Kes sa oled, Eri Klas?

Toomas Velmet

Ei tea, aga las ma arvan. Mulle siiski tundub, et ma olen üks riukaid täis poisike ja niikaua kui see poiss veel minus elab, on kõik korras, kuid, nagu ütles ikka minu ema: ma pole kunagi veel nii vana olnud kui täna. Uudishimu on minu abimees ka selle hullumeelselt üle planeeritud elu juures, nagu mul juhtumisi on. Oma loomult olen ääretult laisk, aga elu sunnib tööle, ja selgub, et töö ei tapagi, pigem vastupidi. Minu elu planeeritakse väljaspool mind:  need orkestrid ja ooperiteatrid teevad selle töö ära ning panevad mind fakti ette, et jõuad küll – me tuleme sulle lennujaama vastu. Kui saabud kell 5 hommikul Austraaliasse, ei küsi keegi, kas sa oled väsinud – kell 10 on proov ja pead ennast kokku võtma. Tasu pingutuse eest jääb haruharva saamata, sest selle korvab kontserdi kordaminek. Kõik see kestab hetkeni, kui avad partituuri, edasi on kõik korras. Eriti korras on asjad pärast kontserti või  etendust. Ma pean ütlema, et sümfooniakontserdiga on asjad lihtsamad kui ooperiga, sest kontserdil sõltub edu eelkõige sinust ja veel sajast muusikust, aga ooperis on tegureid nii palju ja kunagi ei tea, milline neist otsustavaks saab. Võib juhtuda, et teed proovi ja viimistled etendust ühe seltskonnaga, aga õhtul avastad, et pooli tegelasi laval või ka orkestriaugus sa pole näinudki! Kontserdil on ikka enam-vähem kindel seltskond. Aga mulle meenub, et  sa ju küsisid, et kes ma olen. Ma saan siin vastata, nagu ütleb hea sõber Jorma Panula: olen, kes ma olen ja ma ei saa keegi teine olla. Ma olen see poisike, kes ei istu ühelgi muusikalisel dieedil, vaid söön kõike. Ma ei ole spetsialiseerunud, ei vanale, uuele ega sinna vahepeale jäävale muusikale, vaid juhatan seda, mis mulle meeldib.   

Tahtsingi meelde tuletada viimast TKO kontserti, kus viiest teosest neli oli kirjutatud XXI sajandil ja kõige vanem teos oli aastast 1986 – Ney Rosauro Marimbakontsert. Arvasin teadvat, et oled täiskasvanud mees korralikus dirigendieas, kuid su kehakeele  järgi selle brasiilia karnevali kaose rütmiseerimisel tundus küll, et laval on päris poisike. Peab ütlema, et teised „täiskasvanud dirigendid” pühenduvad pigem Brucknerile, Mahlerile ja Wagnerile.

Tundub jah, et minul ei kipu see dirigentide igavene unistus juhatada kogu Wagneri „Der Ring’i” täituma; õigemini olen seda juba teinud, aga kui teised kulutavad selleks päevi, siis minul mahub see mu sõbra Henk de Vliegeri  abil täpselt tunni ja veerandi sisse … Tema orkestreeritud, õigemini vist küll kompileeritud „Sõrmus” sisaldab kõike olulist Wagnerist ja kuulajad ei pea etendustele piknikukorvi kaasa võtma. Aastaid tagasi juhtuski Moskvas nii, et Gergijev juhatas seal Maria teatriga kogu selle Wagneri kupatuse. Seal olid hirmus kallid piletid ja uusrikkad said mitu päeva ennast teatris välja magada. Juhtumisi oli kohe järgmisel päeval minul kontsert Suure teatri orkestriga, kus juhatasin Wagneri-Vliegeri varianti – no keegi ei jäänud magama! Veel pean sulle tunnistama, et ma ei ole juhatanud ühtegi Bruckneri sümfooniat. Mis teha, kui see muusika ei koputa minu uksele, õigemini minu südametunnistuse uksele. Oli aeg, kui juhatasin palju kaasaegset muusikat. See langeb sinna Moskva Suure teatri perioodi ja need olid Schnittke, Gubaidulina, Denissov, Karetnikov, Silvestrov, Ledenjov, või  mis nüüd neist – eelkõige Arvo Pärt ja meie teised noored mehed. Need mehed ei pääsenud üle Tihhon Hrennikovi ja leidsid oma väljundi filmimuusikas. Mina aga leidsin seda tööd tehes nende heliloojate kordumatu ja ületamatu talendi, jõudumööda jõudsime ka kontserdisaalidesse. Selle tulemuseks võeti mind tolleaegse kinematograafialiidu auliikmeks, sest ma olla juhatanud-salvestanud enam kui saja filmi muusika. Ja mitte ainult juhatanud,  vaid ka laulnud. Tallinnas jäi Els Himma salvestusele hiljaks ja ma laulsin tema partii ise sisse – kui ma ei eksi, oli filmi nimi „Viimane korstnapühkija”, aga kindel on see, et muusika autor oli Arvo Pärt.     

Mäletan, et enne kui sinust sai dirigent, olid tarifitseeritud kui sopran? Võib-olla oleks su tulevik hoopis kontratenorina vilja kandnud.

Jah, mul oli üsna kandev falsett, kuigi tegelikult olin ja olen ka praegu ikka bariton. Minu vallatus nooruses oli meie eeskujuks üks ansambel nimega Swe-Danes – seal olid Alice Babs, Ulrik Neumann ja Svend Asmussen – ja meie siin  Kalju Terasmaa ja Arved Haugiga laulsime neid lugusid samas helistikus, kusjuures mina laulsin tõepoolest Alice Babsi partiid.     

Sul on veel haruldane võime, ma mäletan, vilistada näiteks viiulite partiid orkestris.

No jah, see on nüüd küll minevikus – need vilemusklid on täna treenimata. Kuid dirigeerimise juurde tulin ma sellest samast ringhäälinguorkestri tagumisest reast (löökpillid), kust tulid orkestri ette Vallo Järvi, Erich Kõlar ja Neeme Järvi. Ja seda vist teavad nüüd kõik, et nn ristiisaks sai mulle David Oistrahh, kes päästis mind  viiulimängust ja suunas dirigenditeele. Tallinna muusikakooli lõpetasin koorijuhina, aga juhatasin ka riigieksamil sümfooniaorkestrit ja koori, teoseks Griegi kantaat „Uus Isamaa” ja sama kordus Tallinna konservatooriumi lõpueksamil – täna 45 aastat tagasi, kus juhatasin sümfooniaorkestri ees Gershwini teost „Ameeriklane Pariisis”. 7. juunil Raekoja platsis on ka see teos kavas. Siis tõepoolest unistasin, et ehk õnnestub kunagi ka Ameerikas käia, võib-olla isegi Pariisis.  Nüüd olen käinud siin maamunal Islandist Austraaliani ja Los Angelesest Lissabonini …   

Tunnen sind arvatavasti umbes pool sajandit või enamgi veel ja mulle on sinust alati  jäänud mulje kui meeskonnamängijast. Kuid dirigent ei saa ju olla lõpuni demokraat, temas peavad ilmnema ka diktaatori omadused. Kuidas sina neid asju näed?

Küsimus on usalduses. Ma ei esine kunagi kollektiivi ees sõnadega nagu „mina tahan” või „mina pean” või „sina pead”. Ma räägin meievormis, sest teenime kõik ju üht eesmärki, et see, millega me tegeleme, tuleks välja parimas võimalikus olekus.     

Aga teame ju suurepäraseid diktaatoreid. Alustame Mravinskist, sinagi mäletad veel Juri Aranovitšit, Kurt Sanderlingi jne.

Ma olen püüdnud alati olla selle kollektiivi liige, kelle ees ma seisan. Kuid muusikas ei jõua demokraatiaga üldse kuhugi ja vastutus tuleb lõpuks ikkagi võtta sellel, kes puldis seisab. Sel diktaatoril tuleb leida ühendavad jõud, mitte lahutavad jõud, ja muusika on ju see, mis ühendab. Juhatades teen ma kõike seda  kaasa, mida teevad need artistid, kes on näoga saali poole – sisemuses muidugi – ja see ühendab meid. Ja mida vanemaks olen saanud, seda vähem ma dirigeerin, õigemini: ma ei löö takti, ma elan muusikas. Ühes ameerika orkestris üks orkestrant küsis, et tema ei saa aru, kas ma löön selles kohas kolme või nelja peale. Ütlesin, et võin lüüa ka ühe peale, aga siis te rohkem ei taha. Vahel tuleb ka diktaator olla. Aga minu dirigendikalduvused on arvatavasti  ikkagi pärit kodust, kus vahetpidamata helisesid kolm suurt klaverit ja ma ärkasin harilikult siis üles, kui nad vait jäid. 

Neid eeldusi ja võimeid on sulle sealt ülevaltpoolt jagatud ikka ka paraja kamaluga, pean silmas eelkõige su mälu, ja mitte ainult muusikalist. Ka suhtumises inimestesse, osavõtlikkust inimlikes suhetes: sa mäletad nende lapsi ja lapselapsi koos nimede ja harjumuste ja probleemidega.

On asju, mis mul meeles ei püsi, ja need on õudselt piinlikud momendid, kui Venemaal ei  meenu austatud vestluskaaslase isanimi. Muusikalise mäluga on seni veel kõik korras, teosed jäävad küllalt hästi meelde. 

Kuid ega sa pole liiga palju eputanud peast  juhatamisega?

Vaata, ma olen saanud paar õppetundi, õnneks mitte omal nahal. Ma olen näinud, kui Abbado juhatas peast Alban Bergi „Wozzeckit”, mis on ületamatu vägitegu. Kuid ma olen olnud ka tunnistajaks, kui tema juhatusel jäi Verdi „Reekviem” seisma, sest Pavarotti eksis ja siis ei päästnud olukorda ka Abbado geniaalne mälu. Sellest seigast võtsin õppust kaks korda. Esiteks õppisin selles kvartetis pähe tenoripartii, sest  eksijaid on seal rohkemgi kui Pavarotti, ja teiseks ei juhatanud ma enam kunagi peast, sest kui midagi juhtub, siis ei päästa enam miski. 

Kas meenutame ka sinu sõpru, kelle esiettekandeid  oled enim teinud, nagu näiteks Alfred Schnittke ja Arvo Pärt?

Need on kõik olnud suurepärased elamused, juba nende haruldaste inimestega lävimine on olnud mulle otsekui õnnistus. Me võiks siin ikka ja jälle meenutada 1977. aasta kontserti TPI aulas: Pärdi „Tabula rasa” ja Schnittke Concerto Grosso nr 1. Kuidas nad teineteist toetasid ja omavahel suhtlesid, austasid üksteist ja väärtustasid teineteise loomingut. Sellisest suhtlemisest  tunnen tänapäeva tempode juures väga puudust. Kuhu me kiirustame nii väga? Aja väärtus on inimestevahelistes suhetes ja see ei pea mitte toimuma virtuaalselt, vaid ikka näost näkku või vähemalt kas või telefonitsi, et ma kuuleksin sõbra häält ja tema meeleolu – see on väärtuslik siin elus. Sama lugu on orkestri ja dirigendiga. Ega orkestrit ei saa ju juhatada e-meili teel, vaid ikka otse suheldes – see on see dirigeerimise müsteerium, mida ei saa õpetada ega õppida.     

Nimeta palun kolm inimest, kes on sind kõige olulisemalt puudutanud.

Ma ei saa sinu küsimusele vastata, nagu sa soovisid, sest neid pole mitte kolm, vaid neli: minu ema Anna Klas, Gustav Ernesaks, Georg Ots ja  David Oistrahh. 

Millest oled tundnud suurimat rahuldust?

Kui vaatasin Stockholmi sadamas lähenevat valget laeva nimega „Maria Uljanova”, millega  saabus Rootsi kogu Estonia teater, ja viimati selle aasta märtsis, kui olin ERSOga Ameerika turneel. Mõlemad tegid tõeliselt silmad märjaks, aga see esimene oli minu elu kõrgpunkt. Ja vaata, kuidas elu keerleb. Aastal 1967 oli Estonia esmakordselt Soomes ja ma juhatasin „Luikede järve”. Homme sõidan Oslo ooperisse ja juhatan seal „Luikede järve” ja sealt tulen juba otse Tallinna Raekoja platsile. Toimub üks ebatavaline ekskursioon minu noorusesse ja  seegi tekitab justkui õnnetunde. Mis seal rääkida, ma olen väga õnnelik inimene! 

Ja su hing on noor?

On, on!!!

Vestelnud Toomas Velmet  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming