Kammer­muusika harmooniumiga

T. V.

Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: AARE-PAUL LATTIK, TÕNU REIMANN, URMAS VULP ja AARE TAMMESALU Kadrioru lossis 15. I.  

Esmakordselt kuulsime harmooniumi Kadrioru lossisaalis 2004. aasta oktoobris. Organist Aare-Paul Lattik esitas siis koos asjalike kommentaaridega põneva kava, tutvustades suurepärast saksa meistri kahe manuaaliga ning üsna rohkearvuliste registritega Pühavaimu kogudusele kuuluvat harmooniumi. Seekord oli Aare-Paul Lattik kokku seadnud kammermuusika kava, kus kaastegevad veel Tõnu Reimann (viiul), Urmas Vulp (viiul) ja Aare Tammesalu (tšello).

Kuna kohe-kohe on käes Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünniaastapäev, siis ega tema teoste esitamisest ei ole küll viisakas ära öelda. Kontserdil esitati kaks Mozarti kirikusonaati kahele viiulile, bassile ja orelile ning esimesena kõlas neist D-duur K 245 loomisajaga 1776. Seega harmoonium väikese oreli funktsioonis kammersaalis. Ilmselt nõuab harmooniumiga ansamblimäng kohanemist ja läbikaalumist igas situatsioonis ning ilmselt on olukordi, kus kõik ei saagi absoluutselt õnnestuda. Ehk teisiti öeldes, keegi peab midagi ohverdama. On see harmoonium, sooloinstrumendid või continuo, jääb esitajate lahendada, aga lõpuks on see ikka kõlalise tasakaalu ja tämbrite sulavuse või mittesulavuse probleem. Mozarti sonaatide puhul pakun välja, et mingil määral oleks ehk aidanud, kui viiuldajad oleksid püsti mänginud, sest minu kõrvadele jäi nende olulisim osa neis sonaatides selgelt harmooniumi ja tšello suhteliselt laia kõlavarju taha.

Kavas hiljem esitatud C-duur sonaadi K 336 (1780) ajaks olid kuulmisorganid ilmselt juba kohanenud, sest kaod ei tundunudki enam väga suured. Kuna Mozart on kirikusonaate kirjutanud tükki 16, siis miks mitte neid kvaliteetharmooniumiga esitada ka kammersaalides – mäng tasub vaeva või vähemalt väärib küünlaid.

Kahe Mozarti üheosalise sonaadi vahele mahtus hulganisti miniatuure ning esimene neist, César Francki “Cantabile” viiulile, tšellole ja harmooniumile oli vist põnevaim ja ka hästi tasakaalus kõigist aspektidest hinnatuna. Kuigi Franckil on originaalteoseid harmooniumile, tundub, et selles teoses on algselt ikkagi oreliga tegu. Georges Bizet’ Caprice kogumikust “Kolm muusikalist sketši” mõjus üllatavalt salongliku antraktina kahe suurejoonelise Francki teose vahel – see teine oli juba ulatuslikum, “Prelüüd, fuuga ja variatsioon” kahele viiulile tšellole ja orelile.

Minuni jõudis nüüd teadmine, et Francki käekirjale sobib kooslus orel keelpillidega kõige paremini, võrreldes teiste esitatud meistritega. Gabriel Fauré ülipopulaarset Sicilienne’i op. 78, mille originaal on tšellole ja klaverile, võib kindlasti esitada harmooniumiga, juhul kui klaverit pole. Ent tema karakter muutub tundmatuseni, eriti kui tempos on tunda kiirustamist ja toonikvaliteedis forsseerimist, kaovad Fauré hõrgud maitseomadused fast food’i standardisse. César Francki “Viis jõuluaja pala” harmooniumile oleks nagu keegi Francki teisik kirjutanud.

Ilmselt on sellel kogumikul “L’organiste”, kust palad pärit, mingi teine eesmärk kui kontsertmuusika. Jääb üle arutleda, kas tegemist on helilooja enda harjutustega või harmoo­niumi­(oreli)õpilaste õppematerjaliga. Kontserdi finaaliks esitati Antonín Dvořáki “Bagatellid” op. 47, mis ongi kirjutatud just sellisele koosseisule (kaks viiulit, tšello, harmooniasaade). See oli huvitav kogemus, sest viiest bagatellist vähemalt kolm olid märgistatud Allegr(ett)o liikumistes ja harmooniumgi oli seekord võimalikult vähe orelirollis ning A.-P. Lattik võlus instrumendist välja põnevaid värve ja dünaamilisi varjundeid. Kava oli kirju, see-eest õpetlik ning järeldus peaks olema, et selle pilliga tasub jännata.