Kammermuusika aegumatu värskus

Ludmilla Dombrovska

XV Kuressaare kammermuusika päevad 4. – 8. augustini. Mulle tundub, et Saaremaale on omane eriline vaimsust soodustav õhustik. Piisab, kui mõtelda sealt võrsunud ja Eesti vaimuelu mõjutanud arvukatele muusikutele, kirjanikele ja maalikunstnikele. Öeldut tundub kinnitavat ka ilmselge tõsiasi, et Kuressaares traditsiooniks saanud suvefestivalid on muutunud eestlastele ja ka mujalt tulnud inimestele järjest olulisemaks aknaks kultuurimaailma. Olin Kuressaare kammermuusika päevadel  tänavu esimest korda ja kahjuks ka ainult kolmel kontserdil.

Meelsasti oleksin tahtnud viibida ka Reval Ensemble’i ja kõhutantsija Iris Frolovi põneval kontserdil, kuulda Eestis esmakordselt musitseerivat Hispaania pianisti Eduardo Fernándezt ja nautida üht maailmas enim tunnustatud Ungari instrumentaalkoosseisu, Kodály keelpillikvartetti. Üks esimesi muljeid festivalist oligi, kui oskuslikult ja hea maitsega oli koostatud selle  kava. Aplaus kunstilisele juhile ja peakorraldajale Andres Paasile! Positiivsed elamused jätkusid avakontserdiga. Harva saab kogeda sedavõrd täiuslikku ning kõikehaaravat aja ja ruumi kadu, nagu sel muusikaõhtul. Tõelise peenusega kanti ette Haydni Klaveritrio G-duur, programm jätkus Paganini ja Sarasate viiuliteoste tšellotranskriptsioonidega, kus publik täielikult sulas geniaalse tšellisti Rustam Komatškovi tekitatud  uskumatult kaunis pillikõlas.

Kontserdi teises pooles ette kantud Tšaikovski Klaveritrio a-moll op. 50 oli mastaapsuse tipp. Milline keskendumine, tunnetuslik intensiivsus ja tervikutaju, ja milline erakordne ansambel! Pianist Andres Paasi tehniline virtuoossus ja sügav muusikaline küpsus väärivad selle keerulise teose puhul eraldi tunnustamist. Lossikontserdil paelus mind eriliselt vokaalkvarteti Orlando Consort perfektne ruumiakustika valdamine. Kapiitlisaal teatavasti on väike ja esinejate distants arvukast publikust peaaegu olematu. Sellest hoolimata sulasid inglise professionaalid täiesti pingevabalt piiskopilinnuse ajaloolisse hõngu, lummates kuulajat eriliselt pikkade fraasidega, vapustava kantileeniga ja nauditava dünaamilisusega kogu peenelt valitud kava kestel. Portugali muusikastiili fado’ga olin Eestis ka varem kolmel korral kokku puutunud.

See  oligi just huvitav, kuna tekkis võrdlusmoment. Pean ütlema, et noor ja kirglik lauljanna Joana Amendoeira oma avatud hinge ja võimsa häälematerjaliga mõjus kui balsam südamele. Kokkuvõtteks leian nii festivali kontsertide, saalikujunduse kui üldise korralduse kohta ainult häid sõnu. Juba nende kolme kontserdiga jõudis tekkida eriline peretunne, sest suur osa publikust käis nähtavasti kõikidel muusikaõhtutel. On sõnulseletamatult kiiduväärt,  et Kuressaarest võrsunud pianist Andres Paas on juba 15 aastat leidnud eneses jõudu ja tahtmist sellise ampluaaga rahvusvahelise muusikaürituse organiseerimiseks. Suur kunst on palju räägitud majanduslanguse ajal teha festivali jätkuva innuga ja sedavõrd kiirelt areneval kõrgel kunstilisel tasemel oma publikule rõõmu valmistada. Loodame, et Kuressaare kammermuusika päevad kestavad veel kaua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming