Kas helikunst kannab suurt lugu?

Aare Tool

Suurvorm Eesti muusika päevade keskmes.

Eesti muusika päevad (EMP) on palju enamat kui ajaühikusse koondatud kontsertide summa. Pika traditsiooniga festival toimib siinses kontserdielus korrastava jõuna, mis aitab juba kolmkümmend viis aastat suunata muusikaüldsuse ekslema kippuva pilgu nädalaks ühte punkti, nüüdismuusika raskuskeskmesse. Seekord 5. – 11. aprillini toimunud EMP oli viimaste aastate ettevõtmisega võrreldes laiahaardelisem, sest programm sisaldas kolme sümfooniakontserti ja nädala jooksul avanes võimalus kuulda järjestikku Eesti muusikaelu tuumkollektiive (Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Pärnu Linnaorkester, Rahvusooper Estonia SO ja koor, Vanemuise SO, ERSO) ja vastloodud koosseise (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Sinfoniett). Näidati ka kammerlikumat poolt ja kiiduväärt tava jätkates esitleti õpilasloomingut.
Kontserdiprogrammi keskme moodustas sedapuhku suurvormi mõiste (mullu mäletatavasti „kõrvutati”). Teema­asetuse üks ajendeid oli Lyotard’i „suure narratiivi” ümber käiv arutelu, mis näib olevat visalt kestnud juba terve igaviku ega näita ikka veel vaibumise märke ka muusika valdkonnas. Üha uuesti küsitakse, kas helikunst kannab suurt lugu, ja kui, siis mis on selle läbivad motiivid? Võib väita, et ühe olulisema muusikaloolise tähendusliini moodustavad just suurvormid. Sagedasest kasutusest hoolimata on suurvormi harva üritatud rangelt defineerida. Avaramalt ollakse harjunud niiviisi määratlema iga teost, mis vastab teatavale kujutelmale kompositsioonitehnilisest meisterlikkusest, töömahukusest ja esinduslikkusest. Kitsamalt võiks suurvormina käsitleda kõiki žanre klaverisonaadist kuni sümfooniani, mis XVIII sajandi teise poole ja XIX sajandi kompositsioonipraktikas eeldasid sonaadi­tsükli ülesehitust, isegi kui uuemal ajal on tsüklilisus nendes oluliselt teisenenud või asendunud sootuks muude loomekriteeriumidega. Kahtlemata on suurvormi mõistel traditsiooniliselt tugev väärtushinnangu varjund. XIX sajandil käis üle Euroopa muusika­hariduse institutsionaliseerumise laine: loodi tänaste kõrgemate muusikaõppeasutuste eelkäijad ja jõudsalt arenes Formenlehre ehk vormiõpetus. Uutes kultuurioludes said varem suhteliselt väärtusneutraalsed žanrinimetused (iseäranis sümfoonia) hoopis kaugemale ulatuva tähenduse erilise väljendus­täiuse kandja ehk suurvormina, millele tollaste arusaamade järgi vastandusid ülejäänud, väiksemat koolituspagasit nõudvad loomevaldkonnad.
Mõiste paljutähenduslikkusele vaatamata on selge, et teoreetiline kinda­heitmine teemavalikul ei olnud korraldajate peamine siht. Sooviti ju anda eesti nüüdisheliloojatele võimalus uute (eeskätt sümfooniliste) suurteoste kirjutamiseks, julgustada varem peamiselt lühiteostele ja kammermuusikale keskendunuid laiendama ampluaad. Ühtlasi oli see reaktsioon viimaste aastate vastukajale, kus ajuti on juhitud tähelepanu suurvormide vähesusele EMPil. Selle mõttega ma siiski täielikult ei nõustu: möödunud aasta kavaraamatut meeldetuletuseks lehitsedes näeme, et leidus ka ulatuslikumaid uudisteoseid, ehkki nende „suurus” või miniatuursus jäi iga kuulaja enda otsustada. Aastati vahelduvast katusmõistest ei tarvitse seega välja lugeda rõhuasetuse põhjalikku muutust – kulgeb ju muusikaelu ikkagi oma sisemiste väga aeglaselt teisenevate seaduspärasuste järgi ja EMP kui selle peegeldaja niisamuti.

Suur vorm – suured ootused
Suurvormile on omane tunnetatud side žanri ajaloolise traditsiooniga. See võimaldab kõnekalt balansseerida kuulaja ootuste täitmise ja nende kavatsusliku eiramise esteetika piiril. Seda kriteeriumi võib loomulikult mingil määral laiendada ka suurele osale lühipaladest, ehkki avaramal ajateljel kulgev väljendus annab siin ulatuslikumale teosele miniatuuri ees märkimisväärse eelise. Ootusi on võimalik suunata mitmel viisil, näiteks žanrinimetusega, mis julgustab asetama teost ajalooliselt välja kujunenud kindlate vormimudelite ja konventsioonide taustsüsteemi. Tõsi, viimasel ajal on olukord läinud üha keerulisemaks: ühelt poolt näime seisvat silmitsi žanrinimetuste devalveerumisega, teiselt poolt leidub küllalt märke, et aukartus teatud konventsioonide ees suunab praegugi rohkem või vähem teadvustatult loomingulisi valikuid ja publiku arusaamist.
Žanriprobleemi valguses üsnagi informatiivne oli 11. aprillil EMPi lõppkontserdile eelnenud Helena Tulve ja Erkki-Sven Tüüri kahekõne, kus nad tutvustasid uudisteoste saamislugu ja heitsid valgusvihu oma loomingu kreedole. Muu hulgas leidis kinnitust, et mõlemad tunnetavad žanrimääratluse jõudu ja kaaluvad põhjalikult, millise muusika puhul seda tarvitada. Helena Tulve märkis seoses „Südamaaga” klaverile ja orkestrile, et klaverikontserdiks eelistaks ta seda mitte nimetada, sest teos pidavat solisti ja orkestri suhte poolest eemalduma žanri ajaloolisest konventsioonist. Klaverikäsitlus on siin kontserdi kohta tõepoolest mõnevõrra ebatüüpiline, sest piiratud kõlatugevusega mänguvõtteid nagu keelte sõrmitsemine kõlakorpuses soositakse rohkem kammermuusikas, kus neil on lihtsam akustiliselt esile pääseda. Siiski ei jäänud Mihkel Polli, ERSO ja dirigent Olari Eltsi esituses miski varju, ka mitte see, et vääramatu vormiloogika järgi ajastatud intensiivsema väljenduspuhangu harjal kangastus kontsertlikke jooni. Küsimusele, kas kuuldu oli ikkagi klaverikontsert või midagi muud, vastan nõnda: nende jaoks, kes „Südamaad” kuulates mõtlesid instrumentaalkontserdile, ei jäänud teos võrdluse tõttu sugugi vaesemaks, pigem vastupidi.
Kontserdi eel tehti teinegi oluline täpsustus: Erkki-Sven Tüür lükkas ümber enne orkestriteose „De profundis” Eesti esiettekannet levinud teabe, justkui oleks see sümfoonia („seda ta kindlasti ei ole”). Jättes küll loojale ainuõiguse määratlemiseks või määratlemata jätmiseks, võib kuulaja siiski küsida: millistele tunnustele peab orkestriteos vastama, et õigustada sümfoonia nimetust? Kui pidada sümfonismi üheks eelduseks selget arengujoont ja sügavutiminekut (praegusel juhul pigem „sügavusest tõusmist”), siis sobitub Tüüri teos žanri traditsiooniga märksa paremini kui enamik nüüdisaegseid sümfoonia nimetust kandvaid helitöid.
Üks sügavamalt juurdunud muusikalisi konventsioone toetub arusaamale teose lõpetatusest ja terviklikkusest. Just terviklikkuse ootust kasutasid osavalt Pärnu Linnaorkester ja Küberstuudio 6. aprillil Lennusadamas, kui Mozarti kontserdis flöödile ja harfile arenes soolokadentsist freudilikult kõnekal silbimängul põhinev Monika Mattieseni „meng-leng-geleng”. Pingeseisundist ootuse ja ootamatuse vahel said osa küll vaid need, kes ei olnud tuttavad kontserdi eel jaotatud kõike üksikasjaliselt ära seletava kavaga – teadmatus tulnuks seekord kasuks. Lisaks eelnimetatule haaras Mozarti kontsert endasse veel Tally, Siimeri ja Tüüri loomingut, moodustades kollektiivse ja kunstivaldkondi ühendava oopuse, milles lennuangaari ruumipoeesia mängis vaikivat, kuid mõjuvat rolli.
„Kui pikk on oodates veedetud aeg?” – nii küsivad Tatjana Kozlova-Johannes ja Tarvo Hanno Varres 8. aprillil Kanuti gildi saalis esitatud audiovisuaalses teoses „Betweenland”, kus „noore naise raudteejaamas veedetud ooteaja” näitel analüüsitakse ajataju ja Marc Augé mõistes mittekohtade olemust. Visuaalkeele läbiv põhimõte näib siin olevat liikumine ebaisikuliselt isikulisemale, vaksali kui tähenduseta läbikäiguhoovi eritluselt muusikaliselt mõtestatud sisemaailma kujutamisele. Raudtee lõpp tähistas teoses millegi palju huvitavama algust: pean silmas paarikümneminutisele filmile järgnenud nn heliobjektide abil loodud puhtmuusikalist osa.
Omal kombel haakub ootuse temaatikaga ka Tõnis Kaumanni „Kolm saba” ehk „Three Tails”, muusikaliste tsitaatidega vaimukalt ümberkäiv süit, mille kolm osa olid kavandatud kolme sümfooniakontserdi lisapalana. Eks teadnud juba Immanuel Kant ja paljud teised enne teda, et huumori olemuses on „ootamatult eimillegagi päädiv pinev ootus”, teisisõnu vastuolu ootuse ja tegelikkuse vahel.

Sõnad muusikas, muusika sõnades
Vokaalteose sõnakäsitluses võib kõige laiemalt eristada kahte lähenemisviisi. Esimese puhul on seos muusika ja teksti vahel eksplitsiitne: muusika on sõna näitlikustaja ja dramaatiline võimendaja. Teine käsitlusviis, mida rakendatakse sageli just kultuuriliselt üldkõnekate tekstide puhul, toetub implitsiitsele suhtele: sõna dramaatiline esiletoomine on siin teisejärguline, sest teos on pigem teksti tundva kuulaja ja interpreedi sisekaemuse ärgitaja. Sõna ei tarvitse tingimata kuulda, piisab ka selle meelteülese olemasolu teadvustamisest. Just viimati nimetatud traditsiooni esindab 5. aprillil Niguliste kirikus kõlanud Toivo Tulevi „Lamentatsioonid” solistidele (Kädy Plaas, Iris Oja, Love En­ström ja Rainer Vilu), segakoorile (EFK) ja kammerorkestrile (TKO). Tekst tugineb heebrea tähestikule ja veel kahele allikale. „Tulgu kõik nende kurjus su palge ette ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast,” ütleb Jeremia. „Kiirusta ja tee head,” soovitab „Dhamma­pada”. Lauljatelt nõuab üle tunni pikk katkematult voolav teos harukordselt palju, sest orkestriga dubleeritud liine on vähe ja õige sisseastumine paljuhelilisel taustal nõuab head intuitsiooni.
Jeremiaga võrreldes märksa trööstivamat sõnumit kätkeb 9. aprillil kuuldud Margo Kõlari „Läbi varjude oru” poiss-sopranitele, koorile ja sümfooniaorkestrile, kohati Brittenit meenutav dramaatilis-helge teos, kus esinejate kõrvutusest (koori häälerühmad Estonia kummalgi külgrõdul) võrsub omaette sümboolika. Sootuks erineval semantikal põhineb Märt-Matis Lille „Põhjanaela paine” häälele ja orkestrile, mille esitusse 10. aprillil oli kaasatud saami joigu viljelev Wimme. Loomahääled, tuulevilin ja metsakohin võivad esmapilgul tunduda sõnade vallast kaugena, kuid helge meenutusena linnastumiseelsest looduslähedusest ei jäta need siiski kedagi ükskõikseks. Sõnade ja muusika seosest on põhjust kõnelda ka instrumentaalteoste puhul. Liis Viira „Tähevaikus” on määratletud kui „heliluuletus” sümfooniaorkestrile. Nimetus kutsub tõmbama paralleeli sümfoonilise poeemi žanriga, mille kohta oleks heliluuletus (vrd Tondichtung’iga Richard Straussi loomingus) tõepoolest märksa suupärasem termin. Võib-olla ei ole XIX sajandi programmilise muusika esteetika siiski nüüdismuusikale võõras?
Nüüdisloomingu esitlemisega EMPi missioon ei piirdu, sellele tuleb kindlasti lisada varasema muusika tutvustaja roll. Tänavugi oli programmis Heino Elleri, Gustav Ernesaksa, Raimo Kangro ja Eino Tambergi loomingut. Rahvus­ooper Estonia sümfooniaorkestri ja dirigent Mihhail Gertsi esitatud Eugen Kapi III sümfooniat (1964) on siiani olnud võimalik kuulata aastakümnete-taguselt vinüülplaadilt. Seega võinuks oodata, et Estonia kontserdisaal täitub kas või uudishimu ajel. Dirigendi pöördumine lisaloo eel publiku poole („nii tore on näha nii palju sõpru saalis”) tundub festivali publikuhuvi kahemõttelise iseloomustusena tagantjärele sümboolne, sest publikuread oli kohaselt täidetud ainult festivali pidulikul lõpetamisel ja mõnes väiksemas kontserdipaigas, kolme viimast õhtut sissejuhatavatel kammerkontsertidel torkas saali tühjus piinlikult silma. Kuigi korraldajad on püüdnud muuta kujutlust EMPist kui heliloojate liidu siseüritusest, on kuulaja tee festivali juurde jätkuvalt vaevaline. Siiski võiksid kolm sümfooniakontserti, kui need juba kord on festivali kavas olnud, sinna ka tulevikus jääda, sest repertuaari jätkub – eriti kui mõelda peatsele 1905. aastaga seonduvale muusikatähtpäevale (Tubin, Oja).
Suurvormi mõiste oli peale kõige muu mõeldud iseloomustama ka tänavust festivali tervikuna. Võrdlusega võib tõesti nõustuda, sest vorm kõige laiemas tähenduses on korra ja selguse, isegi kauniduse (lad forma) väljendus. Selgus saabus nii mõneski küsimuses. Koondades ühte nädalasse Eesti sümfooniaorkestrid, kinnitas EMP, et ERSO kõrval on stabiilselt või mõõdukas tõusujoones kulgenud ka teiste kollektiivide areng. Ehkki festivaliprogrammis ei olnud kaugeltki esindatud kõik praegused suuremate teoste loojad, näitas seegi valik siinse nüüdismuusika potentsiaali pürgida kõrgemate eesmärkide poole. Loodetavasti ühineb selle püüdlusega ka EMP, kaotamata seejuures oma senist nägu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht