Kimmo Pohjoneni kaubanduslik tulevärk

Kaur Garšnek

Kluster ja keelpillikvartett Proton esitasid teose „Uniko” 15. II Estonia kontserdisaalis. Soome „akordionišamaan” Kimmo Pohjonen on Eesti publikut rõõmustanud juba üsna mitmel korral ja eri koosseisudes: esinenud rokilikuma suunitlusega grupis KTU, astunud üles sooloartistina, samuti osana tandemist  Kluster, kus teiseks osapooleks elektrooniliste löökriistadega oskuslikult manipuleeriv Samuli Kosminen.

Ühes viimasega musitseeriti nüüdki, kõlapilti lisandus Soome keelpillikvartett Proton. Samuti võib sisuliselt ansambliliikmeks pidada surround-heli ja reaalajastatud heliefekte kujundavat helitehnikut Heikki IsoAholat. Ka säherduse kollektiiviga on Pohjonen kord varem Eestis esinenud, nimelt 2006. aastal  Leigo festivalil, kus esitati mitmeosaline läbikomponeeritud teos „Uniko”. 65minutilise kompositsiooni olevat tellinud 2002. aastal Kronose kvartett ning Pohjonen, kel seks ajaks juba koostöökogemusi Tapiola Sinfoniettaga, andnud oma jah-sõna.

Teose muusikaliseks ideeks sai ühendada akordioni ja keelpillide helimaterjal, neid sämplida ja live’is töödelda. Seesugune lähenemisviis olevat olnud tollal uus ja ainulaadne. Teose ettekanne Tallinnas  aastal 2009 ei kostunud enam nii unikaalne. Ühest küljest on muidugi paratamatu, et artisti korduvad ülesastumised hakkavad publiku mälus omavahel kõrvutuma ja kihistuma, kuid antud juhul oli asi ka muus. Mina näiteks jõudsin kontserdile esitatava kava suhtes „puhta lehena”, ent kurioossel kombel oli üheks esimeseks esilekerkivaks assotsiatsiooniks ikkagi „Leigo!”. Ilmselt õnnestub siin peale kollektiivse alateadvuse toimemehhanismide leida  ka puhtmuusikalisi põhjusi. Näiteks pakutakse ju igasugustel suvefestivalidel ja kogupereüritustel pop- või rokkmuusika töötlusi klassikalistel instrumentidel ja muud hõlpsasti seeditavat „väärikamas” kuues.

Muusika ise koosneb valdavalt meeldejäävatest fraasikordustest, paralleelselt kvintides või unisoonis, kokkukõlavale võimsusele rõhuvatest liikumistest. Ent kitarriga maadleva rokkstaari või end eksponeeriva popartisti asemel  on laval… näiteks keelpillikvartett, justkui natuke kohkunud ja natuke elevil, pühapäevaselt pidulik. Suur osa „Uniko” materjalist näiski põhinevat sellisel minimalismile läheneval kompositsioonil, mis toiminuks oma monoliitsuses suurepäraselt mõnel vabaõhuüritusel koostöös tulevärgi ja inimmasside stiihiaga, ent vaoshoitumas kontekstis ei suutnud vähemalt mind küll sügavamalt puudutada. Vahest oleks seesugune arhimuusika vajanud täienduseks  dünaamilisemat, ökomütoloogilist visuaaliat à la Philip Glassi „Koyaanisqatsi”. Tõsi, mulje võinuks esimese 15 minuti põhjal ka teistsugune kujuneda.

Alustati hiljukesi elektroonilise kõlakanga lainetustel, mis loomulikel ülemhelistruktuuridel mängides sugereerisid avarat ja karget tunnetust, ideaalset võimaluste ruumi. Instrumentalistid imiteerisid pillidel loodushääli, seejärel fraseerisid teatud nukra pastoraalsusega, et siis kulmineeruda  „pulsil ja mustril” põhinevasse etnorokilikku „saagimisse” poognajõhvide lipendades. Õhtu ootamatuim moment oli aga üks viieminutiline lõik pärast esimese osa repriisi, mil pääses valla täiesti taltsutamatu, harmoonia paineist vabastav stiihiline ürgheli. Kohapeal improviseeritud pillikõla muundati elektrooniliseks utoopiaks ning ruumilise helisüsteemi eelised tulid täielikult esile. Rahulikult kulgevast jõevoolust sai ülespidi  kihutav kärestik. Just seesuguseid üllatusi oodanukski enam. Siiamaani on neid küllaga pakkunud Pohjoneni isikule keskendatud kontserdid, mil „orkester” tuleb mehest endast ning esitus põhineb vahetul loomeimpulsil. Mõnikord on nii, et less is more.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht