Kas me armastame Ellerit?

Toomas Velmet

Sten Lassmanni monoetendus Heino Elleri klaverimuusikaga. Ka me armastame Heino Ellerit (1887–1970)? Seda eesti heliloojat, eesti muusika teerajajat, Tartu koolkonna (Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Karl Leichter) rajajat. 1940.–1970. aastani Tallinna konservatooriumi professorit, kelle õpilased Villem Kapist kuni Arvo Pärdi ja Lepo Sumerani moodustavad eesti heliloomingu tulise magma ning kelle nimega on pärjatud Tartu kõrgeim muusikaõppeasutus. Kelle nimelist muusikapreemiat annab 1998. aastast välja Eesti teatri- ja muusikamuuseum – ja seda Elleri teoste ettekannetest laekuvast rahast. Ning laureaatide hulgas on heliloojad, interpreedid ja muusikateadlased nii meilt kui mujalt.

Kuni 2007. aastani on laureaatide nimekirjas Heljo Sepp, Toomas Trass, Juha Kangas (Soome), Helena Tulve, Mart Humal, Tõnu Kõrvits, Sunho Kim (Lõuna-Korea), Timo Steiner, Juozapenaitė-Eesmaa, Tõnu Kaljuste, Galina Grigorjeva, Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp, Olga Voronova, Toomas Nestor, Henry-David Varema; Mirjam Tally, Märt-Matis Lill, Tõnis Kaumann, Ülo Krigul, Vivian Tordik, Mart Siimer, Alo Põldmäe ja Tatjana Kozlova. Vägagi kaalukas ja soliidne nimekiri.

Heino Elleri teostega on esituslikult kokku puutunud ühel või teisel moel arvatavasti kõik eesti professionaalsed muusikud. Tõsi, lauljatel ja kooridel on selleks vähe võimalusi. Elleri teoste esitusi on heliplaatidel välja andnud Eesti Raadio, Antes, Finladia Records, Warner Classics ja ECM, kui hõlmata ainult CD-ajastut. Heliloojast Heino Ellerist ei ole siin veel jutustatudki, kuid tema teoste nimekiri sisaldab üle 200 klaveriteose, ligi 40 orkestriteost ja üle 30 viiuliteose.

Tänavu 7. märtsil möödus Heino Elleri sünnist 121 aastat. 22. märtsil oli Kadrioru lossis „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pianist Sten Lassmanni klaveriõhtu Heino Elleri (!) loominguga. Sten Lassmann on kahtlemata meie tänase noorema pianistide põlvkonna üks olulisemaid figuure, kes on lõpetamas Londoni kuningliku muusikaakadeemia magistrantuuri professor Ian Fountaini juhendamisel. Professor Fountain on muide Artur Rubinsteini nimelise konkursi võitja Tel Avivis aastal 1989. Sten Lassmanni on igal kontserdil kuulajate tähelepanu võitnud virtuoosse, orkestraalse pianismiga ning samaaegselt võimega targalt süveneda esitusel teoste üksikasjadesse.

Sten Lassmannil on veel üks, tema noorust arvestades päris erandlik omadus: ta tunneb suurt ja siirast huvi mitte lihtsalt muusika, vaid eesti klassikalise muusika vastu. Siit siis ka nimetatud kontserdi monoteema: Heino Eller ja tema klaverilooming 1914–1941. Need, kellel on olnud mõnevõrra rohkem aega asjadesse ja nende kulgu süveneda, on teretulnud mind parandama, aga ma väidan, et Elleri klaverimuusika pole varem sellist monoetendust pakkunud. Või kui on, siis ainult Heljo Sepa esituses.

Kontsert algas helilooja vähetuntud „Prelüüdidega” ajavahemikust 1914–1917. Päris kindlalt väidab pianist Vardo Rumessen, et seni on ainult tema neid esitanud. Kohe esimestest helidest oli selge, et selliste teoste sellisel tasemel esituseks on vale nii koht kui klaver. Need Elleri „Prelüüdid” on seotud nn suure pianismiga, vähemalt esitusjärjekorras seitsmes prelüüdist viis esimest, ning need ei mahu Kadriorgu ja tema kabinetklaverisse. Mõjutatud küll nii Skrjabinist kui Rahmaninovist, on nendel väga selge ellerlik proov küljes ning seega eriline väärtus meie klassikalises muusikas. Seda enam, et teosed ei ole pianistide käiberepertuaaris.

Muide, „Prelüüdidele” järgnes kõigi aegade populaarseim eesti klaveriteos „Kellad” (1929), mis kõlas väga isikupäraselt ja vormiselgelt ning ootamatult avastasin teosest hoopis midagi uut ja selle uue hulgas vihjeid isegi Mussorgskile, mida varem ei ole kõrv küll registreerinud.

Järgmised teosed olid h-mollis ning pealkirjadeks Tokaata (1921) ning „Tants” (ca 1930), millised võiksidki põneva paari moodustada. Enne finaali veel esitatud pala „Tantsu karakteris” fis-moll (1941) oli ehk selles kavas isegi üleliigne nii mahult kui sisult, kuid üldse mitte ettekandelt.

Kontserdi lõpetuseks Elleri Sonaat nr 2 cis-moll aastast 1940. EMIKi andmebaasi kohaselt oli teose esiettekanne siiski alles 10. mail 1946. aastal kontserdil, mis oli pühendatud Heino Elleri pedagoogilise tegevuse 25. aastapäevale (ka selliseid korraldati) ja esmaesitajaks oli (nagu väga paljude Elleri teoste puhul) Heljo Sepp. See helitöö on tolle aja kohta ootamatult lakooniline mahult ja vormilt (kolmeosaline, kestvusega umbes 15 minutit), kuid huviga jälgitav ja tõenäoliselt ka huviga esitatav.

Miks ma toonitan sõna „huvi”? Sest ei ole harvad juhtumid, kui eesti muusikat esitatakse tubli rõhuga sõnale „kohustuslik” ja sel juhul jääb see märk ka esituse külge. Sten Lassmanni kontserdil oli selgelt tunda huvi eesti klassikalise muusika vastu ja siit võiks isegi lootusrikkalt välja lugeda selle muusika vastu tõusva huvi uut spiraali. Kui seda seina ees ei oleks…

Tänases kirjatükis Elleriga seotud eelmainitud nimedest olid vaiksel laupäeval kontserdile tulnud Heljo Sepp (!!!), Vardo Rumessen ja väljaspool nimekirja üldsegi mitte Elleri õpilane Veljo Tormis. Selge on see, et niisuguse taseme ja olulise kavaga klaveriõhtu koht ei ole Kadrioru loss, kuid sellele vaatamata eriline tänu Eesti Interpreetide Liidule, kes on teinud oma võimaluste piires kõik.

Loodan, et meie sajad kontserdikorraldajad riikliku etendusasutuse Eesti Kontserdi kõrval jooksevad nüüd tormi õiguse eest korraldada see kontsert Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustuste valguskiirtes Eesti parimates kontserdisaalides, kus seisavad meie parimad kontsertklaverid. Samad sõnad Eesti Rahvusringhäälingu kõigile tegijatele.

Teisiti minnes tuleb tunnistada, et provintsliku „tubinahäbi” kõrval on kohta sisse võtmas ka tema õpetaja „ellerihäbi”. Kas me armastame oma rahvuskultuuri?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht