Kas kriiskas, vihastas või hammustas?

Leelo Kõlar

Sümfooniakontsert: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, solist Aleksandra Kamenskaja (klaver), dirigent Lutz Köhler (Saksamaa) 29. X Estonia kontserdisaalis. Seekordse kontserdi kava oli üsnagi ebaproportsionaalne,  sisaldades esimeses pooles Sergei Prokofjevi veidi üle veerandtunni kestva I klaverikontserdi Des-duur ja pärast vaheaega üle tunni kestva grandioosse suurteose – Anton Bruckneri VII sümfoonia. Prokofjevi isikupära oli I klaverikontserdi loomise ajaks (1911-12) juba kujunemas, selja taga olid I klaverisonaat, „Toccata” ja neli etüüdi. Alanud oli aktiivne loomeperiood, mil esimesele lisandusid peagi teine klaverikontsert  ja klaverisonaat ja sealt edasi...

Teatavasti tekitas Prokofjevi tormakas ja uudse helikeelega väljenduslaad omal ajal suurt segadust kuulajates ning tõsist hämmingut ja pahameelt kriitikutes. Prokofjevi enese ette kantud kontserdi järel avaldati autorile nördinud halvakspanu ja mittemõistmist. Veelgi hullem kriitika järgnes esinemisele New Yorgis, mil ajaleht New York Times nimetas seda muusikat kriiskavaks, ägisevaks, undavaks,  vihaseks ja hammustavaks. Nüüd, ligi sajand noist sündmustest hiljem, kui ajamerre on palju vett voolanud, tundub meile see kontsert normaalselt vastuvõetavana – mitmete huvitavate episoodiliste karakterite galerii, mis arengu jooksul loogiliseks tervikuks seotud. Avanumbrina esitas selle kontserdi teist aastat EM TAs Ivari Ilja klassis õppiv Aleksandra Kamenskaja, kes on varem edukalt osalenud mitmetel nii Eesti kui ka rahvusvahelistel konkurssidel.  Mullu sai ta III koha rahvusvahelisel F. Chopini konkursil Narvas ja eripreemiad üleriigilisel pianistide võistlusel. Käesoleval õppeaastal täiendab ta end Viini muusika ja esituskunsti ülikoolis prof Wolfgang Watzingeri juhendamisel. Prokofjevi I klaverikontsert on üheosaline, aga koosneb sisuliselt kolmest osast. See on sonaadivormil baseeruv helipilt, mis nõuab pianistilt osavust, kiiret orienteerumisvõimet,  head pianistlikku valmisolekut, suurt haaret ja tundlikku kontakti orkestripartiiga.

Kamenskaja esinemises oli toredat nooruslikku väledust ja kergust, erksat tegutsemisindu ja head enesevalitsemist. Orkestri suhtes mängis ta küllaltki omatahtsi ja ähvardavaid karisid vältis kogenud dirigendi valvsus ja tolerantsus. Kui möödunud aegadel sellele muusikale kriiskamist ja hammustamist ette heideti, siis täna võime hoopis arvata, et pisut mõõdukama  tempovaliku korral oleks nüüd jõudnud esituses teravamalt „kriisata ja hammustada”, olla eksalteeritum ja ulakam, seda eriti kadentsis. Selles kontserdis on rohkesti laiu ja massiivseid akorde, mis eeldavad suurt mehekätt. Tuleb haprale neiukäele kiitust avaldada, et suurtehnika ausalt mängitud sai tänu sihipärasele kavatsusele ja ettekujutusele. Vist oli väike jännijäämine lõpuosas, mis jäi kõlaliselt hõredamaks. Aleksandra Kamenskaja esinemine oli  rõõmustav ja täis tulevikulootust. Edukalt iseseisvate kontsertidega nii Eestis kui ka mitmel pool välismaal (Saksamaal, Rootsis, Soomes) esinenud EMTA sümfooniaorkester mängis seekord koostöös ERSO ga. Puupüsti pillimehi täis lava jättis võimsa mulje, aga mitte ainult visuaalselt. Kõla oli ebatavaliselt suur: kandev, sügav ja väärikas nii pianissimo’s kui ka fortissimo’s. Külalisdirigent Lutz Köhler, kes on ka tunnustatud fagotist, pedagoog ja  muusikaelu korraldaja, on dirigeerinud erinevaid orkestreid paljudel festivalidel maailmas ja esinenud külalisena Ameerika Ühendriikides, Itaalias, Prantsusmaal, Suurbritannias ja Aasia maadelgi, aga peamiselt siiski Saksamaa muusikakeskustes. Dirigent kehtestas end Bruckneri sümfoonias suurepärase vormikujundajana. Mõjus tema eriline perspektiivitaju, tark sündmuste ajastatus ja teemadele antud selge tähendus.  Hästi diferentseeritult olid edasi antud rikkaliku orkestratsiooni keerulisemadki momendid.

Ruumi anti laulda keelpillidele, mõjule pääses puhkpillide värvikus ja võlu. Kindel käsi pani kõik paika enesestmõistetava üleolekuga. Areng, ehitus, kogu liikumine edastus veenvalt põhjendatuna. Toimunu kohta arvamuse avaldamine kipub rohkem kirjelduseks kujunema. Bruckneri VII sümfoonia on isikudraama. I osa (Allegro moderato alla breve) on nagu võitlus iseenesega. Siin on unustamatult kaunilt kujundatud pika joonega laulev teema kohe alguses, järgnevad konfliktid ja lahendused, mis põimuvad üksteisesse. Maagiline raske arendusega I osa läheb üle II osa (Adagio) hardaks palveks. See on intiimne muusika ja oleks nagu ebasünnis siinsetesse probleemidesse sisse piiluda. Kannatus, piinad, lohutus. Kas laul kui tõotus? Kogu sümfoonia raskuspunkt  on siin, lahendused ei sünni sisemise võitluseta. Dirigent hoiab pinget. III osa (Scherzo) on elutants, vabanemine millestki, kergesti kuulatav ABA vormis suhteliselt lühike pilt. Võetud päris kiire tempo jätab keelpillid hätta. Sellest kohatine väike kõlaline segadus. Aga autori nõue on: sehr schnell! Võidukas IV osa (Finale) mõjub otsustavuse ja meelekindlusega. Millegipärast tundub nüüd, et kõik on juba öeldud. Lõpp saabub kuidagi ootamatult.  Nii oli orkestril koos publikuga dirigendi „käekõrval” üle tunni rasket teekonda muusika keerulistel radadel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming