Kaks õhtut vene muusikaga

Tiiu Levald

Vene heliloojate vokaalmuusikat 1. III RO Estonia talveaias ja 5. III Vene Kultuurikeskuse kammersaalis.          Täiesti väljaspool valimiskampaaniat oli suur nauding kuulata märtsi algul kahel õhtul Tallinnas vene heliloojate romansse, ooperiaariaid ja -duette meie lauljate esituses. Esimesel kuulsime teatrilavalt eemaldunud Nadia Kuremit ja Mati Palmi, klaveril Tarmo Eespere, ning teisel  Vanemuises aktiivselt hõivatud Alla Popovat ja Valentina Kremenit, klaveril Andres Mutso. Nii Tšaikovski, Mussorgski, Rimski-Korsakov ja Rahmaninov kui praegusajale juba lähemal loonud Sviridov ja Šebalin (olnud ka Tormise õpetaja) on heliloojad, kelle nimi ei vaja kommentaare. Talveaia intiimne atmosfäär ja mitte just rikastav akustika on kui lakmus, millel kõik peensusteni nähtav-kuuldav. Rõõmustav oli kuulda, et maestro Mati Palm on heas vokaalses vormis  (uskumatult hästi kõlasid kõrged toonid!). Kindlasti on tema hääle nooruslikkuse taganud üks laulukunsti äärmiselt oluline komponent – hingamistehnika perfektsus. Tema fraseerimises ei ole midagi juhuslikku, kõik on viimse nüansini välja timmitud. Vene muusika stiil on talle aastatega omaseks saanud nii ta enda tegemistest kui lugematuid kordi Venemaal kõikvõimalike konkursside žüriides paljutki kõrva taha pannes. Midagi pole parata, minu poolehoid kuulub  pp-nüansside kujundamise oskusele ja seda eriti siis, kui lauljal on n-ö suur hääl. Tšaikovski „Kesk voogavat balli” oli mõtisklev, diskreetne ja samas mehine, sugestiivne ja nüansirohke oli „Jällenägemine”. Enamat emotsioonide kontrasti oleks oodanud hingepiinadest tulvil romansis „Vaid see, kes tundnud on” ning selle vastandina pulbitsevalt elurõõmsas „Don Juani serenaadis”, mille Tšaikovski lõi Itaalias, vabanenuna suurtest psühholoogilistest pingetest.   

 

Üllatav soojus ilmus Palmi häälde kahes vene publiku seas ülipopulaarses V. Šeremetjevi ja L. Malaškini romansis. Sviridovi romansilooming on meie kontserdilavadel praegu tundmatu ja sellest on kahju. Tema lauljatunnetus  on peen, põnev ja hea on Sviridovi tekstivalik (peale suurte vene poeetide-inglased R. Burns, Shakespeare jt) ning huvitav helikeel. Vokaalselt pole need romansid kergete killast; meeldejäävaiks võis seekord pidada „Kui taevas on su pilk” ja „Talvine tee”.         

Nadia Kurem lasi kuulda, et ta on parimas loomeeas – uskumatu, et teda ei kohta enam Estonia laval! Kõik Tšaikovski romansid – „Miks?”, „Nii kiirelt unustada”, „Olin kui murukene põllul …”, „Kas valitseb päev …” lausa pugesid kuulaja põue oma siiruse ja malbusega ning kõla tõestas, et kogu diapasoon, n-ö laulja arsenal, on korras ja kõrged toonid luksuslikud.         

Rimski-Korsakovi romanssidest kõlasid  erilise helguse ja viimistletusega „Kui sa ainult võiksid” ja „Ei tuul, mis lendab”. Rahmaninovi puhul läks kuulduist vahest enim hinge „Ära laula, kaunitar …” Ei salga, et jään Kuremilt ootama järge – nii healt lauljalt sooviks kuulda näiteks ka Rahmaninovi tippromansse op. 38! Vanemuise ooperilavastuste seas pole praegu vist ühtki, kus ei osaleks Alla Popova. Ta on kümne aasta jooksul saanud laulda soprani parimaid rolle, mõnd neist isegi ehk  ennatlikult, kuid on sellest katsumusest väljunud meie kõigi õnneks võitjana. Popovast, kellele loodus on kinkinud kauni hääle ja sama kauni füüsise, on kasvanud veenev kunstnik, kes igasse rolli sukeldub siiralt, süvenenult, kogu oma olemusega. Sama tegi ta edukalt ka kontserdilaval.     

Selle kontserdi teine solist oli Valentina  Kremen, juba pikemat aega vanemuislane; ta on Kuremi eakaaslane, kelle looduseannidki sama masti. Kremeni käekäik teatris on kulgenud vahelduvate tõusude ja mõõnadega, kuid juba tema rollide loetelu – Verdi Ulrica („Maskiball”) , Azucena („Trubaduur”) ja mrs. Ford („Falstaff”), Puccini Suzuki („Butterfly”) ja Mozarti kolmas daam („Võluflööt”) – näitab, et tegemist on võimeka artistiga. Juba avanumber, Tatjana ja Olga duett (Tšaikovski  „Jevgeni Onegin”), pani kõrvu kikitama: kaks kaunist häält, mis teineteisega hästi harmoneeruvad, ning klaveri kuulama kutsuv fraseering – Andres Mutso on ennegi tähelepanu köitnud kui väga peenemaitseline ja hea lauljatunnetusega muusik.   

Vaheldumisi lauldud aariad Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjast” olid nii veenvad, et paratamatult tekkis ketserlik küsimus, miks Estonia  ei kasutanud neid ooperi hiljutise kontsertettekande ajal. Popova lauldud Marfa aaria kõlas Maria teatri solistiga võrreldes tunduvalt maitsekama fraseeringu ja noorusvärskusega! Huvitavad olid ka temalt seni kuulmata Voislava laul Rimski-Korsakovi ooper-balletist „Mlada” ning ammustel aegadel Estoniagi laval olnud Rahmaninovi „Francesca da Rimini” Francesca aaria – äärmiselt kaunis nii vokaalpartii kui ka ehtrahmaninovliku orkestripartii poolest, mida  Mutso nii veenvalt imiteeris. Šebalini „Tõrksa taltsutuse” Katariina aarias sai kuulda Popova karakteriloomise väge. 

Mussorgski „Hovanštšina” Marfa ennustamise  aaria ning Tšaikovski „Orleans’i neitsi” Joanna hüvastijätt oma kodupaigaga – need on ühed uhkemad ja kaalukamad ülesanded igale metsosopranile. Kremen tõi meeleolud ja kogu dramatismi täisväärtusliku vokaalse kvaliteediga kuulajani, selles hääles oli hea potentsiaal, sügavus ja kõrgustesse lend. Kava lõpetati Lisa ja Polina duetiga Tšaikovski ooperist „Padaemand”. See äratas minus soovi kuulda neid kahte just selles ooperis – või  siis vähemasti mõnel järgmisel romansiõhtul.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht