Kel mõistust pole, ärgu (laulma) hakaku!

Toomas Velmet

 „Kel mõistust pole, ärgu laulma hakaku” – nii on ennast väljendanud tänavune Eesti Interpreetide Liidu stipendiaat, metsosopran Teele Jõks, kes koos professor Marje Lohuaruga (klaver) andis oma sooloõhtu Kadrioru lossisaalis „Akadeemilise kammermuusika” sarjas eelmise nädala laupäeval. Sellele teesile lisaksin veel mitmekülgse hariduse – nii üldise kui muusikalise koolituse. Teele Jõks on vabakutseline laulja, kelle ampluaa hõlmab hõlmamatut: ta valdab kammerlaulu ja vanamuusikat, teostab ennast ooperis ja oratooriumides, seejuures põlgamata ära kõige kaasaegsemat repertuaari. Teele Jõksil on selleks olemas kõik oskused ja harva esinevalt lai baas- ja muusikaharidus: inglise keele süvaõpe keskkoolis, viiul lastemuusikakoolis, saksa keel, muusikateooria ja kompositsioon muusikakeskkoolis, muusikateadus ja laul (professor Ivo Kuusk) muusikaakadeemias, vanamuusika Lyoni konservatooriumis, klassikaline laul Amsterdami konservatooriumis ja magistriõpe Guildhalli muusika ja draamakoolis (London) ning pühendumus muusikale ja veendumus oma lauljatees. Viimased on ilmselt geenides nii vanaisalt (tenor Rudolf Jõks) kui emalt (pianist Liina Jõks).

Keeled on lauljale eluliselt vajalikud „instrumendid”, elu on lisanud eelnimetatule veel prantsuse ja flaami keele, vene, soome ning itaalia keel olevat ka vajalikul määral tarvituseks võtta. Kui need tingimused on täidetud, siis võib ju küll väita seda, mis kõnealuse loo pealkirjas on öeldud, ja lisada veel, et igal kontserdil peab olema mingi väljakutse. Et muidu lihtsalt niisama, et „saab laulda” – nii ju ei taha.

Huvitav oleks teada, mis selleks „pipraks” möödunud laupäeval lauldud kavas oli, aga kava oli päris erakordne, sisaldades ulatusliku kahe retsitatiivi ja aariaga Joseph Haydni „Ariadne Naxosel” ning siis Claude Debussy kolmese tsükli „Trois Chansons de Bilitis”: „Paaniflööt”, „Juuksed” ja „Najaadide haud”. Edasi Edvard Griegi „Vesiliiliaga”, „Vaikiv ööbik”, „Rooside õitsemise aegu” ja „Unenägu” ning seejärel Ester Mäe „Rannapääsuke”, Tuudur Vettiku „Nokturn” ja lõpetuseks Mart Saare „Ta tuli” ning „Latvade kõne”.

Teele Jõks on veel öelnud, et ta tahab oma asja teha hästi, aga vaikselt, ja et ta ei laula kunagi välise sära pärast, vaid nendele inimestele, kes on saalis. Need sõnad on öeldud küll üsna ammu, kuid tundub, et kehtivad tänaseni. Ma ei ole tükk aega kuulnud nii sugestiivset vokaalsolisti, kes laulab selgele adressaadile saalis ning see tundud olevat just sina. Nimetatud omadus on ju eriti väärtuslik sooloõhtul, mis ongi ju üks intiimne ettevõtmine.

Kõik eelöeldu ei ole võimalik, kui pole lõpuni süvenetud esitatavasse ega vallata laitmatult tehtavat. Siinkohal tuleb küll kõrgelt hinnata nii solisti kui tema partnerit professor Marje Lohuaru – tehtu oli lõpuni viimistletult nii meisterlik, et unustasid selle positsiooni hoopiski. Enamik esitatud lauludest puudutasid traagilise või üleva armastuse teemat ja mõne neist tekstidest võiks lausa erootiliseks liigitada, nagu näiteks Louÿsi „Juuksed” või Walther von der Vogelweide „Vaikiva ööbiku”. Mind kui kuulajat liigutas enim Haydni teose esituse range täpsus ja erakordne intonatsioon kui väljendusvahend ning Debussy laulude sume värvikus ja partnerite sulandumine üheks terviklikuks partituuriks.

Bukett eesti autorite laule on alati teretulnud eesti laulja kavas ja neist päris ootamatult värskena mõjus Tuudur Vettiku „Nokturn”. Kogu kava oli hästi tasakaalustatud ja kontrollitud emotsionaalsusega (pean silmas ka Griegi laule), kuid selgelt kombitava energeetikaga partnerite poolt esitatud. Kõige selle üle valitses aga kõrgetasemeline professionaalne lavaline artistlikkus.

Eesti lauljate sooloõhtutega ei ole meie kuulajaid küll eriti palju hellitatud, kuid Teele Jõksi kava koos Marje Lohuaruga on kõrge rahvusvaheline tase ja suur väljakutse meie lauljatele edaspidiseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming