Kes lavastas Suure Paugu?

Maris Johannes

Luuletajad ja pillipuhujad on paremad teejuhid kui füüsikud.  

Kes poleks igatsenud õnne valemi järele, mis nagu nõiaväel meie  korrapäratust elukorraldusest paneks kokku õnneliku korrastatud eksistentsi. See universaalne valem võiks muuta vanad nooreks, paksud peeneks, haiged terveks, vaesed rikkaks jne – nii jääks maailm seksikate ja ilusate päralt. Aga pole minu asi täna  pesupulbrireklaamist kirjutada. Kuigi enamik meist ootab õnne valemilt just sellist pesupulbrivastust.

Oma õnne valemit otsivad ka füüsikud. Nad otsivad ühte  universaalset teooriat, mille abil  seletada universumi toimimist. Universum ei anna ennast kätte, laseb seletada siit nurgast ja sealt nurgast, aga ühte ja ühendavat suurt teooriat pole keegi suutnud luua. Peab leppima vaid osateooriatega ja see vaevab füüsikuid. Sellest vaevast kirjutab inglise mõtleja Stephen Hawking oma “Aja lühiloos” (ilmunud eesti keeles Akadeemias 1992, nr 12 – 1993, nr 5). Üks loodusteadlaste eneseiroonilisi nalju pajatab sellest, kuidas järsku mäekülge pidi tippu rühkinud füüsikud peavad kohale jõudes tunnistama, et Jumal juba ootab neid seal ees. Jumala loodud universumi võimalust ei välista ka Hawking. Seda ajal, kui progressiusuline on kõiketeadja Jumala rolli delegeerinud teadusele.

Peeter Jalaka “Õnne valem” on inspireeritud Hawkingi “Aja lühiloost”.  Lavastuses on koos muusikateos, pilt videoekraanil, liivakõrbe meenutav maastik kujudega ja nende vahel tuiav inimene. Kuuleme Gavin Bryarsi minimalistlikku muusikat  Nyyd Ensamble’i esituses koos Kädy Plaasi lauldud poeetilis-irooniliste kommentaaridega (Maarja Kangro tekst), kuuleme inglise keeles ja loeme eesti keeles tsitaate briti füüsiku esseest.

 Kui liivafiguure saali viimastest ridadest takseerida,  meenub vägisi pilt  Lihavõttesaare kuulsatest kivimehikestest. Kas hauasambad või ausambad – meie tänane võitlustanner merel ja maal. Ei usu, et lavastaja on päevapoliitika lavale toonud, lihtsalt vaataja rikutud fantaasia.

Etendus algab valgusemänguga, valgus on üldse oluline komponent, loob laval kord helgema, kord ängistavama meeleolu, muudab lava lõputuks maastikuks. Kuidas on suletud ruumis võimalik luua sellist silmapiiri illusiooni, mis on tuttav merelt või kõrbest või lõputult lagendikult?  Isegi pisut napakas on rääkida maastikuekstaasist, mida kogesin sadama tollilaos. See lavamaastik koos Kirke Kangro liivaskulptuuride ja Ville Hyvöneni videoga ei kuulu teatrisse, pigem performance’i esteetikasse. Koos aegluubis liikuvate inimkehadega saab sellest etendus, mis jutustab – millest?  Kulgemisest, aja ja ruumi armusuhetest, algusest ja lõpust, taevast ja põrgust. Hing ja pea saavad järsku puhtamaks, kui tajud, et pole maailmas paremat algust ja lõppu kui see, mis praegu. “Polnud varemgi algust rohkem kui praegu, ega noorust ega vanadust rohkem kui praegu ja pole ka hiljem…” kirjutab luuletaja. Jutt kisub hämaraks ja mõte jookseb musta auku, kui inimene püüab  ratsionaalselt seletada oma kõiksusetungi. Ta loodab füüsiku loogikale, aga viimane on kimbatuses, luuletajad  ja  pillipuhujad on paremad teejuhid.

Nüüd sünteesitud Hawkingi hääle manu. Intellektuaalselt nauditavam on lugeda tema esseed kodus diivanil kõhutades ja eestikeelses tõlkes. Teksti fragmendid, mis robotihäälega ingliskeelsena lavaruumi pomisetakse, panid õlgu kehitama. Vaevalt Jalakas soovis masinahäälega vihjata Hawkingi rääkimispuudele, see on jama. Ju tahtis lavastaja meile kuidagi märku anda teda inspireerinud teosest. Äkki piisanuks märksõnadest, mida tootis tiitrimasin lavaruumi kohale, või koguni sõnumist kavalehel. Ühel momendil leppisin Hawkingi robotihäälega, see oli hetk, mil kõik liivakujud laval justkui tummalt suud maigutama hakkasid (vaimukas videopilt). Kõik räägivad ja räägivad, aga midagi ei ole kuulda, terve armee rääkivaid päid, ja üks selline rääkimismasin kuulutab oma tõde ka  mu pea kohal veidi pudises ja arusaamatus keeles. Nagu Jumal, keda suurem osa meist ei mõista, nagu füüsik, kes on ärevuses oma saamatuse pärast universumit lõpuni ära seletada.

“Aja lühilugu” annab meile aimu füüsikute Püha Graali otsingu okkalisest teest. “Aja lühilugu” on inspireerinud Peeter Jalakat. Selle  teatri jaoks ülikeerulise  teksti järgi on Jalakas  teinud minu arvates ühe oma puhtama ja terviklikuma lavastuse, jätkates  Tormise ringilt saadud kogemusega.

“Igal osakesel on oma antiosake, millega kokku puutudes ta hävib …Olemas võiksid olla terved antimaailmad ja antirahvad, mis koosnevad antiosakestest. Kui kohtate antiennast, ärge suruge tal kätt! ” hoiatab Hawking.

Pean antiendaga aru. “Millest see lugu  ikkagi on, ega ometi füüsikute saamatusest?” küsib see antitegelane. “Inimese teekonnast universumis,” vastan lapsesuiselt. “Ainus, millega inimene oma teel hakkama saab, on lõhkuda ära üks liivakuju  ja siis edasi tuiata,” pareerib ta. Ma ei anna antiendale kätt, võin niimoodi hukka saada. Hawking ju hoiatas.

Vaatajana inspireeris mind “Õnne valemi” püüd sõnastada-avada-esitada suuri küsimusi. Mõistuse ja loogikaga vastuseid ei leidnud, aga emotsionaalselt ja tunnetuslikult lõi lavastus  illusiooni universumist ja see kokkusaamine tegi mu õnnelikuks. Nagu mõne füüsiku, kes, mäetipu vallutanud, sealt Jumala eest leiab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht