Kirikulaul, improvisatsioon ­ja vesi

Igor Garšnek

Sarjas “Diplomaatilised noodid / Kreeka”: IOANNIS KATSOULIS (laul, Kreeka), HELI REIMANN (saksofon, live-elektroonika), TAAVO REMMEL (kontrabass, live-elektroonika), HELI PIISANG (valgus ja video) ning JEVGENI BEREZOVSKI (heli) kontsertetendusel “Taeva all ei ole õrnemat kui vesi” Niguliste kirikus 23. III.  

Kuigi kõnealuse, piletite poolest viimseni väljamüüdud kontsertetenduse “Taeva all ei ole õrnemat kui vesi” pealkiri on laenatud Laozi taoismi põhitekstist “Daodejing”, oli tegemist siiski bütsantsi kirikumuusika tänapäevase interpretatsiooniga, kus iidne kirikulaul, nüüdisaegne live-elektroonika, saksofoni-kontrabassi improvisatsioonid ja video olid Niguliste võlvide all põimunud harmooniliselt meditatiivseks audiovisuaalseks amalgaamiks.

Kavalehe järgi oli Ioannis Katsoulise (laul, Kreeka), Heli Reimanni (saksofon) ja Taavo Remmeli (kontrabass) kontserdi kandvaks ideeks tagasipöördumine lihtsuse ja algelisuse poole, aga ka austusavaldus Jumalaemale kui pühaduse ja puhtuse sümbolile. Etteruttavalt öeldes võis esimesena nimetatut tõesti aduda pea igast kõlanud noodist, ent mis puutub viimasesse, siis seda siinkirjutaja eriti ei tajunud. Vähemalt videos (Heli Piisang) mitte, olgu bütsantsi kirikumuusika tekstidega kuidas on. Pildiliselt prevaleerisid ekraanil rohkem vesi ja veega seotud poeetilised loodusvaated (kasutatud oli ka Fred Jüssi slaide).

Bütsantsi kirikumuusikast on vaja teada kindlasti niipalju, et tegemist on ühe vanema meieni jõudnud muusikatraditsiooniga. See on sündinud koos õigeusu liturgiaga umbes 1600 aastat tagasi ning saanud mõjutusi mitmetelt kultuuridelt: juudi sünagoogilaulult, bütsantsi ilmalikust folkloorist ning idamaade traditsioonilisest muusikast. Tuleb samuti märkida, et nii bütsantsi kui vene õigeusu liturgiline muusika on juba oma põhiolemuses vokaalne, mistõttu laulukunst on selles traditsioonis lihvitud eriliselt silmapaistvale tasemele. Ning seda rafineeritust oli kuulda ka Ioannis Katsoulise tenori-baritoni tessituuris laulmises, mida ilmestasid väljendusrikas ekspressiivsus ja rohked vokaalsed fiorituurid-melismid kõrgregistris.

Kontsert(etendus) kulges katkematult ühtse tunniajalise tervikuna, kus vokaalsed muusikanumbrid vaheldusid instrumentaalselt improvisatsioonilistega. Ühtki kommentaari nende kohta kavalehel paraku polnud, ja ega neid poleks pimendatud kirikus tegelikult lugeda näinudki. Seetõttu ei oska nende sakraalsete soololaulude puhul isegi mitte oletada, millist kirikumuusika stiili alaliiki need esindasid (koorimuusika puhul oleks see lihtsam olnud) või mis sajandist need pärit olid. Kuid autentsus kui selline polnudki tolle muusikaõhtu puhul ilmselt oluline, tähtsam tundus olevat iidse kultuuri sulandumine tänapäevasesse ning improvisatsiooniline eneseväljendus ja ansamblitunnetus.

Suurem osa kõlanud muusikast moodustas tänu saksofoni-kontrabassi live-elektroonikale meditatiivselt ambient’likke, kirikuvõlvide all kaikuvaid helimaastikke. Laul ja kontrabass kujundasid järjepannu organumilaadsete lineaarsete meloodiate meditatiivseid kooslusi, sealjuures oli kontrabass sellelaadsetes kombinatsioonides rohkem burdoonpilli funktsioonis. Ent Taavo Remmeli hilisem orientaalses laadis sooloimprovisatsioon haakus niisuguse kõlamaailmaga igatahes väga harmooniliselt. Kõik see tundus justkui ühtsest hingusest kantud olevat. Ning Heli Reimanni saksofoni-improvisatsioonid lisasid tollele muusikamosaiigile perioodiliselt omapärase koloriidiga, kuidagi sisemiselt helenduvaid värve.

Kuid ega see kontsert olnud siiski tervikuna sakraal-improvisatsioonilistest meeleoludest kantud – kava lõpuosas võttis Ioannis Katsoulis kätte ud’i (idamaade lautolaadne pill) ning siis võis ühes palas Taavo Remmeliga koosmängituna kuulda koguni folkloorselt tantsulisi, lausa kaasahaaravaid rütmimustreid. Ütlematagi on selge, et ka need kõlasid ikka orientaalses võtmes.

Kokkuvõttes võib öelda, et ega kirikulaul ja improvisatsioon pole sugugi teineteist välistavad nähtused. Pigem ikka täiendavad, nagu nad seda olid tõenäoliselt ka aegade hämaruses. Sest improvisatsioon on nagu vesi, mis jõuab kõikjale. Ning ka seob (vähemalt eluslooduses) kõike.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming