Kitarrid osutasid seitsmesse suunda

Kaur Garšnek

VII Tallinna kitarrifestival 10. – 16. VI VII Tallinna kitarrifestival sisustas Tallinnas suveõhtuid seitsme päeva vältel, mil astus üles esinejaid Kanadast, Brasiiliast, Mehhikost, Argentinast, Hispaaniast, samuti Eestist. Festivali korraldaja ja kunstiline juht Tiit Peterson oli lubanud, et tänavune kitarripidu tuleb stiilikirevam kui kunagi varem – ning tõsi ta on, et vähemalt minu kõrvad ei kuulnud küll kaht samasugust kontserti ega esinejat. See aga ei tähenda muidugi, et elamusi ja isiksusi ei saaks omavahel võrrelda. Kusjuures sõna „isiksus” võiks siin olla keskne, kuivõrd tähistab ju harjumuspäraselt inimese kehalis-vaimset tervikut. Kitarrimängu puhul tuleb aga füüsilise ja hingelise poole seos eriliselt esile, ütleme näiteks võrdluses klaverimänguga, mille puhul klahvide must-valge rida ja fikseeritud häälestus teevad pillist eelkõige küllaltki mugava ideede teostamise vahendi, kuid vähendavad seejuures muusiku vastutust vahetu kõla eest. Kitarrimängu korral on aga interpreet igal momendil heliga sõna otseses mõttes füüsilises kokkupuutes nii sõrmlaua kui resoneeriva pillikorpuse kaudu; võin öelda omast kogemusest, et kitarrimänguga kohanenuna ei teki erilist soovi minna tagasi klahvide juurde. Niisiis, akustilise kitarri mängimine võib olla sõna otseses mõttes füüsiliselt meeldiv kogemus ning seda keha ja vaimu viljakat seost ilmutasid kõik kitarrifestivalil esinenud isiksused eri viisil.

Rokkstaar Kanada versus Brasiilia moodi

Festivali alustas Kumu auditooriumis esinenud Kanada kitarrist Don Ross, kelle repertuaar ja esinemisviis mahtusid teistega võrreldes kõige enam kergemuusika ja popkultuuri määratluse alla. Kuulda võis blues’i, funk’i, country-western’i ja isegi hip-hop’i mõjutusi, muusikalise huumori prismast jooksid paiguti läbi tsitaadid rokkbändidelt nagu Cream ja Deep Purple, samuti kõlas näiteks katkend Henri Mancini muusikast teleseriaalile „Peter Gunn”. Rossi muusikaline, kuid ka verbaalne huumor ja jutuvestmisoskus kuulusid muidugi tema tervikliku isiksuse juurde, seejuures võiks viimased justkui sulgudesse asetada. Ent kontserdi puhul loeb ka tervikmulje, lisaks on kitarrimängu puhul ju nii, et ulja mängu korral kipub pill häälest ära vajuma, ning kui veel mitmed lood on ka eri häälestuses, siis tekib lugude vahele üsna palju pause, mida Ross oskas suurepäraselt sisustada. Mis puutub veel muusikalisse sisusse, siis valdavalt kõlas sel kontserdil kuulamapanev autorilooming, milles leidus nii sügavust kui kaasahaaravust. Erinevalt teistest festivali esinejatest pruukis Ross metallkeeltega pilli ega pidanud paljuks lisada värvi mõttes üksikuid heliefekte, mis täiendasid loomulikku kõla ja tõid näiteks esile ohtraid loomulikke ja kunstlikke flažolette, kuid ei varjanud instrumendi enda heli.

Kitarrifestivali teine esineja astus üles samuti Kumu auditooriumis, kuid oli hoopis teist masti mees. Brasiilia kitarrist Yamandú Costa pruukis nailonkeeltega seitsmekeelset pilli ning jäi korraldusliku poole pealt teiste seast silma sellega, et trimpas laval oma rahvuslikku jooki maté teed. Nähtavasti oli see ka üks tegureid tema ilmselge tehnilise üleoleku kõrval, mis võimaldas ligi kaks tundi järjepanu kestnud ja uskumatult kõrgel intensiivsusel esituse. Kui Don Ross oli mänginud seistes, et oma sirgjoonelist rütmiskeemi paremini läbi tunnetada, siis Yamandú Costa seadis end klassikalisse jalatoega mängupositsiooni, kuid ei suutnud selles kuigi kaua paigal püsida. Ladina-Ameerika erinevatest rahvamuusika stiilidest (nt choro ja samba) mõjutatud, kuid jazzivõtmes isikupäraseks tihendatud muusika ei püsinud hetkekski paigal ning vedas hoovustena kulgeva meetrumi saatel nii esitaja kui kuulaja siia-sinna. Peaaegu iga lugu oli eri häälestuses ning esineja mängis sellise tulisuse ja nakkava rõõmuga, mille puhul ei tule enam pähegi hakata norima näiteks heli tekitamise täpsuse kallal. Püüdes seda tervikmuljet mahutada jazzmuusika mõiste alla, meenub lähima vastena Django Reinhardti mustlasmuusikast mõjutatud helikeel, Costa mängu on aga võrreldud ka Hispaania flamenkokitarristi Paco de Lucía ja Brasiilia kitarrigeeniuse Baden Powelliga. Etteruttavalt võib öelda, et see õhtu jäigi mulle festivali tipphetkeks.

Kolm „akadeemilist”

Vastukaaluks Kumu auditooriumi informaalsele atmosfäärile toimus Mustpeade maja Valges saalis kolm akadeemilisema värvinguga sündmust, kus interpreedi ja helilooja roll enam kokku ei langenud. Esiteks sai kuulda Mehhiko kitarristi Cecilio Pererat, kelle kontserdi puhul tuleb eriti kiita vaheldusrikast repertuaarivalikut, mis hõlmas nii mehhiko rahvalaule, Domenico Scarlatti sonaate kui nüüdisheliloojate Leo Brouweri ning Alberto Ginastera loomingut. Mehhiko rahvalaulude emotsionaalse ja kõlarikka esitusega võrreldes mõjus Scarlatti küll ehk mõnevõrra kuivalt (tegemist oli ka klavessiinile kirjutatud sonaatide seadetega), kuid igal juhul tuli läbi kontserdi esile väga täpne intonatsioon ja suurepärane kõlakontroll, mida oli juba iseenesest lust jälgida. Võrreldes Pereraga hakkas festivali eelmine kitarrist Costa nüüd juba paistma omamoodi rokkstaarina, mis pole iseenesest ei hea ega halb. Perera kontserdi kõige värskendavamaks momendiks võib aga vahest pidada Leo Brouweri sonaati soolokitarrile, mis osutus väga heaks näiteks, kuidas tasakaalustada kitarrimängu tehnilist tulevärki köitva muusikalise sisuga, mis meenutas tänu piiratud transponeerimisvõimalustega helilaadide kasutusele veidi Messiaeni ja Debussy poeetilist helikeelt.

Teine Mustpeade majas üles astunud külaline oli Argentina tangokitarrist Mirta Álvarez, kes pakkus kuulamiseks lühematest tangodest koosneva kompaktse kava. Álvareze tehnika oli võrdluses Pereraga märksa kergem ja õhulisem ning selle tugevad küljed tulid eriti välja lüürilisemates tangodes ehk n-ö tango romanza’des. Seejuures tundus mulle, et vajalike taktiosade rõhutamine tangole iseloomulikus rütmiskeemis sündis vaiksemate nootide hajumise arvelt Valges saalis, kusjuures Perera kontserdi puhul sellist tunnet ei tekkinud. Hiljem kaaskuulajatega muljeid vahetades selgus, et ma polnud ainuke, kes tajus vähest kontakti esinejaga. Arvatavasti oleks selline kontsert sobinud palju paremini NO99 Jazziklubi sarnasesse, s.t vahetuma akustika ja soojema atmosfääriga paika. Väike helivõimendus ja punased kardinad – miks mitte?

Viimasena esines Mustpeade majas instrumentaalduo Tiit Peterson kitarril ja Neeme Punder flöödil. Ettekandele tuli Urmas Sisaski tsükkel „Nüüdisaegne sodiaak”, mis kirjutatud 2002. aastal pühendusega Boris Björn Baggerile, kuid Eesti esiettekandele jõudis 2011. aastal nimetatud duo esituses. Kahjuks polnud tehnilistel põhjustel võimalik näidata videopilti tähistaevast, kuid ega olnud mahti sellest ka nüüd väga palju puudust tunda. Tõsi, kitarrifestivali kohta oli kitarripartiidel selles teoses õigupoolest üsna tagasihoidlik roll ning enamiku Valge saali kõlaruumist hõivas Punderi flööt. Kuid et see seal nii ilusasti kõlas, siis ei saanud ilmselt kellelgi selle vastu midagi olla. Duo koosmäng oli enamjaolt väga sujuv (kahtlusi tekitasid vaid mõned „Skorpioni” sabalöögid ja 15/16 taktimõõdu väljamängimine osas „Kalad”) ning õhtule andis lisaväärtuse kohal viibinud helilooja, kes oli valmis jagama selgitusi teose kohta. Muu hulgas on ju huvitav seegi, et Sisaski sodiaagitsükkel esindab sellist sodiaagimärkide süsteemi, kus lisaks peavoolu 12 tähtkujule leidub ka kolmeteistkümnes – nimelt Maokandja.

Hispaania flamenko ja veel kord Brasiilia

Festivalile panid väärika punkti veel kaks duokontserti Kumu auditooriumis. Esiteks Hispaania flamenkokitarrist Oscar Herrero ning laulja Natalia Mellado. Viimane esines peamiselt sügava ja nukratoonilise cante jondo’ga, mille seosed India pärimusmuusikaga tulid kogu selles melismaatikas üsna ilmsiks, esimese mängutehnika oli aga (mõningate „surnud” nootide kiuste) tähelepanu teritav – kõik need rasgueado’d, picado’d, golpe’d ja tremolo’d sulandusid sujuvalt teineteisesse. Õhtu edenedes paistis aga mingi raskepärasuse vaim üle kontserdi langevat – mitte et sisukas muusikasündmus peaks tingimata olema üks tants ja trall. Kuid ka muusikud ise näisid rohkem nautivat kiirema ja püsivama rütmikaga kergemaid vorme, mis võimaldasid tegelikult ka Herrerol end tehnilisest küljest paremini näidata, lõid sünergiat muusikute vahele ning hajutasid nende sünget ja surmtõsist olekut.

Päris viimaseks kitarrifestivali muljeks jäi aga 16. juunil toimunud Brasiilia kitarristi Daniel Marquesi ja löökpillimängija Tiago Loei rõõmus kontsert. Peamiselt esitati Marquesi lugusid, mis nagu Costa puhulgi kujutasid endast brasiilia rahvamuusika kaasaegseid tõlgendusi, olid huvitavad ja kaasahaaravad. Marquesi etteaste ei tundunud küll samavõrd enesekindel kui Costa oma, kuid koosmäng löökpillimängijast kolleegiga andis kõlale ja meeleolule palju juurde. Viimasest johtuvalt mängis Marques ka märksa „sirgemas” meetrumis ja ehk mõnevõrra konventsionaalsemalt kui Costa. Hiljem selgus, et kitarrist olevat oma sõrme enne kontserti lennuki turvavöö rihma klambri vahele kiilunud ja oli kontserdi andnud valust hoolimata. Usun, et nii nagu paljud oleksid valmis loovutama tükikese oma sõrmest, kui saaksid mängida nagu Django Reinhardt, oleksid paljud valmis lükkama oma sõrme ukse vahele, et mängida nagu Daniel Marques.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht