Kammermaraton kontserdisaalis

Toomas Velmet

„Eliitkontserdid”13. V Estonia kontserdisaalis: Mihkel Poll ja  keelpillikvartett Prezioso koosseisus Hanna-Liis Nahkur, Mari-Katrina Suss, Helena Altmanis ja Andreas Lend.

13. mail anti Estonia kontserdisaalis kammermuusika kontsert, mida võib küll tõesti nii nimetada. Esinesid pianist Mihkel Poll ja keelpillikvartett Prezioso ning esitati kaks teost, kumbki täitis ühe kontserdipoole. Alustati Gabriel Fauré (1845–1924) II klaverikvintetiga c-moll op. 115 ja lõpetati Antonín Dvořáki (1841–1904) II klaveri­kvintetiga A-duur op. 81. Kui esimene on metraažilt (31-33’) ehk poolmaraton, siis teine (42-44’) kindlasti täis­maraton.
Fauré oli teose kirjutamise ajal 76aastane ja haiglane, kuid ometi küpses meistriteos, mis on kirjutatud põneva käekirjaga ega tuleta eriti meelde tema varasemat loomingut. Teose teine osa Allegro vivo on äärmiselt virtuoosne ja tonaalsuselt tasakaalutu, mis on ka uus kvaliteet helilooja loomingus. Kõiges valitseb prantsuse muusikale omane peen maitsekus ja kõlaline tasakaalukus, mis on muidugi esitajatele komplitseeritud ülesanne. Mihkel Polli ja Prezioso esitus oli kindlasti tasakaalukas ja ansambliliselt päris paigas, kuid kõlaliselt suures saalis  liiga tagasihoidlik, eriti kvartetilt. Hästi jäi meelde seesama Allegro vivo ja III Andante moderato, kus oli kõlalisi probleeme vähem, kuigi seal võiks kvartett kõlaliselt enam ja pingelisemalt täita partituuri suhtelist hõredust.  Nii esimese kui viimase osa dünaamilisest tunglemisest tundsin rohkem puudust, mistõttu jäi neist mõnevõrra kahvatu mulje. Ka Poll oleks  võinud kõlaliselt kvartetti rohkem provotseerida – vahendeid jätkub tal selleks küllaga. Suur saal on suur ja selle täitmiseks on vaja kindlasti rohkem kõlajõudu. Kogemus on näidanud, et see on ka sellises koosseisus täiesti võimalik.
Fauré kvintetti oli ikkagi põnev kuulata. Dvořáki II klaverikvinteti puhul olid küll puudujäägid samad, kuid selles kirglikus romantilises teoses tekitavad dünaamiline võimekus-võimetus palju enam probleeme, mida teiste vahenditega kuidagi ei kompenseeri. See ligi kolmveerandtunnine neljaosaline suurteos on kõigis aspektides ja problemaatikas kui sümfoonia, mille mõõtmeid seekordne esitus välja ei mänginud. Küsimus ei ole ainult dünaamikas, vaid isegi rohkem tooni (kvartett) intensiivsuses ja piano kandvuses. Need kvaliteedid on saavutatavad suurte saalide kogemuse ja sihipärase tööga, mida ma siiralt soovin Preziosole, sest individuaalselt on ju tegemist vägagi võimekate muusikutega ja juba  arvestatava ansamblilise kooslusega.
Seega võib kokku võtta, et poolmaraton läbiti, aga täismaratoniks enam vaimujõudu ja nüansseeritud vastupidavust ei jätkunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming