Kammerlik ja eklektiline – muusikapäevad Kuressaares

Liisi Laanemets

KURESSAARE XII KAMMERMUUSIKA PÄEVAD 8. – 12. VIII.  

Irina Zahharenkova

mängu iseloomustavad

peened kõlanüansid. 

 netifoto

 

Juba traditsioonilised Saaremaa muusikaellu kuuluvad Kuressaare kammermuusika päevad (kunstiline juht Andres Paas) on kaheteistkümne toimumisaastaga kujunenud hästi reklaamitud ja kõrgetasemeliselt korraldatud suveürituseks saarlastele ning saarel suvitajatele. Viiel päeval toimunud kuuest kontserdist oli mul võimalus osa võtta neljast esimesest (kuulmata jäid flamenco-kontsert ja lõppkontsert, kus astus üles Trio Finlandia).

Kuressaare kultuurikeskuses aset leidnud festivali avagala, kus astusid üles eesti interpreedid, oli nagu paljud selleaastased muusikaüritused pühendatud Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünniaastapäevale. Avaakord kõlas Tartu Keelpillikvartetilt, kes esitas Mozarti Keelpillikvarteti D-duur KV 155 ning koos Toomas Vaviloviga Klarnetikvinteti A-duur KV 581. Negatiivse üllatusena tuli kvarteti ebakindlus ning juhuslikuvõitu intoneerimine mõlemas heliteoses. Kontsert kulges tõusvas joones, teisest poolest jäid meelde Heli Veskuse ja Jaanika Rand-Sirbi ansambel, kes esitas Mozarti laule ning avagala lõpetanud kvintett koosseisus Nils Rõõmussaar (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Vigo Uusmäe (metsasarv), Peeter Sarapuu (fagott) ja Nata-Ly Sakkos (klaver). Viimased esitasid Mozarti Kvinteti Es-duur KV 452 ning pälvisid sellega kontserdi tormilisima aplausi.

Viimastel festivalidel on tendentsiks saanud tuua akadeemilise kammermuusika kõrvale ka stiililiselt piiripealseid koosseise. Seekordseks piiride ületajaks oli kolmapäeva õhtul SPA Rüütli Ritteri saalis esinenud läti saksofonikvartett n[ex]t. Vaheldusrikas kava mahutas läti nüüdismuusika kõrval ka jazz- ja popmuusika töötlusi, kusjuures kontserdi põhirõhk oli asetatud just viimastele. Siinkirjutajale tundusid köitvad avaloona kõlanud Rihards Dubra “Lux Aeterna” (kirjutatud n[ex]tile) ning Jean Françaix’ “Petit Quatuor”, Inga Meijere “Sapiera dienasgrāmata” oli aga natuke liiga lihtsakoeline, viimast rõhutati ka lavaliste žestidega. Edasine õhtu kuulus kergemale muusikale. Kuigi tegu on virtuoossete saksofonistidega, kellel särtsu jätkus muusika kõrval ka tantsulise liikumise jaoks, oli kava valikul lähtutud ehk liiga palju kergest meelelahutusest, rohkem oleks tahtnud kuulda kaasaegset läti heliloomingut, millele kavaraamatu järgi kuulub ansambli repertuaaris oluline koht. Ei tea, kas hiline õhtutund (kontsert algas kell 22) või liigselt kammermuusika määratlusest väljuv muusika, aga teises pooles olid publikuread juba hulga hõredamad.

Eredaim mälestus jäi Eesti tänastest noortest interpreetidest ühe huvitavaima ja pärjatuima pianisti Irina Zahharenkova klaveriõhtust. Neljapäeva õhtupoolikul kultuurimaja saali kogunenutel avanes võimalus kuulata paeluvat kava sarmikas interpretatsioonis. Pianisti iseloomustas lai dünaamiline skaala ja peened kõlanüansid ning ennast- ja ümbrust unustav pühendumine muusikale. Heitor Villa-Lobosi pala nr 2 tsüklist “A Prole do Bebe” ja Beethoveni Sonaat op. 2 nr 2 A-duur olid mõnusad kuulata, sügavaima mulje jättis aga Prokofjevi VIII sonaat, mis vaatamata oma keerulisele ja sügavale olemusele (üks nn sõjasonaatidest) oli mängitud positiivselt ja elujaatavalt. Kontserdile pani särava punkti kaks Domenico Scarlatti sonaati (C-duur K49 ja g-moll K43).

Sama päeva õhtu “Lossimuusika” kontserdil linnuse kapiitlisaalis esines kavaraamatu järgi Norra tänapäeva kõige silmapaistvam vokaalkvartett Quattro Stagioni, kes Kuressaares kahjuks nii väga silma ei paistnud. Kontserdi esimeses pooles kõlas vanamuusika, mis linnuse arhailisse ümbrusse ning eripärasesse akustikasse oleks pidanud sobima suurepäraselt, kuid kvartetil oli suuri probleeme puhtalt koosintoneerimisega ning õige “särisemisega” kõlasid paraku väga vähesed kooskõlad. Samuti oli kontratenoril probleeme häälega. Teises osas tulid ettekandele laulud norra romantismiajastust ja XX sajandist, need tundusid kvartetile südamelähedasemad ja omasemad olevat. Siin oli kuulda ka neliku täiskõlalist forte’t, mis kohati tundus väikese saali kohta isegi natuke liiga forsseeritud, misjärel kajas saalis mõnusalt pikk järelkõla. Vaatamata kesisele esitusele, võitis Quattro Stagioni publiku südame lisalooga “Hakkame, mehed, minema”.

Akadeemilise festivalina alustanud Kuressaare kammermuusika päevad on viimastel aastatel programmi eriilmelisemaks muutmiseks avardanud muusikastiilide piire. Iseenesest pole selles ju midagi paha (esinejad on enamasti ikka heal tasemel), siiski loodan, et festivalile populaarsuse taotlemise tuhinas ei lähe kaduma ürituse algusaegade ilus akadeemiliselt kammerlik nägu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming