Kas ikka must lammas?

Anu Schaper

August von Kotzebue Tallinnas ja Berliinis „Suurepärane talent” ja teatud mõttes „nullisiksus” (gewisse Nullität) on ilmselt kaks August von Kotzebue’ (1761–1819) kohta kõige sagedamini kasutatavat tsitaati. Mõlemad pärinevad ei kelleltki muult kui Goethelt ja võtavad päris hästi kokku Kotzebue’, näitekirjaniku, teatridirektori, aga ka konsuli ja kirjastaja tegevuse hindamise problemaatika. See aga seisneb selles, et nii Kotzebue’ isiksuse, tegevuse kui ka loomingu retseptsiooni kujundavad eriti Saksamaal suuresti klišeed, stereotüübid ja eelarvamused – ning just selle revideerimise on ette võtnud Eesti-Saksa koostööprojekt, mille algatas Eesti kultuuriatašee Saksamaal Harry Liivrand. Berliini Eesti saatkonna, Berliini-Brandenburgi teaduste akadeemia (uurimisgrupp Berliner Klassik) ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia kooperatsiooni esimesi tulemusi sai 6. oktoobril Berliinis kuulata ja näha esimesel Kotzebue’-vestlusel pealkirjaga „August von Kotzebue Tallinnas (Reval) ja Berliinis”. Kotzebue oli Tallinna teatrielus aktiivne peaaegu 30 aastat (vaheaegadega) 1783. – 1813. aastani, 1812. ja 1813. aastal toonase Tallinna Teatri direktorina. Arvestades tõika, et teadaolevalt kõlas eesti keel esmakordselt laval 1788. aastal just tema laulumängus „Isalik ootus”, on arusaadav, et Kotzebue’d on ka estofiiliks peetud. Berliinis tegutses Kotzebue XIX sajandi algusaastatel ennekõike kirjastajana. Seekordl vesteldigi peamiselt tema tegevusest Tallinnas ja Berliinis, kuid ettekanded visandasid selgelt Kotzebue’ märksa laiema haarde, mis geograafiliselt ulatus Peterburi, Viini ning Pariisi, tegevusalade mõttes aga näiteks ajaloo valda (kuulujutud, nagu olnuks ta Vene spioon, kuuluvat siiski väljamõeldiste sfääri).

Esimese vestlusvooru neljast põhiettekandest kolm tutvustasid Kotzebue’ väga mitmekülgset tegevust. Kristel Pappel (EMTA) keskendus Kotzebue’ rollile Tallinna teatrielus näitekirjanikuna ja Asjaarmastajate Teatri juhina, samuti Tallinna Teatri asutamisel ning selle hilisemal juhtimisel, kuid ta kõneles ka kokkupuudetest muusikateatriga. Klaus Gerlach (Berliini-Brandenburgi TA) rääkis Kotzebue’ vähemalt sama aktiivsest tegevusest Berliinis, kus ta mh asutas mõjuka ja menuka ajakirja Der Freymüthige (Vabameelne) rahvusvahelise korrespondentide võrguga ning oma pealkirjale kohaselt igati radikaalse. Otto-Heinrich Elias (Vaihingen/ Enz) tutvustas Kotzebue’d kui kahe omas ajas äärmiselt skandaalse ajalooalase teose autorit (Saksa ordu ning Saksa riigi ajaloost). Neljas ettekanne lisas Kotzebue’ teatritegevusele ruumilise raami: Karin Hallas-Murula (Tallinna Kunstihoone) kõneles Tallinna Teatri hoone ehitamisest Euroopa XIX sajandi alguse teatriarhitektuuri kontekstis. Lõpetuseks sai aimu ka „elusast” Kotzebue’st: Kristel Pappel oli ette valmistanud läbilõike Kotzebue’ „Isalikust ootusest”, mille jantlike lavastuselementidega lugemise võtsid enda kanda näitlejad Toomas Täht ja Harald Hofbauer.

On päris kõnekas, et esimesel Kotzebue’vestlusel ei olnud ettekannet germanistilt; kirjandusteadlane Conrad Wiedemann (Berliini-Brandenburgi TA), üks sissejuhatavate kõnede (mis peaettekannetele muide sisukuselt põrmugi alla ei jäänud) autoreid, keskendus rohkem Kotzebue’ muudele tegemistele, eriti kirjastajana Berliinis. Peamiselt on Kotzebue tuntud ju näitekirjanikuna ja XIX sajandi algul etendati tema näidendeid märksa rohkem kui Goethe või Schilleri draamasid. Kääridele Kotzebue’ omaaegse populaarsuse ja tänapäevase paremal juhul väikemeistriks arvamise vahel oli pühendatud kultuuriatašee Harry Liivranna sõnavõtt pealkirjaga „Must lammas ja püha lehm”, mille esimene pool osutas päevakangelasele ja teine muidugi Goethele. Musta lamba ja püha lehma kirjanduslikku vahekorda võiks süüvida järgmises vestlusringis põhjalikumalt, sh küsimustesse, kuidas publiku suurest lemmikust sai must lammas ning kuidas Kotzebue’ kui näitekirjaniku puhul on lood revideerimistarbega. Mitmest sõnavõtust tuli ka välja, et huvitavaid tulemusi võiks Kotzebue’ loomingu uurimisel loota performatiivsesse aspekti süvenemisest. Et teemadest järgmise vestluse jaoks puudu ei tule, näitas konverents küllaga, olgu nendeks juba mainitute kõrval siis Kotzebue’ keskne roll valgustajana Eestis, millele osutas sissejuhatavas kõnes endine Saksa Eesti suursaadik Henning von Wistinghausen, kindlasti aga Kotzebue’ seos muusikateatriga. Lõpuks on muusikat tema näidenditele kirjutanud teiste hulgas ka Schubert ja Beethoven.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming