Kas suudab üks “ism” surmata Mozarti ilu?

Tiiu Levald

Taisto Noor Sarastrona. alan prosa

Mozarti “VÕLUFLÖÖT”: lavastaja Arila Siegert (Saksamaa), dirigent Hendrik Vestmann, osatäitjad Wendy Waller, Taisto Noor, Jan Oja jt, esietendus Vanemuises 1. X.

Tsiteerin siinkohal Evi Arujärve (PM 1. X): “Ilu on kunstis nii vana ja võimas asi, et vist ükski “ism” ei suuda seda välja juurida”. Mozarti ooper “Võluflööt” algab ja lõpeb Es-duur helistikus, mis on  oma kõlaolemuselt üks malbemaid ja helgemaid. Teatavasti on see lavateos kantud vabamüürluse valgustusfilosoofiast, mis oli Mozartit huvitanud nii varases nooruses kui elu viimastel aastatel.

Muusikateadlased väidavad, et Mozart kujundas oma muusikalised sümbolid igivanadest vabamüürlaste tingmärkidest lähtuvalt. Arv 3 eksisteerib alates helistikust: Es-duur on kolme bemolliga, sageli kasutab kolmkõla jne. Ja kõik olulised liinid oma ideede väljendamiseks on antud Kolmele Daamile, Kolmele Poisile, olulisi naisi on ooperis kolm: Öökuninganna, Pamina ja Papagena. Vaid meesliin on rikkam, tarkust ja õiglust kannab Sarastro ning meessoo kolme tahku on pandud jällegi kandma kolm tegelast: Tamino, Papageno ja Monostatos.

On vapustav tõdeda, et üheaegselt “Võluflöödiga” (28. IX 1791) valmis ka ooper “Tituse halastus” (6. IX) ja kummalise külalise tellitud “Reekviem”, 5. XI nägi ilmavalgust “Väike vabamüürlaste kantaat” ja siis tuli Suur Vaikus. Ilmselt oli saatuse poolt ette määratud sellesse lühikesse ellu ära mahutada kogu temale mõeldud vaimu- ja heliderikas maailm.

Kui “Figaro pulma” ja “Don Giovanni” dramaturgiline ülesehitus on tugeval kirjanduslikul alusel, need on itaaliakeelsed ja seega väga kontsentreeritud ning mõjuvad äärmiselt stiiliühtsena, siis “Võluflööt” on stiililt eklektiline: siin on muinas- ja mõistujuttu ning laulumängulist lustimist saksakeelsete tekstidega. Ooper valmis ajal, mil Austrias hakati väga populaarset vabamüürlust piirama, mis Franz II ajal muutus lausa tagakiusamiseks. Paljud taganesid oma ideedest, kuid Mozart vastupidiselt demonstreeris oma kuuluvust. “Võluflöödi” libreto autor Schikaneder oli samuti vabamüürlane, kellele kuuluvas teatris toimus ka esietendus 30. IX 1791 ning kus seda teost mängiti 200 korda 1795. aastani.

 

Lavastuse ilkuv feminism

 

Kõik need asjaolud seavad tänase lavastaja küllalt keerulisse olukorda. Ja nüüd sõltubki lavastaja maitsest, millise tee ta valib: kas usaldab geniaalset, kõigest üleliigsest puhastunud Mozarti muusikat ja tema soovi teadvustada inimkonnale valgustusfilosoofia põhitõdesid või läheb hasartselt laulumängu elemendi rõhutamisele. Kindlasti võimaldab see ooper lõpmatult fantaasiat, kuid mingil juhul ei tahaks leppida ühe nihestatusega, mis antud lavastuses lausa läbiva joonena silma hakkas – kohati lausa ilkuva feminismina mõjuv kõigi meestegelaste naeruvääristamise soov.

Vähe sellest, et Sarastro esimene lavaletulek oli nii allakriipsutatult Suure Juhi “kullipilguga” alamate ette ilmumine, pandi ta Pamina ees end lahti riietuma, et see võiks reeturliku noa tema karvasesse rinda lüüa! Taminost on tehtud mingi ullike ja Papagenost lausa tobuke. Miks?

Mozarti muusikas on Sarastro aariad täis suursugusust ja inimlikkust, Taisto Noor esitas need ka  suurepärase stiilitundega. (Eelesietendusel laulnud Märt Jakobsonil on oma suure häälematerjaliga veel vaja tööd teha, et allutada see Mozarti stiilile.) Tamino on siiras, teadmishimuline ja armastusele avatud noormees, kellele Mozart on usaldanud kaunid meloodiad, mida pole tehniliselt just kõige kergem ette kanda. Tundub, et Mozartile omase kõla sära ja stiilitunde on saavutanud Mati Kõrts (eelesietendus), kuid nooruslikku õhinat on Jan Ojal rohkem.

Papageno rolli on maailmas tuntuks ja armastatuks laulnud suured baritonid (kaasa arvatud meie Georg Ots) vist mitte ainult sellepärast, et sinna on sisse kodeeritud palju koomikat, vaid ehk seetõttu, et selles rollis on meeletult palju Mozartit ennast: kogu tema päikeselisem, lustlikum pool, humoorikas eneseiroonia inimlike nõrkuste üle. Vanemuine võib õnnelik olla, on luksus, kui sellise rolli jaoks on võtta kaks nii omanäolist lauljanatuuri: nii Taavi Tampuu (eelesietendusel) kui Aare Saal kõlavad oma aariatega suurepäraselt. Iseküsimus, kui keeruliseks oli see neile tehtud ülepakutult rabeleva sagimise tõttu. Samad probleemid kerkisid ka seoses libeda ja reeturliku Monostatosega: nii Tõnu Kattai (eelesietendus) kui Aivar Kaseste on head laulvad karakternäitlejad, kuid karglemine kippus “asjaks iseeneses”.

 

Naistegelased: nii eredaid kui probleemseid

 

Naistegelastega on samuti kuidagi väga üheselt ümber käidud. Öökuninganna nii jõuline interpretatsioon, nagu seda võis esietendusel Wendy Walleri esituses kuulda, on muidugi muljetavaldav, sest lauljal on väga veenev laulutehnika ja tugev karakteri kujundamise oskus. Iseküsimus, kuidas nii räige käitumise puhul ei teki armsas ja allaheitlikus Paminas kahtlus ema õigluses. Eelesietendusel seda rolli laulnud Angelika Mikk on ääretult suure potentsiaaliga: tema toon on kirgas ja koloratuurid täpsed, küllap etenduste käigus joonistub välja ka suurem pausi usaldamine ja rolli reljeefsus.

Pamina on keeruline roll, kuna ta on üdini positiivne ja muusikalist materjali pole just palju, kuigi nukker ja kaunis surmamineku mõtetest kantud aaria kuulub kindlasti ooperiliteratuuri kullafondi. Alla Popoval on kõik eeldused selle rolli esitamiseks: ta on musikaalne, emotsionaalne, lavaliselt plastiline, siiras. Kahjuks on vist liiga ennatlikult lauldud Verdi ja Puccini ülidramaatilised rollid teinud tema arengule karuteene – Mozarti laulmiseks vajalik kergus, avarus ja nõtkus jätavad praegu soovida.

Papagena Merle Jalaka (eelesietendus) ja Julia Botvina esituses ilmselt sobitusid täielikult lavastaja sooviga näha temas ainult “tibuhaudujat” ja seda tegid mõlemad ka erksates värvides. Kuigi kostüümikunstniku (Marie-Luise Strand) nägemus paistis küll lausa prükkarlike mustade värvidega ilmselgelt jällegi toetavat lavastaja kontseptsiooni.

Dirigent Hendrik Vestmann on kujundanud kõigest hoolimata väga ilusa muusikalise terviku. Tasakaal orkestri ja lava vahel oli hea, tempod veenvad. Oli antud aega kantileenile kõlada ja koloratuure ei aetud ummikseisu. (Vahemärkusena toon ära PM 3. X esteet Alvar Loogi artiklis esineva kummalise fakti: dirigendipuldis olevat olnud Anu Tali!?)

Erakordselt heal tasemel olid kõik Kolme Daami lauldud ansamblid, esietenduse variant kõlas mahlase kompaktsusega ja siia sobis ka lavastaja kehakeelelembus. Mozarti helgete soovide kandjad Kolm Poissi kõlasid mõlemal koosseisul kenasti. Miks nad aga olid esimestes etteastetes kaaluta olekus mobiiltelefoniga kosmoserändurid ja viimases stseenis tiivad selga saanud inglid, jäi küll arusaamatuks.

Kõrvu jäid kõlama Jutustaja ja Teise sõjamehena väga kompaktse, stiilse ja kaunitämbrilise esituslaadiga bass Atlan Karp ning end juba tõestanud tenor Roland Liiv Esimese sõjamehe episoodilises rollis.

Koor kõlas terviklikult ja oli paindlik oma rohketes füüsilistes liikumistes. Kas aga meeskoorile antud “tühikargaja” samm ja naiskoori meeste säärsaabaste puhastamine just autorite nägemusega kokku langevad, oleks ehk mõtlemisaineks.