Killuke ameerikalikku klubimuusikat

Igor Garšnek

Multiinstrumentalist Jalalu-Kalvert Nelson (USA) ning Marti Tärn (bass), Reigo Ahven (trummid), Roland Karu (saksofon) ja Jaan Jaanson (kitarr) 21. VIII Clazzis. Kes on käinud New Yorgis, see teab kindlasti, kui vilgas muusikaelu keeb sealsetes klubides – pubisid, kus pillimehed õhtuti musitseerivad, on pea igal tänavanurgal. Meil Eestis sellist  traditsiooni paraku pole, ent tubli sammu selle tühiku täitmiseks on astunud baar-restoran Clazz, mis korraldab sporaadiliselt sisukaid klubimuusika õhtuid. Üks selliseid oli seal eelmisel reedel, esinemas Oklahomast pärit, praegu Šveitsis elav afroameerika multiinstrumentalist ja helilooja Jalalu-Kalvert Nelson, ansamblikaaslasteks noored eesti muusikud.

Tegemist oli paaritunnise hoogsa kontserdiga kahes set’is, kus kumbki kestis umbes tunni.  Kuna Nelson pole siinmail ilmselt kuigi tuntud, toon tema biograafiast ära mõne pidepunkti: sündinud 1951, õppinud muusikat Indiana ülikoolis John Eatoni ja Iannis Xenakise (!) käe all, hiljem täiendanud end Tanglewoodis, kirjutanud muusikat Oaklandi sümfooniaorkestrile, Brooklyni Filharmooniale jt orkestritele, praegu tegutseb jazzmuusikuna üle terve maailma koos eri maadelt bändikaaslastega. Kuna netireklaamist võis  lugeda, et Eestis musitseerib ta reggae-stiilis, mis on vürtsitatud Aafrika pärimusmuusikaga, jäin huviga esinemist ootama. Too veebijutt oli siiski eksitav, sest Aafrika pärimusmuusikat me kuulda ei saanudki ja ka reggae-tunnetust võis aimata vaid paaris loos. Clazz oli nendel hilistel õhtutundidel rahvast lausa puupüsti täis: hästi kirju, igas vanuses seltskond, kus eestikeelse jutu taustal tabas kõrv ka soome- ja saksakeelset.

Väike lava on  baariletist vaid kolme-nelja meetri kaugusel ning kuna kontsert algas väikese hilinemisega, hoolitses seniks õdusa meeleolu eest jazziplaate keerutav DJ. Esimese loo sissejuhatava intro ajal musitseeris J.-K. Nelson klaveril, siirdus seejärel, kui bassi-trummi ostinaatsel käigul pigem blues rock’i kui rütmibluusi stiilis lugu käima läks, löökpillide (cowbell, bongod) taha ning esitas alles seejärel loo meeldejääva põhiteema, aga hoopis trompetil. Mulle tundus kohe, et trompet ongi tema põhipill, ja, nagu hiljem selgus, ega ma eksinudki. Heaks ansamblipartneriks Nelsonile oli Roland Karu, kes pani oma saksofonisoolo väljendusrikka mainstream-jazzi tunnetusega kõlama. Hea arenduse ja kulminatsioonitajuga improvisatsioonikaar igal juhul. Ning kogu see ligi 20minutiline lugu „töötas” vaid ühelainsal bassikäigul!

Üllatusi jagus ka järgmisse improvisatsioonilisse  kompositsiooni, mis tugines samuti ainsale ostinaatsele bassikäigule. Ainult et nüüd tõmbasid momentaanselt tähelepanu Nelsoni trompetisoolo minoorne värvikus ja eriti peenekoelised fiorituurid. Mees tegi pilliga, mis tahtis: piano’st forte’ni ja mis tahes registris, boonusena veel mingi eriline funky-tunnetus. Loo lõpuosa tegi eriti huvitavaks see, et Nelson jätkas ootamatult scat-lauluga, kus ta rütmiliste silpide vahele põimis osavalt ka mitmeid  tähendusrikkaid sõnakombinatsioone nagu „Eesti”, „nice” ja „paradise”. Paistab, et rütmiline „vingerpussitamine” on Nelsonil filigraanse trompetimängu kõrval too teine trumpäss: loo „We Are Little” rütmijoonis oli tehtud vahelduvas 6/8 ja 4/4 taktimõõdus, kuid omapärases ahelsünkoopide jadas ei saanudki kohe aru, mis pulseerivas meetrumis tegelikult toimus. Arvutasin siis nood afro-hispaania ehk Kariibi piirkonna  emotsionaalsed rütmid enda jaoks lihtsalt näppude peal välja …

Nelsoni esimese set’i lõpetas efektselt üks polüstilistiline lugu, kus alguses oli ühendatud reggae, funk ja ska ning seejärel juba põhivoolu jazzrock 1970. aastate Weather Reporti stiilis. See kuum „segusalat” publikule igatahes mõjus: rahvas juba tantsis väikese lava ees. Ja siis läks lõpuks ikka tõeliseks „andmiseks” – löökpillide tandem Nelson-Ahven läks just  hoogu, kui funky’likku slap-bassi hakkas artistlikult „kõrvetama” Marti Tärn. Kontserdi teine set mingeid erilisi üllatusi ei lisanud. Kokkuvõtteks tahan toonitada, et tolle projektansambli meeskonnatöö oli hästi sujuv, rütmiliste lõtkudeta ja ladus. Ja seda vaid kahe prooviga, nagu mul õnnestus meie muusikutelt kontserdi vaheajal teada saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming