Kas ikka ja jälle nagu Pearu ja Andres?!

Tiiu Levald

Domenico Cimarosa ooper „Salaabielu”: lavastaja Giorgio Bongiovanni, dirigent Risto Joost, EMTA ooperistuudio (muusikaline juhendaja Ene Rindesalu) ja sümfooniaorkester 21. V Estonia teatris. Kaasatuna ER Klassikaraadio ümarlauda, kus teemaks meie lauljate noore põlvkonna tase, ning jälginud RO Estonia juhtkonna kummastavaid pretensioone EMTA lauluosakonna tegevuse suunas, meenub ikka ja jälle meie selgepilguline A. H. Tammsaare. Kui fantaseeriks ja kujutleks kahe koloriitse ja jõulise mehe, nagu seda olid Pearu ja Andrese, mõtlemises äkilise „selginemise”, nii et nad oleksid ühendanud oma jõud kraavide kaevamisel – kas oleks nende kahe talu elanike elu kulgenud teisiti, kas oleks „ühise ree vedamine” toonud õnne nende õuele? Praeguse Estonia solistide ring koosneb ainult EMTA kasvandikest. Ja see tõde, et heaks muusikuks-lauljaks kujunemine ei saa iialgi piirduda kolme bakalaureuse + kahe aasta magistriõppega, peaks olema igale asjasse pühendatule selge. Et jõuda tänapäeva konkurentsi, peab akadeemilistele õpingutele järgnema pidev enesetäiendamine. Ka kõik suured lauljad on ikka ja jälle kinnitanud, et laulja amet nõuab elukestvat õpet! Kui aga unustame, et oleme väga väike lüli selles konkurentsitihedas muusikamaailmas ega ühenda oma pürgimusi, ei tunneta „ühist rege”, siis ajame selle ree hoopis upakile. Kuulanud-vaadanud 21. mail Estonia saalis Domenico Cimarosa (1749–1801) ooperit „Salaabielu” („Il matrimonio segreto”) EMTA ooperistuudio ja sümfooniaorkestri ühistöös, sain kinnitust, et eelmainitud „tõstatused” on hanejalgadel pseudoprobleemid.

Etenduse dirigendi Risto Joosti panus oli klaarilt ja ilmselgelt tajutav nii tudengiorkestri viimistletud mängus kui ka sünkroonsuses Ene Rindesalu ette valmistatud lauluõppurite fraasikujundustes. See, et alles II kursuse tudeng ja tegelikult kogu tegelaskond pani end vaid ühe lavaproovi järel sellisel moel oma musitseerimisega maksma, oli vaimustav!

Mozarti ja Salieri kaasaegne Cimarosa võeti 1792. aastal Salieri asemel Viini õukonna kapellmeistriks ja ta komponeeris sellest tõigast ilmselt väga tõstetud meeleolus samal aastal ka selle ooperi. Eestis on „Salaabielu” lavastatud Vanemuises 1976. aastal (dirigent Endel Nõgene, Ivo Kuuse lavastus, tõlge eesti keelde ja Paolino osatäitmine; teistes osades Evi Vanamölder, Silvia Vestmann, Evald Tordik, Tõnu Bachman, Endel Vunk). Aastatel 1984 (lavastaja A.-E. Kerge, dirigent K. Raudsepp), 1993 (lavastaja A. Mikk, dirigent E. Pehk) ja 2003 (lavastaja T. Noot, dirigent L. Sirp) on etendunud konservatooriumi ooperistuudio tööd, mis pidid leppima keelpillikvarteti ja klaveri (E. Rindesalu) saate ning esinemispaikadena Kirjanike Maja, Tallinna Draamateatri, Matkamaja ja Estonia talveaia akustiliselt sobimatute tingimustega.

Cimarosa helikeel on ladus, lihtne ja selles on elulist värskust. Tõsi, muusika lihtsus on näiline, isegi petlik, eeldades esitajailt elegantsi, filigraanset fraseerimist ja vokaalset üleolekut. On selge, et viimaseni jõuab iga indiviid oma radu pidi: on ju laulmine sügavalt psühholoogiline protsess ja sõltub tuhande üksikasja kõrval siiski peamisest – musikaalsusest, loomulikust intelligentsist, kujutlus- ja mõtlemisvõimest.

Need ajad on ammu möödas, kui dirigendid ja lavastajad leppisid vaid „häälitsemisega” ning andestasid ilusa hääle nimel palju. Ja just sellest aspektist seekordset etendust kuulates-vaadates oli suur rõõm kogeda, kuivõrd tugevalt on end laval hakanud tundma need õppurid, kellest paar aastat tagasi oli jäänud mällu küllaltki ebalev mulje, kas siit ikka kujuneb midagi publikule huvipakkuvat. Rõõm oli kogeda, et mitmele neist on loodus kinkinud ka ühe üliolulise faktori – karisma.

Kahjuks nägin vaid teist etendust ja saan oma muljeid jagada üksnes selle koosseisu kohta. Alustaksin avamängust. Joosti elegantses fraseerimises oli tunda ajastu hõngu, kõiges oli tajutav mozartlik kergus. Eredalt jäi mällu näiteks Carolina, Elisetta ja Fidalma tertsett. Usun, et mõne aasta pärast saame kuulda sellistest lauljatest nagu kandva ja energilise häälega metsosopran Aule Urb (Fidalma) ja sopran Anu-Mari Uuspõld (Elisetta), kelle hääles oli kuulda ülimalt väärtuslik, saali täitev heakõlaline metall. Urbi aaria nr 5 („E vero, che in casa …”) oli lauldud elegantsi ja maitseka karakterikujundusega ning väga ühtlase registrite valdamisega.

Sooviks väga, et Paolino rollis olnud Jie Yin (doktoriõpe, Hiina) saaks endale lubada veel häälekoolitust: praegu ei pääse tema imekaunis tämber saalis sageli maksvusele ega lenda tagumiste ridadeni ning kõrgregister on kahjuks lauljate keeles liiga „valge”. Kaunis on tema fraasisisene mõtlemine, melismide kujundamine (aaria nr 18). Roll kui niisugune oli üldjoontes olemas, vaja oleks lihtsalt enamat intensiivsust, siis tuleb energia kõrgregistri kujundamiseks ja ka rolli mitmekülgsemad värvid.

Kõik teised tegijad ehk Geronimona Toomas Kolk, Carolinana Sigrid Mutso, krahv Robinsonena Tamar Nugis (II kursuse tudengi kohta paljutõotav tulemus!) olid kindlatel rööbastel ja, mis peamine, rolli sisseelamine, lavaline vabadus, ajastukohane hoiak ja graatsia olid nauditavad.

Siinjuures tahangi esile tõsta nii lavastaja kui kunstniku töö. Lavastaja Giorgio Bongiovanni, hariduselt näitleja ja siiani põhiliselt selles vallas ka tegutsenud, on lavastamisel ilmselgelt eelistanud selget, ajastutruud, veidrusteta kontseptsiooni ja andnud sellega noortele väga selgepiirilised ülesanded. Kõik oli loogiline ja – muusikas! Lavapilt oli lakooniline ja toetas atmosfääri, kostüümid hea värvivalikuga.

Lõpuks lisan Anne Prommiku napid repliigid esimese etenduse muljetest: „Oli väga häid hääli, näiteks sopran Marlēna Keine (II kursus, Läti), kel on kindlasti suur tulevik, Pavlo Balakin (Estonia) oli lihtsalt ületamatu … Lauljate itaalia keele hääldus oli ülihea. Eriti hea oli see Hanno Mölderkivil (Paolino) – miks ta veel solist ei ole? Lihtsalt imeilus hääl! Seekordne lavastus oli stiilne ja väljapeetud, kuigi pool jäi mulle veidi staatiliseks. Orkester oli samuti väga tubli.”

Tänu RO Estonia juhtkonnale, et meie kodumaise laulumaailma tuleviku kujundajatele anti võimalus end proovile panna meie ainsas väärilises ooperimajas!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming