Katarsis

Pika sissejuhatusega lühiarvustus

Tiiu Levald

Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera 5. I Mustpeade majas ning Arete Teemets – Martti Raide (kaastegev Toomas Vavilov) ja Pavlo Balakin – Sten Lassmann 17. I Tallinna raekojas.

Arete Teemets pakkus kuulajaile Richard Straussi laule interpreteerides uskumatuid elamusi.

Arete Teemets pakkus kuulajaile Richard Straussi laule interpreteerides uskumatuid elamusi.

Gert Kelu

Vapustav elamus Galina Grigorjeva autoriõhtust, kus muusikud viisid Paul Hillieri käe all pilgeni täis saali jagu kuulajaid kõrgemasse, vaimsusega täidetud ebamaisesse sfääri, pani mõtlema, milline on see sõnakujund, mis annaks minu öeldule küllaldase luulelise varjundi? Otsisin võõrsõnade leksikonist selgitust sõnale „katarsis“ ja sain kaks varianti: kirjandusteooria termin, mille all tavaliselt mõistetakse kirgedest puhastumist elamuste kaudu, mida pealtvaatajas äratab tragöödia, ja meditsiinis – soolte puhastus, kõhulahtisus. Viimast varianti tahaks sageli kasutada ühenduses sõnaga „verbaalne“, kui lugeja ei leia leheveergudelt infot, vaid teda koormatakse suvalise sõnamulinaga.

Meie tänapäev on täis lausa taevani kisendavaid äärmusi. Ei tunne end kutsutuna lahkama meie karjerismist lausa tiinet poliitikamaastikku, küll aga on mul soov jagada veidi mõtteid selle maailma üle, kus olen oma elukutse tõttu tegutsenud kogu teadliku elu.

Tänu aastavahetusele ja pühadele on kuulata saanud eriilmelisi ja meeli rikastavaid kontserte. Uskumatu, kui palju on meie hulgas andeid ja kuivõrd sihikindlalt oma kvaliteedi tõstjaid nende seas. Kui küsida, millised on interpreetide väljundivariandid meie ahtal Maarjamaal, siis pean tunnistama, et minu silmis ei ole põhimure, kas kõigile tegijaile jätkub ruumi, vaid hoopis see, kas ja kuidas meie ajakirjandus, tele- ja raadiokanalid pakuvad peegeldust kõigest, mis väärtuslik. Ei tohi unustada, et mitte kogu Eesti rahval pole Twitterit, Facebooki kontot ega nutitelefoni, et hankida mõne klõpsuga kogu info ühe või teise tegija kohta!

Kes määrab, kas esitatu on väärtuslik? Kelle maitse ja arusaamiste alusel otsustatakse, kes on väärt ühiskonna tähelepanu? Kus jookseb valikutegemisel labase jandi ja eluterve huumori piir? Kas on lehetoimetajate hulgas kedagi, kes mõistaks, mis on oluline ja mis teisejärguline? Näiteks, kes annab hinnangu ETV eetrisse mineva saate sisulisele küljele? Kuidas sai võimalikuks 15. jaanuari „Mi“ saates selline pealiskaudne ja ebaadekvaatne peegeldus meie hulgast 1975. aastal lahkunud vokaalmaailma suurkujust Georg Otsast? Toimetaja mõte edastada vaatajale peegeldus kolme põlvkonna mõtteavalduste kaudu, oli ju hea, kuid nii noorima kui ka keskmise põlvkonna esindajate kodutöö tegemata jätmine lausa lubamatu. Kui üks praegune noor laulja pole enne eetrisse minekut sellesse süvenenud, kes oli Ots kunstnikuna, võib seda meie pealiskaudsust soodustavas maailmas veel mõista. Kuid keskmise põlvkonna oma ala autoriteetide etteaste kuulus juba absurditeatri valdkonda … Täielik karuteene tehti Estonia „Tsirkusprintsessi“ lavastusele ja lauljatele: nii halva helikvaliteediga salvestatud etendusekatkendeid poleks mingil juhul tohtinud eetrisse lasta!

Miks peatun nii pikalt sellel saatel? Sest „Mi“ on n-ö aknaks paljudele, eriti pensioniikka jõudnud vaatajaile (teatavasti ligi pool meie rahvaarvust!), kes pole kohapeal osa saanud meie rikkalikust muusikaelust. Põhjusi on päris mitu: valik on meeletu, ent paljud eakad on ka juba tubased ja nende rahakoti sisu õhuke.

See ihub veelgi kääre tegijate võimaluste ja peegelduste vahel. Arvestades rahastamise olukorda terves maailmas (suletakse teatreid, tegevuse lõpetavad orkestrid), on meil veel olukord väljakannatatav. Eesti Kontsert, Interpreetide Liit, Pille Lille fond, muljetavaldav hulk festivale ja projektipõhiseid ettevõtmisi pakuvad kõik meie interpreetidele väljundi võimalusi. Peegeldust ajakirjanduses ootab nii kontserdist-etendusest osasaaja kui ka selle tegija ja, mis olulisim – kultuurilukku peab jääma jälg.

Nii Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera kui ka sarja „Ilus möldrineiu“ Lied’i-kontserdid olid meie kammerlaulu vallas väärtsündmused. Nende eriilmeliste interpreetide kavadel oli üks tugev ühisosa: väga hästi läbi mõeldud ülesehitus. Oja ja Sumera kava esimese poole intriigiks olid Modest Mussorgski meil vähe teada laulud ja Dmitri Šostakovitši tuntud „Hispaania laulude“ tsükkel (tekstiks hispaania folklooritõlked). Ajaloost on teada, et Šostakovitš pidas Mussorgskit geniaalseks loojaks, seda tõestab ka tema orkestratsioon Mussorgski ooperitele „Hovanštšina“ ja „Boriss Godunov“ ning laulutsüklile „Surma laulud ja tantsud“ (viimane sündis toonase ereda interpreedi sopran Galina Višnevskaja tellimusel ja seda salvestust saab soovi korral kuulata).

Teises pooles esitati Sergei Rahmaninovi mitte just sageli kõlavaid romansse, mis sündisid heliloojal pärast rasket depressiooniaega ja abiellumist Natalja Satinaga (1902). Vapustavaima elamuse pakkusid Oja-Sumera lauluga „Halastust ma palun“ (15 laulust op. 26 nr 8,1906). Kavatervikus, mis oli esitatud väga tundlikus teineteise tajumises ja värvigamma rikkuses, pani i-le täpi lisapalaks lauldud Rahmaninovi üks geniaalsemaid religioosseid laule „Kristus on üles tõusnud!“(op 26 nr 6) müstikust ja filosoofist novellisti Dmitri Merežkovski tekstile.

Raekoja kontserdi telg oli Franz Schubert. Siin oli juhtpositsioon kindlalt sarja idee autori Martti Raide käes: tema on läbi mõelnud ja viimistlenud selle kõik aspektid kava ülesehitusest kuni sisuliste ja akustiliste detailideni. Eespool jutuks olnud kontserdiga siduvaks lüliks said Mussorgski „Surma laulud ja tantsud“ (helilooja enda tekstidele) Pavlo Balakinilt. Seekord koosluses klaveriga, mille partiid mängis Sten Lassmann. See tsükkel on olnud XX sajandi teise poole suurte lauljate üks meelisteoseid. Sisuline mitmeplaanilisus, mida Mussorgski pakub surma portreteerimisel, on rabav: küll uinutav, ahvatlev, jõhkralt ja salakavalalt väntsutav ning lõpuks võidutsev. Tol õhtul pakuti juba paljutõotavat karkassi, millele mõlema noore interpreedi anne lisab tulevikus kindlasti võimalikke värve ja karakteersust. Iga esinemisega kasvab ka oskus tajuda esinemisruumi akustilisi iseärasusi. Ja raekoja saal nõuab väga delikaatset kohtlemist selles küsimuses.

Arete Teemets pakkus kuulajaile Richard Straussi laule interpreteerides uskumatuid elamusi. Juba laulude valik oli väga huvitav ja vaheldusrikas ning koosluses pianistiga ka hea ruumitunnetusega esitatud. Lauluga „Kevadpidu“ (op. 56 nr 5, H. Heine tekst) tõestas noor laulja, et suudab täita autorinõude olla „kirglikult liikuv“ ja lasta äärmise suveräänsusega saali heljuma oma kaunis kõrgregister. Sellise kvaliteediga lauljatarile peaksid peagi avanema nii mõnegi Euroopa teatri uksed!

Kontserdi lõpetanud Schuberti „Karjase laul“ op. psth.129 (D 965) Teemetsa ja Raide koostöös klarnetist Toomas Vaviloviga oli tõeline palsam hingele ja kõrvadele. Nii sooja klarnetitämbrit kuuleb harva (vahest möödunud aegadel Hannes Altrovi huulilt). Seletamatu üksmeel kõlade ülevõtmisel, fraaside nõtke mänglevus ja ühine taju viis äratundmisele, et selle laulu loomisel istus vist Mozarti vaim ingli näol Schubertil õlal.

Ei saa märkimata jätta veel üht tähtsat lüli kuulaja ja interpreedi sidemes. Nimelt hämmastasid laulude tõlked mõlema kontserdi kavalehel oma kvaliteedi ja poeetilisusega, esimesel Hele-Mai Poobuse ja teisel valdavalt Heli Mattiseni sulest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming