Kannel ühendas Bachi Hermann Hessega

 

Kontsert ?Maailmast ja muusikast?: DUO RESONABILIS (Kristi Mühling kandlel ja Tarmo Johannes flöödil), Tõnu Mikiver (lugeja, tekstid Hermann Hesse teostest) 6. I rahvusooperi Estonia talveaias; kavas Jermaksi, Isaaci, Manneke, Bachi ja Cage?i teosed. Talupojapill kannel kõrgbarokki mängimas, selle juurde XIX ja XX sajandi vahetuse romantilis-filosoofilisi mõtteavaldusi ? esmapilgul väga võõrastav kokteil, aga talveaia romantikast tilkuvas atmosfääris sulandusid need väga erinevad ajastud ja stiilid isegi täiesti vastuvõetavaks salongiõhtuks.

Igatahes tõstsid nii kandle-flöödi ansambel kui näitleja osalus selle õhtu kaugelt erinevaks korralise kontserdi ootuspärasusest ja rutiinist.

Romantiline kannel

Õhtu meeleolu kandis kahtlemata kannel ? nii oma erilisuses klassikalise repertuaari kontekstis kui ka dünaamilise skaala määrajana. Kuigi ajastu- ja stiilipiiride ületamine on ühe pilli puhul kulunud ja üleekspluateeritud arusaam, muundub kannel Kristi Mühlingu interpretatsioonis tõesti läbi sajandite ? lautost harfini. Mühlingu suhe kandlega on üliromantiline nii väliselt pildilt kui kõlalt. Bachi puhul ja barokkstiili autentsuse seisukohalt ehk isegi liiga romantiline. Eksitavalt magusaks jäi Bachi C-duur sonaadi flöödile ja basso continuo?le aeglane avaosa Andante. Liikuvamates osades (eriti menuettides) tulid organiseeriv rütm ja iseloomulik barokkpulss paremini esile ning esitus oli kompaktsem, võimaldades nautida kandle lautoversiooni.

Aga muidu oli kava XX sajandi ja vara- ning kõrgbaroki teoste sulam. Omaette väärtus on kavva valitud harva kuulda ja huvitavad lood: lätlase Romualds Jermaksi (1931) ?Hällilaul merele? flöödile ja kokle?le (läti kandlele), madalmaalase Heinrich Isaaci (1450 ? 1517) kaks chanson?i, hollandlase Daan Manneke (1939) ?Faux bourdon? altflöödile, Johann Sebastian Bachi ülal nimetatud sonaat ning XX sajandi muusika suurkuju John Cage?i (1912 ? 1992) ?In a Landscape?.

Julgust erinevusi näidata

Kogu kava mõjus justkui sordiini all, oma pitseri pani kindlasti kandle kõla dünaamiline piiratus. Ja sellest ei murdnud välja ka flöödi soololugu, Manneke ?Faux bourdon?, mis oleks võinud ju õhtu kõlaskaalat rohkem avardada. Aga kontsert näitas ka, et flöödil ja kandlel on tõesti palju ühist, vähemalt Kristi Mühlingu ja Tarmo Johannese sobivalt sarnases esituskontseptsioonis. Võib-olla isegi liiga sarnases ? õrnas, delikaatses ja peenendatud tunnetuses. Johannese kandle järgi vaiksena hoitud flöödikasutuses tundus aimuvat algusjärgus suhte arglikkust, kus kumbki püüab end teise järgi sättida, julgemata veel kooslust oma eripäraga rikastada. Nüüd, kus ansambli ühine kõlanivoo on leitud, võiks hakata ka neid lugusid kavasse võtma (ja miks mitte ka heliloojatelt tellima), kus ilmneb erinevust, vastandlikkust ning kriipivust, et siis jälle hoopis uuel tasandil sobivuseni jõuda.

Ükski täiuslik kooslus ei saa rajaneda ainult kahel väga sarnasel komponendil, ja praegu oli Duo Resonabilis endale seltsiks kutsunud Hermann Hesse ning Tõnu Mikiveri. Tabavalt jäi Hesse katkenditest meelde mõte, kus ta kiidab klassikalise muusika ülimuslikkust romantilise ees: et romantilisest muusikast võib jääda tülgastus, süümepiinad ja prassimisjärgne kassiahastus, ent klassikalisest mitte. See sobis ideaalselt selle vaoshoitud kava motoks. Hesse muusikalise eruditsiooni, omaaegsete kontserdimuljete ja filosoofiliste arutluste tipuks luges aga Mikiver kontserdi lõpus õiena avaneva, ootamatult intensiivse ja meelelise mõtte kahest, kes on valmis teineteisele kõike andma ning kes on nõrkemas oma meeldiva koorma all.

No sellist emotsiooni kontserdil küll polnud. Nii sai kõigest eelnenust justkui eelmäng sellele õhku jäänud mõttele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming