Kaks peatust: Beethovenist Tubinani

Ardo Västrik

Kammermuusika Mustpeade majas” 20. XI: Sigrid Kuulmann (viiul) ja Ralf Taal (klaver), kavas Beethoveni sonaadid op. 12 (1 – 3).

Ludwig van Beethoveni kõigi kümne sonaadi viiulile ja klaverile ühe mõttelise terviku esitamisega tegeldakse ikka ja jälle. Ainuüksi viimasest kümnendist meenuvad duod Mari Tampere-Bezrodny – Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa ja Andres Mustonen – Ivo Sillamaa, aga ka pianist Lea Leiteni terviku esitus mitme viiuldajaga. Arvestades teoste noodirohkust, nõudlikkust ning ka pikkust (ainuüksi puhast muusikat on üle nelja tunni) esitatakse neid tihtilugu eri kontsertidel mitme hooaja jooksul. Sigrid Kuulmanni ja Ralf Taali duo seekordne kontsert oli samuti jätk interpreetide liidu eelmisele hooajale, mil Kuulmann mängis pianist Marko Martiniga sonaadid nr 4–6.

Ka on need sonaadid tänuväärne õpperepertuaar noortele kammer­ansamblitele, kuna just need on ühed varasemad teosed (lisaks loomulikult Mozarti loodule), kus koheldakse instrumente võrdväärsete partneritena.

Tunnistan ausalt, et osalt viimati mainitu tõttu, aga ka saali kapriisset akustikat ette kujutades, läksin kontserdile mõnevõrra segaste ootustega. Ent mu skepsis hajus täielikult paari minuti jooksul, sest mängijad oskasid arvestada saali eripäraga. See tõi kaasa küll märksa suurema agoogilise vabaduse ning koosmängu riski keskmisest keerulisemates tingimustes, kuid lasi muusikal kõlada sundimatult. Austus interpreetide vastu tõusis veelgi, kui sain hiljem teada, et duo on kokku mänginud napid paar kuud – mängijate muljetavaldav küpsus selle sõna kõige paremas tähenduses.

Kavas ainult ühe helilooja teoste esitamine on interpreetidele suurem väljakutse, sest tänapäevase kuulaja ootused ja kogemused on mitmekülgsemad. Kontserdil teisena kõlanud sonaat jäigi mõnevõrra esimese varju, kohati juhtus kontsentratsiooni hajumisest tingitud näpukaid ja ka sonaat ise tundus niimoodi järjest kõlades nagu vähem köitev (või hajus ka minu tähelepanu?). Seevastu kolmas sonaat mõjus veelgi virtuooslikumana, pakkudes samal ajal võimalusi väga sügavasisuliseks väljenduseks. Just nendes episoodides lubas muusika kõige rohkem aimata, mis helilooja loomingus veel tulemas on, ning interpreedid rõhusid oskuslikult sellele aspektile. See tund pakkus tähendusrikast väljendust, huvitavaid mõtteid, vaheldusrikkaid emotsioone ning suurepärast mänguoskust. Pärast sellist kontserti on ainult üks soov – palun veel!

Sarja „Meistriklass” II kontsert „Mahleri viies”: ERSO, Gunārs Upatnieks (kontrabass), dirigent Olari Elts 21. XI Estonia kontserdisaalis.

ERSO peakülalisdirigendi Olari Eltsi juhatatavad kontserdid on kujunenud väga oodatud sündmusteks. Kindlasti on selles oma osa kvaliteetsel ja huvitaval interpretatsioonil, kuid mööda ei saa ka tema heast kavavalikust, mis kogus selgi õhtul saalitäie kuulajaid.

Kontserdi sissejuhatuseks esitati Alban Bergi Passacaglia Christian von Borriese seades (1913/1999). Bergi loomingust teatakse eelkõige tema ooperit „Wozzeck”, samuti viiulikontserti ning keelpillikvartetile loodud „Lüürilist süiti”. Sümfoonilise muusika osatähtsus on väike, kuid säilinud on palju fragmente. Passacaglia loomisel jõudis Berg vaid teema ja 11 variatsiooni partituurieelse visandini. Seadja von Borries on lähtunud oma versioonis helilooja märkustest ning Bergi teiste orkestriteoste orkestratsioonist. Tegemist on väga intensiivse looga, kus väga osavalt on kasutatud suure orkestrikoosseisu rikkalikke värve.

Eduard Tubina Kontrabassikontserdi (1948) ettekanne kandis aga erilist pitserit pühendatuna maailmas ühe tuntuma eesti soost instrumentalisti, kontrabassist Ludvig Juhti 120. sünniaastapäevale. Solist oli läti noorema põlvkonna kontrabassimängija Gunārs Upatnieks, kes kuulub juba mitmendat hooaega Berliini Filharmoonikute ridadesse. Solisti puhul köitis väga kvaliteetne pillikõla, eriti teose aeglastes osades. Samuti oli hästi sümpaatne, et tema mängumaneer ei olnud üle pingutatud ja kõik saavutati n-ö mängleva kergusega. Kahtlemata on helilooja kirjutatuga tehtud suur osa soolopilli läbikostmisel tihedast orkestrifaktuurist, kuid oma roll oli selles ka dirigendil. Siiski häirisid kiiretes osades ilmnenud väikesed tempolised lahknevused solisti ja orkestri vahel. Pärast kontserti tekkis mõte, et tõenäoliselt oleks nii mõnigi omamaine mängija pakkunud samal tasemel esituse, mis ei tähenda külalissolisti kritiseerimist – pigem teeb rõõmu meie kontrabassistide kõrge tase.

Kontserdi teises pooles kõlas Gustav Mahleri V sümfoonia (1902). Püüe öelda paari lausega midagi olulist üle tunni kestva sümfoonia kohta on lootusetu ettevõtmine. Loomulikult võib esile tuua kõige ilmekamalt kõrva hakanud asjad nagu IV osa Adagietto liikuvam tempo, mis otsekui vabastas selle traagilisest taagast, või erilist tunnustust väärivad vaskpillisolistid (tegelikult terve brassi­rühm), eelkõige eesotsas metsasarvemängija Pan Yega. See on siiski vaid väike killuke väga kvaliteetsest suurteose ettekandest, mille puhul on kõige tähtsam ikkagi see inimene, kes orkestri ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht