Kitarrifestival – Viljandi sügisekuulutaja

Ivo Heinloo

Chopini kuulsat tsitaati, et ühest kitarrist kaunimalt saab kõlada vaid kaks kitarri, on põhjust iga aasta septembris jälle meelde tuletada: Viljandi kitarrifestival toimus tänavu viiendat korda ja on saanud juba traditsiooniliseks sügisekuulutajaks Eesti muusikaelus. Erinevalt näiteks Tallinna kitarrifestivalist, mis kaldub pigem klassika poole, on Viljandis fookuses jazz ja muu improvisatsiooniline muusika. Veenvaks tunnistuseks on tänavuse peaesineja valik: Norra juurtega USA kitarrist Lage Lund ning teised tema trio liikmed on kõik New Yorgi jazzielus äärmiselt aktiivsed muusikud, kelle nimi aga jazzikaugemale inimesele võib-olla palju ei ütlegi. Sellest hoolimata tõi Lage Lundi trio peaaegu täismaja kuulajaid. Viljandi festivali kontserdiformaadid on aastate vältel kindlaks kujunenud, kuid alati jagub üllatusi – seekord näiteks mängiti ja kuulati muusikat ka väga ebaharilikus paigas ehk vanas veetornis. Terve festivalinädala Viljandis viibivad, õpitubades tarkusi jagavad, eratunde andvad ja mitmel kontserdil üles astuvad välismuusikud, keda mujal maailmas nimetatakse residentartistideks, kujundavad igal aastal festivali palge või vähemalt annavad sellele tugeva omapoolse varjundi. Ja tõepoolest – kitarr ei puudu kunagi ühestki festivalil üles astuvast ansamblist. Eks kontserdile minnakse iga kord lootusega südames, et ehk just seekord sünnib muusikaline ime, midagi enneolematut just siin, just praegu. Kas asi on kõrgendatud ootustes või milleski muus, aga enamasti jäävad imed sündimata. Mitte just ime, kuid kindlasti üks erilisi Viljandi festivali pakutud hetki oli Norra kitarristi Rune Mandelidi soolokontsert Jaani kirikus.

Võib-olla oleks Mandelidist saanud hoopis maailmatasemel suusataja, sest tema kodulinnast Vossist on sirgunud tervelt 16 olümpiakulla omanikku. Temast kasvas aga hoopis suurepärase tehnikaga kitarrist, kelle peamiselt norra rahvamuusika varjundiga omaloomingust koosnenud kava kujunes vähemalt mulle seekordse festivali tipuks. Eriti temperatuuritundlikud kitarrid tuli küll kontserdi jooksul korduvalt ümber häälestada, ent see ei rikkunud üldmuljet – kõik, mida mees oma instrumentidega ette võttis, kõlas tõeliselt musikaalselt. Äratuntavaid Pat Metheny stiilist saadud mõjutusi tunnistas Mandelid ka ise ja mõni lugu tundus tõepoolest otsekui „Farmer’s Trust’i” või mõne teise Metheny rustikaalse ballaadi tõlgendusena. See kõik oli aga mulle kui juba aastate eest Metheny-maania ohvriks langenule loomulikult oluline lisaväärtus.

Teisele kohale paremuse järjekorras asetaksin festivalil kuuldust Teemu Viinikaineni trio. Rütmisektsioon Ville Herrala bassil ja Mika Kallio trummidel on üks silmapaistvamaid Soome jazzis ning Viinikainen neile, kes kitarrifestivali käekäiku pikemat aega jälginud, juba vana tuttav. Noorte muusikute seas on ta kujunenud omamoodi iidoliks, kellest õppust võtta, ja seda mitmeski mõttes. Publik võttis ovatsioonide saatel vastu nii bändi hingestatuse bluusi kui ka Viinikaineni mõtlikumat laadi omaloomingu esitamisel.

Kolmas koht selles puhtspekulatiivses edetabelis läheb jagamisele peaaegu kõigi ülejäänud kontsertide vahel. Siiski väärib eraldi esiletoomist veel üks huvitav eriprojekt, mis ilmselt sellisel kujul niipea ei kordu (kui üldse kunagi): nimelt andsid kolm erinevat koosseisu, duod Ain Agan ja Oleg Pissarenko ning Niklas Winter ja Teemu Viinikainen ning Weekend Guitar Trio ühiskontserdi pealkirja „GuitArte” all. See ei olnud neile esimene kontsert, sest kord on samasuguses formaadis juba Soomes esinetud.

Äsja Norrast festivalilt „Punkt” naasnud Weekend Guitar Trio, mille tuntus väljaspool Eesti piire viimasel ajal järjest kasvab, astus Viljandis üles kahel õhtul, teistkordselt koosseisus, kus lisaks neile veel Draamateatri kitarri mängivad näitlejad. Ansamblis oli ka meie silmapaistvaim flamenco-jazzi viljeleja Indrek Kruusimaa, kelle tuline soolo pälvis publikult terve festivali kõige tormilisema aplausi.

Sooloetteaste tegi seekord Ain Varts, kelleta ei kujutaks eesti pop- ja rokkmuusika ajalugu ettegi. Mees, kes võib oma CVsse kirjutada osalemise sellistes ansamblites nagu Propeller, Kaseke, Ruja, In Spe jpt, on üks neid universaalseid kitarriste, kes personaalselt rambivalguse vihku satub küll üliharva. Nukuteatri soolokontserdid kannavadki endas just seda ideed, et meie teenimatult vähe tähelepanu pälvinud kitarrisuurused rohkem fookusesse tõsta. Ain Vartsi kontserdil kõlas palju Ralph Towneri loomingut, kuid ka Vartsi enda lugusid.

Eksootilisim külaline oli tulnud Brasiiliast. Lupa Santiagoga kohtus Ain Agan aastate eest Sao Paulos ja nüüd oli Santiago laval koos Villu Veski kvartetiga. Tunnustatud pedagoog ja paljude õpikute autor Santiago on pälvinud ka ühe nn ladina grammy. Viljandis mängiti nii bossanovat kui vähem tuntud brasiilia standardeid, teiste seas Gilberto Gili ja loomulikult Antonio Carlos Jobimi omi.

Meeldivalt üllatasid ka muusikatudengid. Rootsis õppiv bassimängija Mai Jõgi esitles festivalil uhiuut projekti Fusion Bag, lisaks leidus festivali programmis mitmeid VKAst võrsunud andekaid noori nagu Erko Niit, Tõnu Tubli, Jalmar Vabarna jt.

Üle ega ümber ei saa festivalist rääkides tudengite kitarriorkestrist. Ka see on üks loodetavasti veel kaua jätkuvaid traditsioone, mille eestvedaja on aastaid olnud Robert Jürjendal. Kuigi orkester sai sel aastal tavapärasest väiksem, oli lõpptulemus siiski vähemalt sama hea kui varasematel kordadel. Kui küsisin Jürjendalilt täpsemalt orkestri tööprotsessi kohta, nentis ta, et ettevalmistusaega pole noortel muusikutel kuigi palju. „Materjali valikul püüan katsetada omaenda uusi ideid, aga lähtun ka muidugi sellest, kes parasjagu orkestri koosseisu moodustavad,” seletas Jürjendal. Igal aastal on koosseis erinev, mistõttu ongi see ettevõtmine Jürjendalile alati uudne ja põnev.

Järgmise aasta kohta võib ilma kohvipaksu pealt ennustamata kindlalt väita vähemalt kaht asja. Seda, et sügis saabub jälle koos vihma ja meie kliimale iseloomuliku kaamosega ning et Viljandi kitarrifestival tuleb taas. Kui väljas on pime ja kõle, tuleb soojust ja valgust otsida omaenese hingest, loomulikult hea muusika saatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming