Kandev klaver kahes kammerkavas

NIINA MURDVEE

Emadepäeva kammerkontsert: Lea Leiten ja keelpillikvartett Ardor 8. V ning „Eliitkontsert“: trio koosseisus Sigrid Kuulmann, Aare Tammesalu ja Marko Martin 10. V Estonia kontserdisaalis.

Emadepäeva võib tähistada mitmeti, siiski oli mõte märkida seda klassikalise kammermuusika kontserdiga mõneti üllatav. Kuid kontserdile tuli omajagu rahvast, ka koos lastega, kes rõõmsalt iga osa vahel plaksutasid. Ja mis seal salata, ilmselt kergendasid plaksutamispausid lastel pisut üle tunni kestnud vaheajata kontserdi kuulamist.

Laval olid pianist Lea Leiten ja keelpillikvartett Ardor. Lea Leiten on silmapaistev sädelev muusik, kes peale oma tavatöö muusikakeskkoolis ja -akadeemias on teinud koostööd mitme kodu- ja välismaise tuntud muusiku ja ansambliga. ERSO kontsertmeister Arvo Leibur tegutseb ansamblites, õpetab ühtlasi EMTAs, kus juhatab ka keelpilliosakonna tööd. Samuti töötab nii ERSOs kui ka EMTAs vioolamängija Rain Vilu, kes on aktiivselt tegev ka barokkmuusika vallas. Barokkmuusikaga on seotud ka teised kvarteti liikmed Kadi Vilu ja Tõnu Jõesaar. Kõik neli on seega suure koosmängukogemuse ja hea lavalise tunnetusega interpreedid.

Kvarteti nimi Ardor pani mind mõtlema võimalikule kombinatsioonile esinejate nimetähtedest, kuid pakun siiski esinejatelt küsimata välja minule meeldiva versiooni – tõlke ameerika inglise keelest, mis tähendab vaimustust, indu. Nii võime seda tõlgendada kui vaimustust muusikast ja koosmängust: vasturääkivust sellise sõnaseletuse ja musitseerimisviisi vahel ei tekkinud, pigem vastupidi.

Kontserdi kava ääristasid kaks klaverikvintetti: hispaanlase Enrique Granadose kvintett g-moll op. 49 (1894/95) ja sakslase Max Bruchi kvintett, samuti g-moll, op. posth (1886). Ajaliselt väga lähestikku seisvaid kvintette ühendab romantiline, mitte liialt filosoofiline väljenduslaad ja oma rahvamuusika intonatsioonide kasutamine. Nende vahele mahtus ungarlase Ernő Dohnáyi „Serenaad“ keelpillitriole (1902), väheke keerukama helikeelega, kuid sisuliselt samasse väljendusvõtmesse kuuluv teos.

Mõlemas klaverikvintetis on kandvam osa klaveril ja esimesel viiulil. Ilmselt partituuri eripärast tingituna tekkis mul neid teoseid kuulates mõte, et klaverikaane võinuks avada täielikult, mitte poole kõrguse pealt, aitamaks paremini esile tuua Leiteni varjundirikast ja ansamblitundlikku klaveripartiid. Praegu jäi esiplaanile keelpillide mäng. Rõõmustas keelpillide täpne intoneerimine, lisaks veel kõlalis-tämbriline üksteise tunnetamine Kadi ja Rain Vilu ning Tõnu Jõesaare mängus. Jõesaare soleerivad motiivid olid kohati mõneti ootamatu barokliku kõlatekitamisega, mis aga lisas kerget vürtsi muidu romantilisele muusikale. Väga kenad olid Rain Vilu soolod.

Kvarteti esiviiuldaja Arvo Leiburi mäng erineb kõlakujunduse poolest mõneti ansamblikaaslaste omast. Meloodiates kiire, heifetzlik poognakasutus koos minimaalse vibrato kasutamisega annab Leiburi toonile teatud kõrvaltvaatajalikkuse. Huvitaval kombel sobis see eriti hästi just Granadose kolmeosalises kvintetis kasutatud rahvaviiside mängimiseks, millele teised ansambli liikmed vastandusid oluliselt soojema ja pehmema tooniga, sh ka erineva soolode kujundusega.

On teada, et Bruch ise oma üliromantilisest kvintetist eriti ei hoolinud, nii et see ilmus alles pärast helilooja surma. Ometi on teos Granadose kvintetist sisult kaalukam ja ehitatud intensiivsele paljukihilisele kõnele, milles kõik kvinteti liikmed andsid oma parima. Esitus oli igati õnnestunud ja veenev, eriti lummas teine osa selles peituva hardalt kirgliku meeleolu tabamisega.

Keelpillitrio on minu arvates üks keerukamaid kooslusi. Selles puudub kõlaline maht, mida annab kvartetile juurde II viiul, kõnelemata klaverikvartetis/kvintetis osalevast klaverist. Serenaadi nimetus viib mõtted varasemasse aega, seda nii sisult kui vormilt. Dohnányi viieosalises „Serenaadis“ on palju vastanduvaid, sh osadevahelisi karaktereid reipast marsist uneleva romansini, naljatlevast skertsost karaktervariatsioonide ja rondoni. Väidetavalt ei tundnud Dohnányi erilist huvi rahvamuusika kasutamise vastu (küll aga tegi seda Dohnányi õpilane Béla Bartók). Ometigi on ka tema keelpillitrios kasutatud ungari rahvamuusikale omaseid intonatsioone, mida meie interpreedid kenasti esile tõid. Teose toonus tervikuna oli tabatud hästi, jääb vaid loota selle trio põhirepertuaari jäämise puhul veel lisanduvat väljendusintensiivsust.

Kaks päeva hiljem kuulsime Estonia kontserdisaalis triot koosseisus Sigrid Kuulmann (viiul), Aare Tammesalu (tšello) ja Marko Martin (klaver). Kontserdi esimeses pooles esitati Ludwig van Beethoveni trio op. 1 nr 1 (1793, pühendatud vürst Karl Lichnowskyle) ja teises pooles Sergei Rahmaninovi „Trio élégiaque“ ehk „Eleegiline trio“ op. 9 nr 2 (1893), mis kannab autori lisamärkust „Suure kunstniku mälestuseks“ ja on loodud järelehüüdena Pjotr Tšaikovskile.

Ka selle ansambli liikmed on meile hästi tuntud muusikud. Kuulmann on TMKK ja EMTA viiuli eriala õppejõud ja selle kõrvalt meie viiuldajatest üks aktiivsemaid kammermuusika esitajaid, kes tuleb lavale ka kõige suuremat virtuooslikku nõudlikkust esitavate teostega ja kuuludes erinevatesse ansamblikooslustesse. Martin töötab samuti EMTAs, olles aktiivne kontsertpianist, kes on üles astunud mitmel pool Euroopas ja Põhja-Ameerikas, salvestanud mitmes riigis ning välja andnud mitu CDd nii solisti kui ka ansambli liikmena. Tammesalugi kuulub mitmesse ansamblisse ja on esinenud paljudes Euroopa riikides, teinud koostööd heliloojatega uudisloomingu tellimisel ning tegutsenud muusikaprodutsendina. Kõigi kolme puhul võiks tegevuse loetelu veel pikalt jätkata. Seekord esineti triona.

Sel kontserdil oli klaverikaas lahti ja, arvestades esitatava muusika vägevust, õigustatult. Kui Beethovenit loetakse kammermuusika suureks arendajaks, kes tähtsustas võrdselt kõiki pille ansamblis, siis Beethoveni I trios op. 1 on siiski sisuliselt juhtiv roll veel klaveril. Ja selle rolli kasutas Martin täielikult ära, olles täpne, partnereid arvestav ja sädeleva väljendusega. Keelpillidel on selles trios (v.a II osas) valdavalt kaasarääkiv, harvemini lühemates lõikudes soleeriv osa. Kuna viiulipartii pole kirjutatud heledas, ansambli seisukohalt soodsas registris, oli seda raskem kõlaliselt tõusta sädeleva klaveri kohale. Veelgi tagasihoidlikuma rolli on autor selles trios andnud tšellole. Tundus, et oma rolli väljatoomiseks sobisid nii Kuulmannile kui Tammesalule paremini aktiivsemad karakterid, lüüriline plaan jäi tagasihoidlikumaks.

Rahmaninovi „Trio élégiaque“ nr 2 on raskes tundelaadis lugu. „Eleegilise trio“ autograafil on kõrvuti kaks kuupäeva: 25. X 1893 (Tšaikovski surmapäev) ja 15. XII 1893 (teose valmimise päev). Esiettekanne oli 1894. aasta alguses. Rahmaninovi mälestuste põhjal teame, et Tšaikovski oli noorele heliloojale suureks eeskujuks, aga ka Tšaikovski tunnustas Rahmaninovi talenti juba õpingute ajal ja toetas teda õpingujärgsel perioodil, käis Rahmaninovi ooperi „Aleko“ proovides ja kostis tema eest kirjastaja Alexander Gutheili juures. Tšaikovski ootamatu surm oli 24aastasele Rahmaninovile raske löök.

Tundus, et Rahmaninovi trio puudutas tugevasti mängijate hingemaailma, mistõttu esitus oli ehe ja mõjuv. Kui muusikaga on üldse võimalik edasi anda suurt hingevalu, siis siin seda oli. Ka selles, dramaatilistele kontrastidele ehitatud trios on valdav osa virtuoossel klaveril, mis on mõistetav, arvestades Rahmaninovi klaverikeskset mõtlemist. Martin oli võimas, Kuulmann ja Tammesalu kõlavärvirikkad, viiuli-tšello­variatsioon kriipis hinge. Selliselt kontserdilt lahkutakse ängiga südames. Aga niisugune ju Rahmaninovi „Eleegilise trio“ sõnum ongi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar