Kas me sellist armastust tahamegi?

Evi Aruj?

“NYYD ‘05”: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR ja Lena Willemark (sopran, Rootsi) PAUL HILLIERI juhatusel Niguliste kirikus 20. X. Kas me sellist armastust tahamegi?

Kõla “leiutamine” ja kaasamine teose tähendusse on tänase kooriloomingu levinud tunnus. Ühte teosesse võivad ka kõrvuti mahtuda mõne ajaloolise intoneerimisstiili (gregooriuse laul) imiteerimine ja ekspressionistlik väljenduslaad. Külluslikuks allikaks on ka rahvamuusikast ja eksootilistest kultuuridest pärit laulumaneerid ning rahvuskeelte “muusika”. Väga levinud on uuemas koorimuusikas vokaali teadlik “instrumentaliseerimi­ne”. Koorihääli kasutatakse eksperimenteerides, neist “ebavokaalseid” tämbreid ja kõlasid välja meelitades.

Töö erinevate dirigentide käe all ja laia stiilispektriga repertuaar on Eesti Filharmoonia Kammerkoorile õpetanud üht, teist ja kolmandat. Kammerkoor stiliseerib, maalib, leelotab ja teeb sundimatult häälte teatrit. Kõigi kolme kavas olnud kooriteose kohta võibki öelda, et tegemist oli teatraalse muusikaga, mis viskleb dramaatiliste hingeseisundite sügavike ja lainetippude vahel ning kasutab maksimaalselt koori vokaalspektrit.

Eriti käib see nimeka rootsi helilooja Karin Rehnquisti teose “Jagune, öö” (2002) kohta. Nelly Sachsi eri kirjatöödest laenatud tekst kõneles ööst, maast ja tähtedest, aga mitte lüürilises, vaid kosmilises võtmes. Rehnquisti muusika rabeleb ülima pinge ja mingi üleva tardumuse vahel, aga hoolimata kõlaäärmustest on see minimalistlik – palju õhku ja ruumi. Ka sopranipartiis kasutatud ja rootsi rahvamuusikast pärit kulning’i (karjaselaulu) tehnika “lõikavad” värvid ei olnud folkloorse sümboli rollis, vaid sulandusid loomulikult kokku kooripartii koloristlikku tervikusse. Soolot laulnud Lena Willemarki hääl kõlas nagu tõeline elektrooniliselt töödeldud instrument.

“Instrumenteeritud” vokaalfaktuur kõlas ka soomlase Jaakko Mäntyjärvi Estonia hukule pühendatud delikaatsemas laadis kirjutatud leinamuusikas “Canticum Calamitatis Maritimae” (1997). Teoses põimusid monotoonne palveretsitatsioon, veemassi rasket õõtsumist kehastav kõlakomplekside liikumine ja tähendusrikas tume bassiliin. Koori täpse kõlafaktuuriga esitust võib taas üksnes kiita.

Esiettekandes kõlasid Toivo Tulevi “Laulud” kolmele instrumentide grupile, kolmele vokaalgrupile ja solistidele – Paul Hillieri tellimusel EFK-le kirjutatud teos valmis aastail 2004-2005. Tekstina on taas kasutatud Juan de la Cruzi poeeme (“Vaimulik laul”, “Jumala järgi igatseva hinge stroofid”), lisaks ka ülemlaulu.

Kuuldav või ka kuuldamatu tekst on Tulevi muusika lahutamatu osa: aeglase sisendava lausumise rütm on tema töödes ka siis, kui tekst puudub. Veel annavad tema muusikale  näo kaks muusikalist tegurit. Üks neist on vertikaali ja horisontaali “ristamise” ja kooskõlastamise lõppematu ahel, millel on kohati ühisjooni Pärdi tintinnabuli’ga. Teine võte, mida Tulev kasutab, on orkestrikihtide või gruppide vastandamine, kõlaliinide või ka “kõlamaailmade” polüfoonia. Sellesse on mõnikord kaasatud lindimuusika, tsitaat või stilisatsioon. “Lauludes” rõhutas seda simultaansusprintsiipi esitajate jagunemine gruppideks.

Mõnikord näib, et need kaks printsiipi Tulevi muusikas hakkavad üksteist üle mängima. “Laulude” puhul näiteks mõjusid kooripartiis esile toodud kõlalised hõõrdumised kohati juba liigse vürtsina, kui samal ajal olid mängus ka koori, soolode ja/või orkestriliinide omavahelised pinged.

Tulevi muusika juurde kuuluvad rahutus ja äng, see kõnnib psühholoogilises mõttes enamasti otsekui noateral. Nii ka “Lauludes”, mille kõlafaktuuris loovad pingeid ülikõrged ja ülimadalad helid, järsud katkestused ja pikad tardunud orelpunktid. Sisaldades vokaaltehnilist pingutust, on kõlalistes äärmustes alati ka otsekui füüsiline vaev sees.

Cruzi ja ülemlaulu andumust ning imetlust tulvil tekstidele kirjutatud “Lauludes” on tumedat ägamist ja otsekui surmaagoonias hüääni kiljeid. Lihtsa meele või terve mõistuse positsioonilt võiks isegi küsida, miks on taevases armastuses nii palju piina. Või – kas me sellist armastust siis tahamegi? Aga kunst on kord juba see koht, kus kõike on üleliia, nii hullust, ülevust kui ängi. Lihtsameelsusel ja tervemõistuslikkusel ei ole siin kohta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming