Kaks plaati Sigrid Kuulmannilt

Niina Murdvee

Meie muusikaelus võime sõna „sündmus” all mõelda õnnestunud kontserti, uue helitöö esitust ja palju muud. Kindlasti on aga sündmus see, kui ühelt interpreedilt ilmub kaks plaati korraga. Just sel puhul tahan südamest õnnitleda viiuldajat Sigrid Kuulmanni. Eriline on ka nende plaatide repertuaarivalik. Esimene CD on pühendatud vaid ühele heliloojale: seal esitab Kuulmann koos pianist Marko Martiniga Eduard Tubina loomingut. Saame kuulda Capriccio’t viiulile ja klaverile nr 1 ETW 50, Sonaati viiulile ja klaverile nr 2 früügia laadis ETW 56, Sonaati sooloviiulile ETW 57, Ballaadi viiulile ja klaverile ETW  52 ning „Süiti eesti tantsuviisidest” viiulile ja klaverile ETW 53. Teisel CD-l kuuleme Bachi Partiitat nr 2 d-moll BWV 1004, Paganini Nel cor più non mi sento sooloviiulile ja Ysaÿe 3. ja 6. soolosonaati op. 27.

Sigrid Kuulmann kuulub sellesse viiuldajate põlvkonda, kes on saanud suurepärase pillimängulise hariduse: õppinud Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias Tiiu Peäske käe all, täiendanud end Londonis Yfrah Neamani juures ning lõpuks Düsseldorfis Roza Faini juhendamisel. Loetelu lõpetavad praegused õpingud EM TA doktorantuuris. Nimetamist  väärivad mitmed riigisisesed auhinnad ja laureaaditiitel Heino Elleri nimelisel rahvusvahelisel konkursil. Kuulmanni repertuaar on lai. Usun, et temale kuulub eesti viiuldajate hulgas nn viiuldajate mängutehnilise kõrgpilotaaži hulka kuuluvate teoste esituse rekord. Ta on korduvalt esitanud lisaks nimetatud CD-l kõlavatele teostele F. Waxmanni „Carmen-fantaasiat”, W. Lutosławski Partita’t, L. Berio Sequenza VIII jne. Eesti publik on teda kuulnud nii kammermuusikuna kui ka esitamas koos ER SOga eri dirigentide juhatusel Sibeliuse, Brahmsi jt heliloojate kontserte. Kontserdireisid on teda  viinud Inglismaale, Saksamaale, Skandinaavia maadele. Kuulmanni mängu iseloomustab täpsus, mõtteselgus, kaunis toon, virtuoosne üleolek mängitavast. Lisaksin veel talle iseloomuliku jõulise esituse, laia dünaamilise plaaniga mängu ja lavalise sarmi. Nii jääb ainult rõõmustada, et osagi seni tehtust on nüüd ilmunud plaatidel. Kuidas aga see teoks sai? Küsitlesin viiuldajat ennast.   

Miks just selline teoste valik plaatidel?

SIGRID KUULMANN : Tubina muusika on mulle lähedane. Tegelikult sai asi alguse juba aastate eest (2003): Vardo Rumessenilt tuli ettepanek mängida Tubina 2. viiulisonaati. Sellega koos võtsin kavasse ka Soolosonaadi. Järgnes Rumesseni õhutusel  loengkontsert Tubinast Estonia talveaias, selle korraldas Tubina ühing. Selleks sai õpitud suur osa Tubina viiuliloomingust ja palju uuritud nende teoste tausta. Oli väga põnev. Järgnes tunnustus – Volvo välja antav Neeme Järvi preemia Tubina muusika esituste eest. Seejärel tuli salvestusettepanek Eesti Raadiolt. Sinna ümbrusesse, enne ja ka pärast, jäi mitmeid kontserte nende teostega. Järgnes Tubina ühingu ettepanek Peeter Vähile teha plaat Tubina viiulimuusikaga. Vähi ei ole varem viiulimuusikaplaate välja andnud. ER P on väga nõudlik oma plaatide kvaliteedi suhtes,  aga need plaadid võeti kohe kavasse. Tubina muusikaga plaadil seisab märkus „Vol 1”; selle salvestasime 2005. aastal, kuid mitmel põhjusel ei saanud kohe teist Tubina viiulimuusika plaati salvestada, seetõttu sai 2006. aastal tehtud teine plaat sooloviiulile kirjutatud muusikaga. Sooloviiuliteostel on minu repertuaaris eriline koht. See on esitus, kus viiuldaja saab end maksimaalselt teostada, olla algusest lõpuni teose ettekandja. Teine plaat ongi kummardus heliloojatele, kes on selle võimaluse meile, viiuldajatele, pakkunud. Lisaks tahan tänada helirežissööri Maido Maadikut, kunstnikku  Regina Kaini ja kõiki, kes nende plaatide ilmumisele kaasa aitasid.     

Miks mängisid enne teist ja mitte esimest Tubina sonaati?

Nagu öeldud, see oli Vardo Rumesseni soov. Esimese sonaadi esitasime Marko Martiniga Kadrioru lossis aprillis 2007. Teisele  Tubina plaadile tuleb ka esimene sonaat, soolosüit ja väiksemaid palu. 

Kas ja millal kavatsed mängida Tubina viiulikontserte? 

Kava on olemas, aga avalik esitamine ei sõltu paraku ainult minust.   

Kas kaasaegne muusika on su eriline armastus?

Järjest rohkem avastan selle väärtust. Tegelikult peaks mängima palju kaasaegset muusikat. Guildhalli muusika- ja draamakoolis nõuti, et kavas oleks kaasaegne teos, mitte rohkem kui 25 aastat tagasi kirjutatud. Nii näiteks ei läheks praegu enam läbi Lutosławski Partita või Pärdi „Fratres” – need on liiga vanad, s.t liiga ammu kirjutatud. Kaasaegne muusika peabki olema hariduses kõrvuti klassikalise ja varasega.     

Oled palju mänginud virtuoosset, nn kibedat repertuaari. Miks pole plaadil näiteks Berio Sequenza’t ?

Beriot tahaksin küll plaadistada, see on tugev teos. Ja see pole muidugi ainus. Aga (naerab) võib öelda, et see nn kibe repertuaar oli väljakutse viis aastat tagasi. Kammermuusika mängimisel loeb partner. See on õnn, et saan mängida Marko Martiniga.       

Kas sul ei ole soovi mängida näiteks kõiki Ysaÿe kuut soolosonaati?

Seda me vaatame.       

Sinu esimese CD bukletist saame lugeda su õppejõudude nimesid. Peale eespool loetletud põhiõppejõudude nimetad ka Igor Bezrodnõid, Michaela Martinit, Dmitri Sitkovetskit. Kas oskad nimetada kõigil ka ühiseid jooni?

Plaadil on nimetatud nende nimed, kes on mind rohkem  mõjutanud. Kõik nimed ei mahtunud. Aga järgmisele plaadile tuleb nimesid veel juurde. Neil kõigil on ühine – väga terviklik suhtumine pillimängu ja muusikasse üldse.     

Kus tuleb sinu järgmine kontsert? 

Oleme Markoga mitu aastat järjest mänginud kontserte Kadrioru lossis, nüüd otsime teisi võimalusi. Näiteks augustis mängime Pille Lille fondi korraldusel toimuval Tallinna kammermuusika festivalil Tallinna raekojas. 

Ning viimane küsimus: kust neid plaate osta saab?

Sooloplaadi presentatsiooni teeme ilmselt aprillis-mais. Mõlemad plaadid on müügil kaupluses Lasering ja internetis www. lasering.ee. Aga Peeter Vähi andis mulle mõni päev tagasi teada, et Tubina plaadi peaaegu terve tiraaži ostis turustamiseks ära Naxos. Nii et need saavad nüüd kähku otsa.