Kas rühmata andele või anduda rühmale?

Aune Unt

Ruja algus oli nii võimas, et languse kujutamiseks ei jätkunud lavastuse autoritel enam pinget.

Et tandem Tiit Ojasoo – Ene-Liis Semper ja laval esinenud näitlejad on head, see oli mulle ju ennegi teada. Aga uhke tunne on mäletada, kui hästi see neil välja tuli. 

Suvel, lageda taeva all, ja suurtele massidele „päris teater” enamasti kaotab, aga valitud võttestik „Rujas” toimis mu arust igati. Imeline, kuidas kõik nii sisuliselt kui logistiliselt klappis: üheksa kaamerat, lava taga bänd ja orkester, laval näitlejad, kes mängivad ja laulavad – ja kokku sünnib täitsa arvestatav tulemus. Pean silmas just videorežiid, mis sujus justkui korralik teleülekanne. Teles on enamasti kohmakust. Siin, „Rujas”, toimis kokkumäng (näitlejad – teater, laul, muusika, live-video, lisatud dokumentaalkaadrid) nagu valatult. See, et operaatorid kalpsavad laval, tegevuse keskel ringi ja vahendavad võtmekohti ekraanile, on varasemast tuttav (NO 99 lavastuses „Kuningas Ubu” näiteks, kus nii tegevus kui publik olid kahes ruumis ja seda vahendati ühest teise samuti video ja ekraanide abil). „Ruja” näitlejad valdavad kaameraga suhtlemist, suured plaanid kannavad. Küll aga peab vaataja end kokku võtma, et haarata ühtaegu nii tegevuse üldplaani laval kui ka ekraanile kuvatud detaile – et tervikpilt kätte saada. Ja et nautida pakutud groteskset mängu: teatrigrimm ja ülisuur plaan, Semperi hammustavad värvid ja mustrid, rohkelt ehedaid ajastudetaile kujunduses.

Lava oli jaotatud viieks ruumiks (kontor, trepikoda, elutuba, köök, vannituba) ja selle kohal ekraan, kuhu projitseeriti otse nii laval toimuvat kui ka varem salvestatud materjali ja tegevust, mis toimus lava taga. Mõnes lõigus oli arhiivimaterjal nii sujuvalt laval toimuvaga kokku miksitud (valge-punased tantsutüdrukud näiteks), et seda pidi ekstra märkama. Arhiivimaterjali kasutati väga lõbusalt, näiteks Reet Linna saatest (1982) võetud raami olid sobitatud intervjuud Ruja liikmeid kehastavate näitlejatega, tabav leid oli ka intervjuu Kalju Komissaroviga „Protsessi” eel.

Ikka tahaks ka mõne stseeni esile tõsta, olgu selleks ekraanile kuvatud avastseen – lugude nimekiri nõukaaegsele kontrollkomisjonile, ja mida ametniku käsi sinna lehele sodis, valusnaljakas Rannapi peksmine või meeliülendav olematu koori dirigeerimine, mis laulupeoks üle kasvas, või Alenderi armastatud naise asemele imbuvad kurjakuulutavad mustad linnud. Nende lindude liikumisjoonis on vist küll kõigil tükki näinutel mälus alles.

Lavastaja mõistagi õngitseb loost mõne konflikti esile. Mu meelest kandis pinget eelkõige Rein Rannapi (Priit Võigemast) ja Jaanus Nõgisto (Risto Kübar) liin. Ja mis vägagi leidlik, et Sergo Vares (Urmas Alender) ja Evelin Pang (Naine) laulsid-tantsisid Alenderi hinge just kahekesi lahti, kuigi Alenderi lugu oli tekstiliselt napim, ent visuaalselt ekspressiivne.

Rujast on paljudel oma isiklikud mälestused. Ruja põhines rahvuslikul originaalmuusikal ja mitmeplaanilisel tekstil – Juhan Viidingu luulel eelkõige. Ilma Viidingu tekstideta poleks Ruja olnud see, mis ta oli, Viidingu luules oli ajastutunnetus sees. Enne Rujat ei laulnud keegi rokki eesti keeles, ja eriti Ruja algusaja lugudes oli esil taotlus keelt intensiivselt, isegi agressiivselt välja laulda. Ja muusikaga sõnumit võimendada – tekst oli vahend millegi uue loomiseks. See hoiak on tunda kõigi lauludeks valitud tekstide puhul. Meeldiv, et sama suhtumist on ka lavastuses järgitud. Tõnis Mäe esitatud mehes trepikojast saavad kokku Alliksaare küsimus „Kas rühmata andele või anduda rühmale?” ja Viidingu õhtunägemus vaesest väiksest somnambuulist… kui päike on… loojasse tõmbunud. Alliksaare küsimus võis muidugi olla Rannapi eksistentsiaalne küsimus Ruja ajal: kas üksi või koos? Selles väljendub tema dilemma: Rannap kui Ruja asutaja ja vedur, maailmavaate ja eluhoiakute kujundaja, ja –  erakordselt lootustandev kontsertpianist. Rannap oli lavastuse esimeses pooles üks pinge ja konflikti allikas, tema lahkumisega Ruja lahjeneski – nii elus kui lavastuses. Võib-olla just seetõttu oli lavastuse lõpp Venesse mandunud õhtusöömaajana mu arust mõnevõrra küsitava väärtusega kujund. Ruja ideoloog, juht ja õpetaja on alati olnud Rannap. Kui tema ei istu (Kristusena) jüngrite keskel (kus oli lavastuses Alender), siis pole kujundil justkui sisu. Aga nende lugu – teha Eestis eestimeelset-eestikeelset-väärtautorite tekstidel põhinevat rokki – tuli mu meelest lavastuses välja. Või ongi asi selles, et Ruja algus oli nii võimas ja languse kujutamise tarbeks ei jätkunud lavastajatel-kirjutajatel pinget.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming