika kui koguni eesti helitööde esiettekanded. Teiseks  teemaks on ansamblilise koosmängu iseärasused pillide ja solistide lõikes. Muusikakeskkooli õpilaste esinemise kunstilise taseme iseloomustamisel lähtun kolmest põhilisest kategooriast – rütmitunnetus, intonatsioon ja karakteri kujundamise oskus – ning nende järgi olid näitajad üsnagi erinevad. Kõnealusel muusikaõhtul sai kuulda kahte Vivaldi teost: Kontserti viiulile ja tšellole F-duur ja Kontserti kahele tšellole g-moll. Nii et hea  võimalus võrrelda. Vivaldi kontserdid on keelpillimängijate raudvara, mis paneb näilisele lihtsusele vaatamata proovile esitaja rütmitunnetuse ja intonatsioonitäpsuse. Nii jättis Kontserdis viiulile ja tšellole I osa ettekandes soovida VIII klassi tšellisti intonatsioonitäpsus, see-eest aeglane teine osa oli mõlemal solistil märksa väljapeetuma kõlaga.

Kõige veenvamalt õnnestus noortel muusikutel finaali karakteri väljatoomine. Küll võinuks vivace  tempo puhul solistide rütmiline sünkroonsus (eriti omavahel) olla märksa täpsem, nii et koosmängulises ühismõtlemises on veel mõistagi arenguruumi. Nüüd võrdluseks Vivaldi Kontsert kahele tšellole, kus solistideks Johanna Randvere ja Johannes Välja (mõlemad IX klass, õp Mart Laas). Neil oli rütmiline koosmäng paigas – nad ei lasknud end emotsioonidel n-ö libedale pinnale kallutada. Samas oli noorte tšellistide  muusikaline dialoog aeglases keskmises osas väljendusrikas, kuigi ehk liiga kammitsetud. Finaalgi oli neil rütmilis-intonatsiooniliselt üsna hästi läbi töötatud. Vivaldi esituste kokkuvõtteks peab märkima, et ükskõik kui omanäolisest karakterikujundusest ei jää suurt midagi järele, kui interpreet ei arvesta nii elementaarseid asju nagu koosmängu rütmitäpsus ja intonatsioonipuhtus. Nüüd lühidalt kõnealusel kontserdil kõlanud  eesti heliloojate neljast esiettekandelisest teosest. Tatjana Kozlova „White hollow” kahele flöödile ja kammerorkestrile on suurelt jaolt üles ehitatud kõlavärvide väljendusrikkusele, mille teenistuses on kogu see mikrointervallika, rohked keelpillide divisi’d ja mikropolüfoonia. Ning flöödisolistidel (Heili Rosin ja Anni Ruugla, õp Mihkel Peäske) on selles värvipaletis ehk kõige intensiivsem roll, seda ka temaatilise kujundimaterjali eksponeerimise  mõttes.

Muuseas, eelnimetatud solistidest esitas Heili Rosin ka Frank Martini „Ballaadi” nõudliku solistipartii veenva artistliku vabadusega. Tema mängu tämbraalne nüansseeritus pani igatahes kohe kuulama. Tauno Vilu on TMKK abiturient, tema debüüt-teos „Viirastus” kammerorkestrile jättis pisut neoklassikalises mõttes konservatiivse üldmulje. Paistab, et noore komponisti fantaasiale annab harmooniajärgnevuste  kombinatoorika üsna olulisel määral loominguks vajalikku „kütust”. Nagu ka motoorsedostinaatsed rütmifiguurid, mis on nii mõnigi kord kergelt dissonantsidega vürtsitatud. Margo Kõlari esmaettekandelised „Igatsus” ja „Vallatu serenaad” solistide ansamblile oli esituslikus mõttes omapärases „paarisrakendis”: üks teos kasvas üle teiseks.

Kui „Igatsus” meenutas lüürilist helimaalingut, mis võiks kaunistada mõne A-kategooria filmi tundelisi  stseene, siis ragtime’i maneeris „Vallatu serenaad” võiks vabalt kõlada mõne Chapliniaegse tummfilmi taustaks. Kaasakiskuv muusikaline pullitegemine! Tõnu Kõrvitsa „Safra” ei kõlanud küll esiettekandes, kuid tahan tähelepanu juhtida seda esitanud artistlikule pianistile, kelleks oli IX klassi õpilane Auli Lonks (õp Martti Raide). Julgen ennustada, et tema tulevik peaks küll muusikat täis olema! 

Lõpetuseks tahan toonitada, kui oluline on igale andekale muusika(keskkooli)õpilasele esinemine niisuguse kvaliteet-kollektiiviga nagu seda on TKO. Sellest ammutab noor interpreet vajalikke kunstilisi kogemusi ju mitmeid kordi rohkem, kui nelja klassiseina vahel harjutades.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming