Kallis, elitaarne ja isegi eksklusiivne

Kerri Kotta

Akadeemilise väljaandena on ilmunud kõik Tubina kümme sümfooniat.Nädalapäevad tagasi tuli trükist Eduard Tubina „Kogutud teoste” III köide, kus on avaldatud helilooja V ja VI sümfoonia. See on Eesti muusikaelus märgilise tähtsusega sündmus, sest koos selle köitega said publitseeritud kõik Tubina kümme sümfooniat, mis kriitiliste väljaannetena (critical edition) on nüüd kättesaadavad kogu maailmas.Selleks, et mõista kogu ettevõtmise ulatust, tulebki rõhutada, et Vardo Rumesseni ja Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu algatatud projekti näol pole tegemist pelgalt nooditrükiste, vaid allikate hoolikal uurimisel ja võrdlemisel põhinevate väljaannetega, mille ettevalmistamisse on kaasatud märkimisväärne hulk oma ala tippspetsialiste nagu toimetajad, noodigraafikud, korrektorid, tehnilised toimetajad, küljendajad, keeletoimetajad jne. Sellisena erineb kriitiline väljaanne suurel määral noodist, mille toimetamisel on silmas peetud puhtpraktilisi kaalutlusi ning kus toimetamise eesmärgiks pole sageli mitte niivõrd helilooja mõtte võimalikult autentne väljendamine, kuivõrd sisevastuoludest vaba ja ladusa teksti vormimine. Sellised väljaanded olid eriti levinud XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel. Kuna lähtuti eelkõige interpreedi vajadustest, võidi sellistes väljaannetes mõnikord helilooja teksti ka üksjagu täiendada või muuta. Samuti peegeldasid niisugused väljaanded üsna tugevalt toimetaja maailmavaatelist hoiakut, mistõttu on neid hakatud pidama võrdlemisi tendentslikeks. Ajalooliste dokumentidena annavad need aga olulist teavet oma aja esteetiliste tõekspidamiste kohta.

Huvi kasv autentse ajaloolise esituspraktika vastu juurutas XX sajandil nii-öelda Urtext’i tüüpi väljaande, mis on teatavas mõttes eelkirjeldatud väljaandetüübi vastand. Sellistes trükistes püüti helilooja kirja pandud teksti reprodutseerida võimalikult algupäraselt, koos kõigi seal sisalduvate vastuolude ja küsitavustega. Kuid aegamööda sai selgeks, et ka Urtext ei pruugi olla helilooja algupäraste taotluste väljendamisel kõige parem formaat, mis tuli ilmsiks eriti siis, kui mõnest kirjastatavast teosest oli mitu erinevat, kuid võrdselt autentseks tunnistatud käsikirja.
Kirjeldatud vastuolude lahendamiseks ongi XX sajandi teisel poolel hakatud Urtext’i tüüpi väljaannete asemel rääkima kriitilistest väljaannetest või mõnikord ka kriitilistest Urtext’i väljaannetest. Erinevalt muudest nooditrükistest lähtutakse kriitilises väljaandes teose kirjastamisel selle kõigist võimalikest allikatest ning teose kohta teada informatsioonist. Kuigi üldreeglina põhineb ka kriitiline väljaanne mingil kindlal käsikirjal või varasemal väljaandel, ei käsitleta seda toimetuslike otsuste tegemisel absoluutsena, vaid alati suhtes teiste käsikirjade või väljaannete ning teose kohta käiva teabega. Sellise lähenemise korral saab muusikalise teksti toimetamisel olla paindlik – toimetaja ei ole autentsuse nimel sunnitud aktsepteerima teksti sisemisi vastuolusid –, olemata samas meelevaldne, sest kõik nooditeksti muutmist puudutavad otsused peavad kriitilises väljaandes olema allikate või nendega seonduva teabe kaudu põhjendatavad. Peale selle peavad toimetaja tehtud muutused olema kriitilises väljaandes kas tüpograafiliselt tähistatud või kommenteeritud, nii et need saab helilooja algupärasest tekstist selgesti eristada.
Töö mahukust silmas pidades ei üllata, et kriitilise väljaande ning sealhulgas ka Tubina „Kogutud teoste” iga köite avaldamisele eelneb üldreeglina aastaid ettevalmistust. Algfaasis tutvub köite toimetaja allikatega ning valib Tubina „Kogutud teoste” toimetamisprintsiipidest lähtuvalt välja käsikirja või trükitud väljaande, millel tulevane köide põhineb. Seejärel läheb käsikiri noodigraafiku kätte, kes vormistab esialgse väljatrüki. Toimetaja tööks on väljatrüki võrdlemine nii selle aluskäsikirja kui ka teiste allikatega ning saadud teabe põhjal ja vajadusel toimetuslike lisapõhimõtete väljatöötamine. Koos toimetuslike muutuste tegemisega esimeses välja­trükis alustab toimetaja ka kommentaaride kirjutamist.
Pärast kõiki toimetuslikke muudatusi ja parandusi saadetakse teose viimane väljatrükk edasi korrektoritele, kes kontrollivad veel kord väljatrüki ja selle aluskäsikirja nooditeksti vastavust. Samal ajal kirjutab toimetaja eessõna ning vormistab kommentaarid, mis avaldatakse eesti ja inglise keeles. Seejärel saadetakse kogu materjal toimetuskolleegiumile, kes otsustab köite trükkimineku. Sellele järgneb omakorda keeletoimetamine, köite tehniline toimetamine ja küljendamine ning lõpuks trükkimine. Kõige selle tulemusena publitseeritakse väljaanne, mis, arvestades interpreetide praktilist laadi vajadustega,  on ühtlasi usaldusväärne ka teaduslike kriteeriumide järgi.
Eespool võrdlemisi visandlikult ära toodud ettevalmistusprotsess, mis osutub mitmesugustel sisulistel ja tehnilistel põhjustel sageli hoopis keerukamaks ja aeganõudvamaks, viitab sellele, et kriitilise väljaande näol on tegemist üsna kalli, elitaarse ja tänapäeva pragmaatilises maailmas võib-olla isegi tarbetult eksklusiivse projektiga. Siiski, võrreldes näiteks meie lähinaabrite soomlaste analoogilise Sibeliuse kogutud teoste kriitilise väljaandega, mida Soome haridusministeeriumi kõrval toetab veel vähemalt seitse riiklikku ja era­organisatsiooni, tehakse sama töö Eestis ära vähemalt kümme korda odavamalt ning paljuski tegijate entusiasmist ja missioonitundest. Kuna aga tegemist on ettevõtmisega, mida saab lubada endale vaid majanduslikult arenenud ning kõrge kultuurilise eneseteadvusega ühiskond, siis tõstab juba sellise väljaande olemasolu peale Tubina muusika levitamise ka arvestataval määral Eesti riigi kultuurilist mainet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming