Kiiduväärt ettevõtmine

Johannes Jürisson

MATI PALM (bass) ja Merike Käver (klaver) Suure-Jaanis heliloojate Kappide majamuuseumis 28. II, kavas KOLME HELILOOJA KAPI soololaulud.  

Tähistada kontserdiga Artur Kapi 127. sünniaastapäeva polnud laulja Mati Palmile kohustus ei rahvusooperist ega muusikaakadeemiast, kus tubli mees palgalehel. Pigem oli see solisti sisemine vajadus oma rahvuskultuurile tähelepanu osutada ajal, mil mõne ringkonna vaatevinklist pole möödunud sajandi eesti muusikal Euroopa kultuuri kõrval erilist väärtust. Selle arvamuse kummutas tema soolokontsert 28. II Suure-Jaanis, kavas 18 soololaulu kolme helilooja Kapi loomingust.

Suure-Jaani kultuurilembeline linnavalitsus on oma kodukandi heliloojate mälestust püüdnud visa järjekindlusega au sees hoida. Hoolimata väikelinna vaesusest ? elu näitab, et hea tahtmise korral polegi raha otsustava tähtsusega. Sealsed kultuurijuhid, eesotsas hiljuti manalasse varisenud linnapea Rein Valdmaga, on hea sõnaga osanud oma linna patriootideks meelitada mitmeid pealinna muusikuid, kes Suure-Jaani ettevõtmistes valmis nõu ja jõuga kaasa aitama. Tulemuseks traditsioon: aasta ringi toimuvad kontserdid, kus oluline koht kodukandi heliloojate loomingul. Ka viimaste sünniaastapäeva on pidevalt tähistatud. Vahel on selleks kontserdid, teinekord mälestusõhtud, vahel isegi näidenditaolised ülesastumised, nagu seda oli Villem Kapi kirjade põhjal koostatud kava ?Tüdruk helesinises kleidis?.

Seekordne kontsert Mati Palmiga oli aga eelmistest tükkis tüsedam. Vaevalt, et mõni teine eesti lauljaist oleks riskinud sellise ettevõtmisega turule tulla ? terve õhtu üksnes Kappide soololaul. Arvatakse, et teadagi: eesti muusika, pealegi veel eelmisest sajandist, kes seda kuulata tahab. Selliseid n-ö ühe eesti helilooja vokaalloomingu kontserte on minevikust tõepoolest vähe leida.

Pilk ajalukku ? sensatsiooniline oli lauljatar Made Pätsi esinemine 1923. aastal Tallinnas. Eelmisel aastal oli Mart Saar tähistanud oma 40. sünnipäeva ja temale need kaks kontserti olidki takkajärele pühendatud. Esimene kahasse Karl Viitoliga: Made Päts laulis 36 ja Karl Viitol viis Mart Saare soololaulu. Teisel kontserdil esitas Made Päts üksi 41 Hüpassaare meistri vokaalteost. Rahvast oli murdu.

Nüüdse Artur Kapi 127. sünniaastapäeva kontserdi kavas olnud Kappide vokaallooming hõlmas ligemale saja-aastase vahemiku. Soololaulu kui ?anri pioneeriks tuleb pidada A. Kappi, tema XIX sajandi lõpuaastail loodud teosed on esimesed professionaalsed näited eesti muusikas. 1904. aastal ilmusid trükis ka esimesed soololaulude kogumikud temalt ja Aleksander Lätelt, lauludest kaalukamad olid muidugi A. Kapi teosed. Näitena võiks märkida tema aariataolist filosoofilise karakteriga laulu ?Kütkes? (K. E. Sööt) või siis igavesti igihaljast ?Metsateel? (K. E. Sööt). Need olid ka Mati Palmi Suure-Jaani kontserdi repertuaaris. Ajavahemiku teises otsas olid Eugen Kapi viimased vokaalteosed.

Suure-Jaanis tunti A. Kappi kui suurt hambameest ja võllarooga. Helilooja on ise öelnud, et temas peitub kaks erinevat isikut: üks see, mis seltskonnas näha, ja teine, mis ilmub tema loomingus. Seda tõestavad ka tema intiimtunnetest ja -mõtetest kantud soololaulud. Palmi esitatud üheksa teose hulgas kuulsime lüürilisi armastuspihtimusi (?Üks ainus kord?, ?Sa oled mu südame suvi?), satiirilist pilti tossikesest talupojast (?Sõitis kosja õlekubu?), patriootilis-poliitilist vabaduseootust (?Kaugel kumab?) jt.

Eugen Kapi viiest soololaulust oli tüsedam Mehise aaria ooperist ?Tasuleegid?. On saanud kahetsusväärseks tavaks vaadata E. Kapi loomingule kui nõukogudeaegse kojalauliku omale. Ometi on see vaid üks pool helilooja teostest. Palmi esitatud Eugeni laulud ei erinenud oma kunstilise väärtuse poolest karvavõrdki Arturi ja Villemi omadest. Seesama Arturi sügavmõttelisus (?Mets?, J. Liiv), Villemile omane meloodiline südamlikkus (?Armastan maad? ja ?Armastuse pidu?) või siis filosoofiline mõtisklus laulus ?Lilled? (A. Koeney).

Villem Kapi loomingust laulis Mati Palm neli kontrastse iseloomuga laulu. Helilooja üks visiitkaartidest on kindlasti populaarne ?Kui lõpeb suvepäeva viimne vine? (J. Sütiste). Sellele lisaks rütmikas ja rahvalik ?Sina kena tammekene? (rahvaluule) ning kaks dramaatilisemat ja suurema arendusega laulu (?Vang? ja ?Rannal? tsüklist ?Õnnelik päev?).

Eemalt vaatajal võiks ju tekkida kahtlus, nagu poleks intiimne väljenduslaad ja kontserdi repertuaar tugeva häälega ooperilauljale sobiv. Asjatu kahtlus. Teenekas solist valitseb oma hääle tugevust ja tämbrit niivõrd, et leidis veenvad, kontrastsed karakterid ühest äärmusest teise. Olgu see siis õrnahingeline A. Kapi ?Emakene? või heroiline ?Kaugel kumab?.

Solisti saatis klaveril Merike Käver, asjakohaste kommentaaridega esinesid V. Kapi poeg Andres Kapp ja muusikateadlane Johannes Jürisson. Arvukas publik võttis kontserdi suure aplausi ja soojade sõnadega vastu. Mine ütle siis veel, et kes neid möödunud sajandi eesti laule kuulata tahab.