Kevadpühad algasid Bachi loominguga

Aleksandra Dolgopolova

Igal kevadel ülestõusmispühade eel tuuakse publikuni hulgaliselt kirikumuusika tähtteoseid, mille hulgas on traditsiooniliselt auväärsel kohal Johann Sebastian Bachi looming. Sel aastal kõlasid kahel kevadõhtul Johann Sebastian Bachi „Johannese passioon” (30. III , Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Sinfonietta Rīga, dirigent Daniel Reuss) ja kontserdisarja „Kirikupühad Maarjamaal” raames valik suurmeistri kantaate ja sobiva temaatikaga üksiknumbreid (1. IV, kammerkoor Collegium Musicale ja Corelli Barokkorkester, dirigent Endrik Üksvärav). Laiemale publikule on Johann Sebastian Bachi „Johannese passioon” (BWV 245) tuntud ehk mõnevõrra vähem kui suurejoonelisem „Matteuse passioon” – algas ju Bachi loomingu „taasavastamine“ just „Matteuse passiooni” Mendelssohni ettekandest 1829. aastal. See aga ei tähenda, et mahult väiksem „Johannese passioon” oleks Bachi loomingus või selle retseptsioonis vähem tähtsal kohal. Seda on ka Eestis korduvalt esitatud ja muusikaajaloos kirjeldatud muu hulgas kui helilooja kõige dramaatilisemat teost. Niisuguse efekti tingib osaliselt juba evangeeliumi tekst (Johannese 18-19), mis on teose aluseks ning sisaldab palju otsekõnet ja pealtnägijate silmade läbi antud elavaid kirjeldusi. Põhisüžeed kannavad edasi traditsiooni kohaselt jutustajale (Evangelist) ja solistidele (Jeesus, Pilaatus, Peetrus jt) antud retsitatiivid. Evangelisti partiid esitas EFK kontserdil ainsa külalissolistina Colin Balzer (tenor). Balzer koondas publiku tähelepanu oskuslikult tähtsamatele sündmustele ning tõstis esile olulisemaid kujundeid ja harmoonilisi sündmusi. Ka Uku Joller (bass) tundis end juba tuttavas Jeesuse rollis väga koduselt ning kõlas veenvalt ja tegelaskujule sobivalt väärikalt. Pisut elavamat osavõttu oleks tahtnud retsitatiivides basso continuo rühmalt (Guna Āboltiņa, tšello ja Ene Salumäe, orel). Arusaadavalt lakooniline secco-retsitatiivide saade jäi pahatihti olematuks ega toetanud soliste piisavalt, eriti kui tuletada meelde Bachi julget harmooniat. Võib-olla peitus põhjus selles, et dirigent võttis continuo-rühma juhtimise enda peale, mis võis piirata mängijate vabadust.

Retsitatiivides kõlavale evangeeliumi tekstile lisas Bach aariate ja koraalide näol sisulisi kommentaare eri vaatepunktidest. Kui suurvormide hiljutisteks ettekanneteks (Händeli „Saul”, Mozarti „Reekviem”) palgati EFKs ikka välissoliste, siis seekord rakendati aariates eranditult oma jõude. Peab märkima, et „Johannese passiooni” soolonumbrid on äärmiselt keerukad ning olid paras pähkel ja närvide proovilepanek kõigile solistidele. Mitme esineja puhul võis täheldada liigset närvitsemist, mis ei tulnud muusikalise sõnumi edasiandmisele alati kasuks. Kõige lõpetatuma mulje jättis soprani aaria „Zerfliesse, mein Herze” Maria Valdmaa esituses, kuigi kohati tundus, et solist hoidis end tugevasti tagasi, panemata oma hääle kogu võimekust mängu. Vaevalt et täishäälega esitus oleks vähendanud aaria liigutavat sõnumit.

Kooriosad kõlasid seekord väga ühtlaselt ja mahlaselt, seda nii laulvates koraalides kui ka rahvahulga polüfooniliselt kujundatud repliikides. Väga hästi saadi hakkama ülikiires tempos esitatud numbritega (nt „Bist du nicht seiner Jünger einer?”, „Lasset uns den nicht zerteilen”). Lahjema mulje jättis kooriosa aarias „Eilt, ihr angefochten Seelen”, kus vähendatud koorikoosseisu repliigid („Wohin?”) kõlasid liiga tagasihoidlikult ja justkui huupi. Koorile ja solistidele sekundeerinud Sinfonietta Rīga näitas end tundliku ja entusiastliku saatjana, instrumentaalsed osad olid veetlevad ja paindlikud.

Hoopis rahulikuma ja ühtlasema mulje jättis palmipuudepüha kontsert 1. aprillil Jaani kirikus, kus kammerkoor Collegium Musicale ja barokiaegsete pillide koopiatel musitseeriv Corelli Barokkorkester esitasid uhkemaid osi Bachi vokaalsuurvormidest. Samuti tuli Eestis esmakordselt tervikuna esitusele kantaat „Ach Herr, mich armen Sünder” („Oh Issand, mina vaene patune”, BWV 135), mis paelub oma intensiivse tekstikäsitlusega. 2011. aastal aasta kooriks tunnistatud Collegium Musicale köitis oma tundliku ja nõtke tekstitunnetuse, parajate tempode ning sobilike meeleoludega. Väga tugeva mulje jättis koori ja dirigent Endrik Üksvärava tõlgendus Bachi motetist „Singet dem Herrn ein neues Lied” („Laulge Issandale uut laulu”, BWV 225). Koor oskas teha polüfoonilise faktuuri läbipaistvaks, teose sisulise ja vormilise liigenduse selgeks ning anda teksti edasi hoolitsevalt ja soojalt. Samasuguse „ebaprofessionaalse” südamlikkuse ja vaimustusega esitati ka ava- ja lõpukoor kantaadist „Himmelskönig, sei willkommen” („Ole tervitatud, taevane kuningas”, BWV 182). Selle teose orkestri avamängus oli tunda käegakatsutavat koosmusitseerimise rõõmu ning viiuli (Mail Sildos) ja flöödi (Mari-Liis Vihermäe) kahekõne oli väga ilus. Üleüldse võis Corelli Barokkorkestri puhul täheldada huvitavat fenomeni: vaatamata ilmsetele probleemidele puhkpillide rühmas, oli koosmäng tervikuna siiski nauditav. Näiteks ei lasknud orkester end häirida oboede probleemsetest sooloosadest avakooris ja aarias „Tröste mir, Jesu, meine Gemüte” („Troosti mind, Jeesus …”) kantaadist „Ach Herr, mich armen Sünder” („Oh Issand, mina vaene patune”, BWV 135) ning suutis hoida nii pulssi kui ka meeleolu paigal.

Soolopartiisid laulsid nii dirigent kui ka teised noored solistid ning need olid enamasti nauditavad. Sooloetteasteid võeti tõsiselt, kuid ilma liigse närvitsemiseta. Nii kõlas soprani aaria „Ich folge dir gleichfalls” („Mina järgnen sulle”, „Johannese passioon”) Hele-Mall Leego esituses sillerdavalt ja lõppkokkuvõttes palju vabamalt kui EFK kontserdil (Annika Lõhmus). Samuti väga sundimatu mulje jättis Endrik Üksvärava (tenor) ja Leego harmooniline duett kantaadist „Gloria in excelsis Deo” („Au olgu jumalale kõrges”, BWV 191). Üksvärav, kes on soleerinud muide ka EFK kontserdil „Johannese passioonis”, tundis end oma koori ees esinedes palju kindlamalt. Tal on väga ilus tämber, mis tuli sel kontserdil kõige paremini esile rahulikumates ja laulvamates numbrites.

Kaks eripalgelist ja oma energeetikaga kontserti oli tore võimalus nautida erinevat lähenemist Bachi teostele. Rahutut ja ekspressiivset kannatusloo esitust tasakaalustas südamlik ja haarav kantaadiosade ettekanne. Kokkuvõttes olid kummalgi kontserdil omad head ja vead, kuid ennekõike loeb ju see, et publikul oli läbi interpreetide silmade võimalik vaadata tuttavatele helitöödele teise vaatenurga alt ning saada osa helilooja jõulisest vaimust ja tekstide sakraalsest sõnumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming