Kammerlaulu pidu Mederi saalis

Tiiu Levald

„Vocalissimo”: Taavi Tampuu (bariton) ja Kadri-Ann Sumera 21. II Mederi saalis.

Ei ole midagi kurvemat oodatava kontserdi ettearvatusest! Ja milline rõõm, kui kuulajale kingitakse lausa sülega positiivseid üllatusi, hoolimata sellest, et repertuaarinimistu on suuremalt jaolt üldtuntud, eriti kammermuusika  armastajatele. 21. veebruari õhtul said soovijad kaasa elada kahe oma kunstnikuteel küpsusele läheneva noore interpreedi, pianist Kadri-Ann Sumera ja bariton Taavi Tampuu süvenenud musitseerimisele. Kena oli Tampuu mõttekäik, millega ta publiku poole pöördus: kolme nii erineval ajastul ja näiliselt nii erineva helilooja nagu Pjotr Tšaikovski, Mart Saare ja Franz Schuberti sidumine ühte kavasse on tegelikult  täidetud inimhingede allhoovustest, kust kumab vastu nende kunstilise kreedo sugulus.

Eesti Vabariigi juubeliaasta lõppfaas andis fooni laulda kolmes keeles, mis on meie kodupinnal ikka käibel olnud. Esimene üllatus: vägagi mitu laulu – Tšaikovski „Pimpinella”, „Kesk voogavat balli” ja „Akna avasin ma”, Saare „Must lind”, „Latvade kõne”, „Nõel”, „Sa kõige armsam mulle”, Schuberti kaks „Mignoni laulu”, „Muusapoeg”  ning „Silviale” – on ju loodud kas tenorile või siis naishäälele, kuid kõlasid baritonilt erakordselt hästi. Taavi Tampuu soe, tämbriküllane ja mehine bariton täitis „Pimpinellast” peale saali ülemhelide särinaga. Kadri-Ann Sumera klaveripuudutus oli karge ja loo omapärast johtuvalt filigraanne. Meeldis, et noored olid tabanud vene romansi esitusstiili, laskumata kusagil lamedasse sentimentaalsusesse, vaid vastupidi – nokkisid helipildist välja kõik olulise,  kusjuures laulja oli tabanud imekspandavalt heakõlalise vene keelemuusika. „Õnnistan teid, metsad” oli vaba võltspaatosest, vahest kulminatsioonis oleks võinud arvestada rohkem ruumi intiimsusega (väga kõlisevate kõlaomadustega klaver, mis siin kasutusel, nõuab vist bassihelide tasakaalustatumat diferentseerimist). Hästi läbimõelduna mõjus dünaamiline plaan romansis „Kesk voogavat balli” – milline pp! „Vaid see, kes tunneb igatsust” toodi kuulajani parimaid traditsioone järgides ja sealjuures kõigiti oma isikupära säilitades. Olen palju kokku puutunud Mart Saare loominguga ega varja, et tema laulude seekordne esitus haaras mind samasuguse rõõmutundega, nagu mind tabas mõni aeg tagasi samas saalis Helen Lokuta ja Ivo Sillamaa Tubinainterpretatsioon!

Siinjuures tuleb rõhutada, et kui Sillamaal on lauljatega väga suur koostöökogemus (H. Krumm, M. Voites ja ka allakirjutanu,  samuti repetiitoritöö Estonias), siis nüüd oli tegu alles kahe oma raja alguses seisjaga. Uskumatu harmooniate kõlaselgus ja baritoni häälevärvide kooslus kummutas tõdemuse, et Saare laulud kaotavad oma põhiväärtuse, kui need transponeerida teistesse helistikesse. Kuna Tampuu on oma häälekäsitluses saavutatud veendunud stabiilsuse legato’s ja äärmiselt kvaliteetsed kõrgused ning vabanenud täielikult värelusest toonis, siis „Must lind” tõi  kuulajani kõik selle hingematva loo filosoofilised tagamaad. Hea, et noored julgesid ette kanda ka vähe tuntud „Võõrsil” ja „Ilus” – antud kontekstis omandasid need Anna Haava ja Ado Reinvaldi luuleread erilise kõlapinna.

Kadri-Ann Sumeral tundub jaguvat fantaasiat kõlavärvide leidmisel. Schuberti „Serenaadi” tahvelklaveri imiteerimine mõjus väga inspireerivalt ka lauljale, tekkis täielik ajastusse mineku illusioon. „Rändur” on interpreetidele  ulatuslikus Lied’i-repertuaaris üks põnevamaid ülesandeid ning siin haaras väga hästi läbi mõeldud dramaturgiline ülesehitus. Goethe „Mignoni laulud” on läbi aegade inspireerinud enam kui kümmet heliloojat ja uskumatu, kuivõrd kargelt suutis mehine bariton neid esmase tunde varjundeid meile esitada. Lisaväärtusena tekkis situatsioon, kus tundus, et pihtija istub klaveri taga! Efekt oli kordumatu. Kui terve kava oli ehitatud kontrastiprintsiibil,  siis väga julge oli finiš: „muusapoeg” lausa kappas rõõmsas innukuses ja „Väsimatu armastuse” autori soov „kiirelt, kirglikult” täideti maksimaalselt, sellele lisati pauseerimata üks Schuberti võluvamaid Shakespeare’i viisistusi hümn „Silviale” ja lõpetati ootamatult malbes saatusega leppimise meeleolus Lied’iga „Loojangupuna”. Sellise kontseptuaalse mõtestatusega läbi viidud kava annab tunnistust, et tegu on kahe väga pühendunud muusikuga. Jällegi tahaks loota, et see kava leiab veel korduvat rakendust meie riigi kontserdipaikades ja ka Eesti Raadio varamusse salvestatuna.

Siinjuures ei saa maha vaikida tõde, et päris lähitulevikus on meie saalides ette näha sellise kunstiliigi nagu Lied’i-kunst täielik väljasuremine, sest Eesti teatri- ja muusikaakadeemia õppeprogrammides ei eksisteeri järgmisest õppeaastast sellist ainevalikut nagu kammerlaul! Tiiu Levald  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming