Kevadiselt meeleolukad klaverikvartetid

Hele-Maria Taimla

„Eliitkontserdid”: Peep Lassmann (klaver) ja Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Levi-Daniel Mägila 22. IV Estonia kontserdisaalis.

Kui päikeselisel kevadpäeval üldse miski eestlase siseruumidesse meelitab, siis on see romantismiaegne muusika tunnustatud interpreetide esituses. Vähemasti lubab sellise teesi püstitada Peep Lassmanni ja Tallinna Keelpillikvarteti kontsert Estonia kontserdisaalis.
XIX sajandi mahukast muusikasalvest oli tehtud väga hea valik: ette kanti Robert Schumanni klaverikvartett
Es-duur op. 47 ja Gabriel Fauré I klaveri­kvartett c-moll op. 15. Esimese interpretatsioonis jäid kõrva tšellist Levi-Daniel Mägila kindlakäelised bassikäigud, mis ladusid kvartetile hea vundamendi, ning täpse ja hea tunnetusega kõlanud tšellosoolod. Rääkides ansamblist kui tervikust, oli kena kuulata sünkroonset mängu teose osade lõpus ja piano ajal. Kiiremates osades oli mäng kohati rabe ning alati ei õnnestunud üksteise passaažidest tervikut moodustada.
Kava teises pooles oli koosmäng märgatavalt ladusam, mida olen tõtt-öelda täheldanud „Eliitkontsertide” kammerkoosseisude puhul varemgi. Ei tea, kas seepärast, et „paremad palad” hoitakse lõpuks, või segab alguses närvipinge. Igatahes esitati Fauré klaverikvartett, mis järgnes Schumanni omale, märksa parema ansamblitunnetusega. Eeldused selleks on muidugi ka teoses endas: Fauré kvarteti värvikas harmoonia ning vahelduvad mänguvõtted eksponeerivad juba iseenesest ansambli sünergiat väga hästi. Sel korral muutis ansamblidünaamikat ka viiuldajate vahetus: Urmas Vulbi asemel asus pulti Olga Voronova, kelle tundlik mäng tõi välja väiksemadki meeleolu- ja kõlavarjundid. Fauré-interpretatsioon oli sütitav, kõik oli paigas. Jah, paigas, ent mitte sugugi paigalseisev: seda näitas lüürilisemate kohtade tundeküllasus ning alaline pingestatus, mis vedas justkui katkematut mõttelõnga läbi terve teose.
Tunnustatud muusikute eelis on see, et publik koguneb juba nimede peale ning teab, mida oodata. Edasine sõltub muusikust – kui kõrgele ta on endale pannud lati. Peep Lassmann kahtlemata hoiab oma mängukvaliteeti kõrgel. Klaverimäng põimus keelpillidega orgaaniliselt, just nagu klaverikvartett nõuab. Professori mängumaneeris oli seejuures mõttekargust ja väljapeetust, mis oli omal unikaalsel moel ühtaegu range ja paindlik. Samamoodi nagu Lassmannile on oma muusikalist võimekust juba aastakümneid näidanud ka Tallinna Keelpillikvartett, kes tähistab detsembrikuus 30. tegevusaastat. Publikuhuvi nii ühe kui teise vastu näib olevat küllalt suur, nii et loodetavasti on nad õige pea taas laval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming