Kevin Kleinmanni muusikatööstuse seminar

Evi Arujärv

Sissevaade ja järelmõttedEesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusika Arenduskeskuse ühisel ettevõtmisel toimus EM TAs 3. – 5. juunini muusikatööstuse seminar, kus jagas muusikaäri tarkusi üks muusikatööstuse autoriteete klassikalise muusika valdkonnas, Pariisi IV (Sorbonne’i) ülikooli professor Kevin Kleinmann. Seminar oli avatud laiale kuulajate ringile: selles osales kultuurikorralduse üliõpilasi, muusikaorganisatsioonide esindajaid ja muusikuid. 

Kevin Kleinmann (1956) on prantsuse päritoluga rahvusvaheline persoon, kelle elukäiku mahub hulk ametiposte tuntud plaadifirmade tegevjuhi ja esindajana. Aastail 1979–1982 oli ta Helsingi festivali programmidirektor ja plaadifirma Finlandia Records (hiljem Warner Classics) asutajana ka selle tegevdirektor. Järgnesid CBS International (turundusjuht 1982–1986; praegu Sony/BM G Classics), Philips Classics (asepresident 1986-1987), PolyGram Classique  (tegevdirektor 1987–1996) ja PolyGgram Classics International (asepresident 1996–2002) jt. Alates 1997. aastast on Kleinmann Pariisi IV (Sorbonne’i) ülikooli kultuurikorralduse professor ning 2005. aastast õpetab sama ala ka Sibeliuse akadeemias. Paralleelselt akadeemilise karjääriga tegutseb ta edasi ka praktikuna, olles näiteks nimeka prantsuse pianisti ja dirigendi Christoph Eschenbachi ja plaadifirma Ondine produtsent, Philadelphia sümfooniaorkestri  konsultant ja veel mõnes muuski ametis. 2008. aastast tegutseb Pariisis ka Kleinmanni asutatud ja juhitud konsultatsioonibüroo CRE ARTS Consulting.

Juba ette kokku võttes: ilmselt ei meeldi(ks) kaugeltki kõik Kleinmanni seisukohad (hoolimata tõelise turundusguru šarmantsusest nende esitamisel) alalhoidlikuma mõtteviisiga, metafüüsilist, patriootilist ja/või elitaarset kultuurikontseptsiooni pooldavatele inimestele. Ometi mõjub ta veenvalt. Veenvuse põhjuseks  on tugevale intellektuaalsele pagasile toetuv üldistusvõime ja, mis tähtsaim, hüpoteetilise „vastaspoole” „hingeelu“ mõistmine. Kleinmann nimelt ei eita ega tõrju väga kirglikult neid argumente, mille põhjal eriti nn klassikalist (muusika)kultuuri kaitstakse pealiskaudse ja kalgilt materiaalse turuloogika eest. Ta soovitab vaid paratamatute realiteetidega arvestada ja neid ära kasutada. Teatavale ilustamatusele ja pragmatismile vaatamata äratab  tema sõnum usaldust ka konservatiivsema mõtteviisiga inimestes.     

Inimloomus ja tehnoloogia – võitmatud jõud

Kleinmanni seminari üldiseks sihiks oli anda huvilistele ülevaade maailma muusikatööstuse  arengust ning ühises arutelus vaagida ka Eesti olukorda ja tulevikuvõimalusi selles valdkonnas. Lühidalt koosnes seminarikava kolmest plokist: muusikatööstuse üldine olukord, sektorite koostöö ja uus meedia. Igal loengupäeval esitles üks osalejatest ka mingit projekti: Leelo Lehtla ja Pille Lill tutvustasid Pille Lille Muusikute Toetusfondi tegevust, Kadri Erlenheim muusika kasutamise kogemust kunstinäitusel ja Mari Kolle EM TA tulevase kontserdisaali  kuvandiloomise probleeme. Esitlustele järgnes arutelu, mille käigus Kleinmann puistas ladusalt ka praktilisi soovitusi ühe või teise probleemi lahendamiseks.

Soovituste vundamendiks olid kaks kogu loengutsüklit läbivat fundamentaalset seisukohta, mida võiks pidada ka muusikaäri filosoofiliseks või ideoloogiliseks aluseks: esiteks veendumus inimese omakasupüüdlikust loomusest ja teiseks iseenesest teada fakt, et tehnoloogia  areng on alati mõjutanud muusika esteetilist ja sisutasandit ning et kommunikatsioonitehnoloogia praeguse ülikiire arengu tulemuseks on nüüdiskultuuri laialdane demokratiseerumine ja visuaalsuse dominant koos kõige hea ja halvaga, mida see kaasa toob ja mis Kleinmanni sõnul kehtib ka klassikalises muusikas. Selle ala tegijana kirjeldas Kleinmann plaaditööstuse näidete varal, kuidas muusikaäri  majanduslikud (plaaditööstuse senise struktuuri kokkuvarisemine) ja seadusandlikud kriisid (netipiraatlus ja autorikaitse probleemid) on seotud tehnoloogia arengu enneolematu kiiruse ja ulatuslikkusega, mis omakorda on muutnud ka tarbija käitumist.

Kõneleja põhiseisukoht oli, et tehnoloogia arengust tulenevat Interneti-demokraatiat ei saa tagasi pöörata ega kontrollida. Näiteks katsed muusikapiraatlust seaduste abil likvideerida ja  „piraate” ümber kasvatada on suur rumalus. Selle asemel tuleks leida uued, tehnika võimaluste, tarbijakäitumise ja sponsorite huvidega kohandunud ärimudelid. Tehnika progress on vältimatu. Ja seepärast on eriti tähtis olla paindlik ja avatud muutustele. Arendan siinkohal Kleinmanni mõtet: on üsna ootuspärane, et suuri inimhulki kaasav tehnoloogia seab peale vanade ärimudelite, löögi alla ka hindamise ja väärtustamise mudelid  – sealhulgas kõrg- ja madalkultuuri vastandamisel põhineva elitaarse kultuurikontseptsiooni. Kleinmanni sõnul on paratamatu, et näiteks Internetti ja mobiiltelefonidesse rännanud klassikalise muusika puhul ei ole enam põhjust oodata selliste kõlanüansside vahendamist, mida väärtustas ja väärtustab traditsiooniline kontserdikultuur. Vahendustehnoloogia nivelleerib kõlaesteetikat. Muuseas, Kleinmanni klassikadefinitsioon ongi rõhutatult  kvantitatiivne, see ei osuta mingitele spetsiifilistele esteetilistele või kultuurilistele väärtustele: klassika on kogu muusika, mida tunneb ja hindab vähemalt paar põlvkonda.

Tõsi, kontserdikorraldajate lohutuseks väitis professor, et muusikaellu jääb siiski alati oma koht ka elitaarsetele kõlaelamustele ja tavapärasele kontserdipraktikale. On ju muusika siiski kollektiivne kunst ja vähemasti osa inimestest vajab alati ka ühise ruumiga seotud  elamusi. Lõplikult ei kao kuhugi ka heliplaat kui nähtus ja toode: inimesed vajavad ka esemeid, sh füüsilisi helikandjaid. Lisaks on heliplaat ka Interneti-ajastul endiselt muusika tutvustamise ja reklaamimise suurepärane vahend. Kleinmanni veendumuse kohaselt on muusikaäri tulevik siiski Internetis ja demokraatlikes, sponsoreid ja brände siduvates ning tarbija osalust ära kasutavates turundusstrateegiates. Majanduslikult allakäinud ja lepingutega  muusikuid ahistanud vana plaaditööstuse kontekstis tõi Kleinmann alternatiivse ja positiivse näitena esile sõltumatute muusikamänedžeride tegevusel põhineva süsteemi, kus viimased tegutsevad nagu matchmaker’id ehk kosjasobitajad, viies kokku sponsorfirma ja interpreedi, kellele jäävad tema õigused ja kes saab tasu kasuahne vahendajata otse sponsorfirmalt tingimusel, et tema looming saab seotud ja annab reklaamiva lisandväärtuse  firma tootele. Kommentaariks niipalju, et üks „väike” puudus sellel skeemil siiski on: nimelt on klassikalise muusika tavapärane kuvand ikkagi ebamaine, pigem vaimu- ja tundeilma kui esemelise maailmaga seotud.   

Kuidas targasti raha küsida ja edukalt müüa

On ootuspärane, et üleilmse majanduskriisi, suure muusikaäri pankrottide ja ka kohalike kultuurirahastamise probleemide taustal kujunes seminari keskseks teemaks raha: kes ja mis põhimõttel peaks seda muusikutele ja muusikaettevõtetele andma ja kuidas seda  omal jõul teenida? Rahastamisskeeme suures plaanis analüüsides kritiseeris Kleinmann nii USA tüüpi, erasponsorite toel tegutsemist kui ka üksnes riigitoetusele lootvat majandamisviisi. Tõsi on, et mõlema süsteemi äärmuslik ühekülgsus teeb need majanduslikult haavatavaks. Kleinmann tõi näiteid USA orkestrantide ja mänedžeride hiigelpalkadest ja totruseni reglementeeritud töökorraldusest. Eriti lõbustavalt kirjeldas ta üht orkestrimuusikute  töötervishoidu tagavat kodukorda, mis kindlustas prooviajast punktuaalse kinnipidamise järgmiste vahenditega: laval peab seisma suur kell, selleks määratud isik annab prooviaja lõpu lähenedes süstemaatilisi märguandeid ja kui hoogusattunud dirigent ei lõpeta õigel ajal, haarab vastav isik kella kukkumisel tema käe, viies proovi lõpule puhtfüüsiliselt. USAs on aga ka tavapärase erasponsorluse raames välja kujunenud annetuste kogumise  (fund-raising) know how, mis sisaldab sponsorite käsitlemise läbiproovitud nippe.

Sellel praktikal põhinevaid rahaküsimise juhtnööre jagas ka Kleinmann: pöördu üksnes organisatsiooni hierarhias kõrgeima, otsustusõigusega persooni poole; raha küsides ära kehastu õnnetuks Tuhkatriinuks, vaid lähtu sponsori huvidest; sujuva suhtlemise nimel kogu taustainformatsiooni võtmeisikute huvide ja eraelu kohta; kasuta rahahankimisel Interneti ja  sotsiaalmeedia võimalusi, lühikesi tähtaegu ja löövat loosungit; küsi maksimumi, mitte miinimumi jne. Mis põhiline: serveeri sponsorlusprogrammi, kui lõbusat ja kerget, võistluslikku meelelahutust mitte nagu sotsiaalabi või kangelaslikku kohustust. Ühe üsna levinud arusaamise kohaselt on tähtis saada raha ja sellega kõik ka lõpeb. Ideaalis ja sõltumata valdkonnast ning küsijast peaks rahaküsimine ja -andmine olema tihedalt seotud  jätkusuutliku, nõudlust loova ja positiivset kuvandit kujundava reklaami- ja müügitööga. Kleinmann rõhutas muusika oskusliku „pakendamise” vajadust ja jagas nõuandeid, mis pole ka Eestis tundmatud: ebatavalised kontserdipaigad ja keskkonnad, multidimensioonilisus, sidumine teiste kunstialadega. Suurte ärisüsteemide toimimise kõrval oli teemaks ka muusikute üldine juriidiline ja majanduslik kompetents. Kleinmann tõi näiteid  ettevaatamatust ükskõiksusest, millega andekad muusikud suhtuvad nendega sõlmitavatesse lepingutesse, ja esitas väite, millega võib ainult nõus olla: elementaarsed juriidilised (autoriõigus ja lepingute koostamine), mainekujunduse ja äriteadmised peaksid olema iga muusiku alushariduse kohustuslik osa. Seminaril kõlas ka infrastruktuuride teema, mis haakub suurepäraselt eesti muusikaelu ühe tähtsa, riiklikult ergutatud peasuunaga ehk  kontserdimajade ehitamisega. Sellega seotud aastate pikkused pangalaenud panid ärilise mõtlemisega lektori teatava kahtlusega pead vangutama. Tõepoolest: ühest küljest kujundab iga uus kontserdipaik keskkonda, loob võimalusi interpreetidele ja tõmbab ligi publikut. Teisest küljest: kui palju me õieti teame ja oskame hinnata selle võimsa ja pikaajalise majaehituskampaania pikemaid finantsperspektiive ja jätkusuutlikkust?

Veel tähtsam  küsimus on, kuidas peaks seda hindama muusikaelu tervikpildis. Või laiemalt: kas muusikaavalikkusel on piisavat lähteinformatsiooni ja mõjujõudu, et öelda oma otsustav sõna väga kaalukate (investeerimis)otsuste puhul, mis mõjutavad kogu muusikavaldkonna institutsioone ja loojaid väga pikas perspektiivis?       

Eesti väljavaated

On ainult tervitatav, et võrdlustes muu maailmaga tõusid seminari aruteludes üles Eesti probleemid, sealhulgas eriti meie paindumatu ja kultuurivaenulik maksusüsteem. Näiteks ei  ole Eesti praeguse maksupoliitika kontekstis mingeid šansse erasponsorlusel, mis eeldaks maksusoodustusi, piisavalt võimsat majanduskeskkonda ja vähemasti rahaka keskklassi olemasolu (sest ülirikastest ei maksa unistadagi). Meie probleem on vaesus ja väiksus ning ka ajalooliselt noore „ärieliidi” harimatus ja kultuurivõõrus. Paraku ei ole meile jõukohane ka Põhjamaade ja Euroopa rikkama osaga võrdväärne riiklik rahastamine.  Probleemidest hoolimata on Eestil potentsiaali. Meie muusikaäri võimalusi iseloomustades tõi Kleinmann esile tiheda Interneti-kasutuse ja tehnoloogialembuse, suure hulga tähelepanuväärsete muusikute olemasolu suhtes väikese rahvaarvuga ning ka üldise avatuse ja uuendusmeelsuse – võrreldes näiteks kõneleja kodumaa Prantsusmaaga, kus juba Louis XIV aegadest pärit ajalooline traditsioon hoiab jätkuvalt paigas rahvuslik-elitaarset, riiklikult  toetatavat kultuurimudelit.

Kõik seminariteemad ei mahu sellesse artiklisse. Mõnelegi Kevin Kleinmanni seisukohale võib esitada vastuargumente. Kas või näiteks „müügiobjekti” ja tarbijahuvi küsimuses. Ehk on ikkagi vale seostada tarbijahuvi klassikalise muusika puhul üksnes kehalisuse ja visuaalsusega. Inimesed vajavad ju alati ka spirituaalseid kujutlusi ning naudivad sisemiselt harmoonilist ja viimistletud tehnilist teostust  – kunsti kui käsitööd selle sõna parimas tähenduses. Mis on näiteks Arvo Pärdi „müügiväärtus” ja „eduloo” saladus? Ehk on muusikaäris massiinstinktidel põhineva kehalisuse ja visuaalsuse kõrval võimalik edukalt pakkuda ka muusika muid, eeterlikumaid külgi? Ja nii edasi. Aga usun, et ka vastu väitma ärgitades – või just tänu sellele – andis seminar muusikaorganisatsioonidele ja ettevõtetele rohkesti ideid  ja arenguimpulsse. Kolm seminaripäeva tõid ka olulise teadmise, et suurte muutuste ajastul ei tohiks Eesti muusikaäri ja ekspordi edendamisel mingil juhul kopeerida vananenud kommunikatsioonija majandusmudeleid. Meie riigi väiksust arvesse võttes on ainuvõimalik laiapõhjaline, kogu muusikaavalikkust kaasav stsenaarium, eri allikatel põhinev rahastamisskeem, riiklike ja erainstitutsioonide tihe koostöö ning kogu intellektuaalse ja organisatsioonilise  potentsiaali maksimaalne ärakasutamine. Kõik see nõuab poliitilisi ja ühiskondlikke kokkuleppeid. Kindlasti tuleks arvestada meie kultuuri eripära ja tugevate külgedega (aga neid õnneks jätkub!) ning kasutada loovalt teiste riikide ja vastavate alade tipptegijate kogemusi. Pakkudes nii suurt plaani kui ka detailset võrdlusmaterjali, mõjus Kevin Kleinmanni muusikatööstuse seminar just selles osas väga viljakalt ja inspireerivalt.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming