Kammerlaulu nauditavad

Toomas Velmet

 Elus on juba kord nii, et mõnikord kujunevad huvitavad konglomeraadid. Kammerlaul kui žanr pole just kuigi sage külaline juba aastaid kestvas “Akadeemilise kammermuusika” sarjas. Ent 28. VII andsid Mati Turi ja Martti Raide suurepärase Schumanni-kontserdi ja nüüd, nädal hiljem, esinesid Kadrioru lossis Pille Lill (sopran) ja Marje Lohuaru (klaver). Mati Turi ja Pille Lille kõrghariduse teel on mõningaid sarnasusi, sest Turi on kõrgharidusega koorijuht ja Lill muusikapedagoog. Edasine akadeemiline tee näib olevat kujunenud siiski märkimisväärselt Pille Lille kasuks, kes on laulu erialal magistrikraadi kaitsnud Helsingis Sibeliuse akadeemias ja doktorantuur on teoksil Eesti muusika- ja teatriakadeemias (professor Jaakko Ryhänen) ning Karlsruhe muusikakõrgkoolis (professorid Mitsuko Shirai ja Hartmuth Höll). Ooperi- ja oratooriumilauljana on Pille Lille repertuaaris ligi 30 peaosa ooperites ja kümned oratooriumide sopranipartiid. Pille Lille jätkub veel muusikaakadeemiasse pedagoogina ning samuti omanimelise Muusikute Toetusfondi looja ja tegevuse korraldajana. muusika- ja teatriakadeemia prorektor professor Marje Lohuaru on absoluutselt kompetentseim ansamblipartner sel tasemel kammerlaulu viljelemiseks.

Kõnealusel kontserdil kuuldud kava oli fantastiline oma kompositsioonilt ning äärmiselt põnev ja värske. Kõigepealt kujunesid Benjamin Britteni (1913–1976) kaheksa laulu kümne lauluga iiri rahvalaulude tsüklist oma veetluses ja lihtsuses täiesti hämmastavateks. Britteni mahukas kammerlaululooming nõuabki meil veel päriselt avastamist, sest helilooja teoste nimistus on see žanr hästi arvestataval kohal ning ainuüksi häälele ja klaverile on see helilooja kirjutanud vähemalt kümme tsüklit. Lisaks neile veel muid koosseise, sealhulgas ka soolohäältele ilma saateta (“Sacred and Profane”). Need kaheksa laulu olid ette kantud hästi kammerlikult jutustavalt ning, mis eriti oluline, heas partnerlikus tasakaalus, samaaegselt hästi kuulatava ja selgepiirilise klaveripartiiga, milline asjaolu pole Kadrioru lossisaalis teatavasti üldse enesestmõistetav. Kõik kaheksa laulu olid hästi nauditavad ning meeldejäävamad nendest olid oma karakterilt vastandlikud “The Minstrel Boy” ja “The Last Rose of Sommer”.

Päris aukohale olid kavas seatud Edvard Griegi (1843–1910) neli ulatuslikku laulu Bjørnstjerne Bjørnsoni tekstidele “Fiskerjenten” op. 21. Meisterliku süvenemisega teostatud esituse juures torkas kõrva veel hästi jälgitav norrakeelne tekst. Muide, kavaleht sisaldas ka tekstide originaalid ja nende eestikeelse tõlke. Siit ka mõnevõrra humoorikas seik: kahe laulu tõlge osutus poole pikemaks kui norrakeelne originaal. Selgus, et tõlkija oli kasutanud saksakeelset vahendust, süvenemata Griegi poolt originaalis kasutatusse. See selleks, olulisem oli esituse muusikaline teostus, mis oli äärmiselt nauditav.

Kontsert lõpetati Arnold Schönbergi (1874–1951) hästi põneva tsükliga “Brettl-Lieder” (“Kabareelaulud”, 1901). Selle teosega on huvitav lugu: see koosneks nagu kaheksast laulust, kuid on välja kujunenud ka traditsioon, kus jäetakse välja “Der Nachtwandler” (“Kuutõbine”). Iseenesest on see isegi mõistetav, kuna sellele laulule on autor ette näinud saateansambli, kus lisaks klaverile peaks kõlama veel pikoloflööt, trompet ja väike trumm. See kõik on küll tore, kuid paraku mitte alati teostatav. Ilma “Kuutõbiseta” esitatakse seitse laulu ka muudetud järjekorras, mis on dramaturgilises mõttes vaieldamatult põhjendatud. Lisaks eelnenule selgus veel, et ka esmatrükid on toimunud eri ajal: “Der Nachtwandler” Los Angeleses 1969. aastal ja “Brettl-Lieder” sealsamas 1970, mõlemad kirjastuse Belmont Publishers väljaandena.

Pille Lill ja Marje Lohuaru esitasid tsükli versiooni ilma “Kuutõbiseta” ning siis ka loomulikult teises järjekorras. Absoluutselt põhjendatud otsus, mis oleks võinud siiski kajastuda ka üldiselt hästi kujundatud kavalehel. Sellistele pisiasjadele vaatamata oli kammerlauluõhtu Kadriorus hästi nauditav ja esitus nii vokaalselt, ansambliliselt kui artistlikult kõrgtasemel. Sama meelt oli ka rohkearvuline publik ning artistidel tuli esitada lisapalu. Kuigi professor Lohuaru võttis oma meisterlikkusega Kadrioru kabinetklaverist arvatavasti maksimumi, siis ei jäta ma ka täna kordamast, et sellisel tasemel kontserdid lausa nõuavad kontsertklaverit ja tänuväärsemat akustikat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming