Kaks õhtut Liszti sakraalmuusikaga

Igor Garšnek

Ferenc Liszti Reekviem: Eesti Rahvusmeeskoor ja solistid Mikk Üleoja dirigeerimisel 24. III Estonia kontserdisaalis. Ferenc Liszti „Via crucis” (CD esitluskontsert): Jean-Claude Pennetier (klaver, Prantsusmaa) ja Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel 25. III Estonia kontserdisaalis. On juba ammune tänuväärt traditsioon, et ülestõusmispühade eel kõlab meie kontserdipaikades märksa enam vaimulikku muusikat kui tavaliselt. Erandiks polnud ka tänavused pühad ja vaikse nädala alguses sai Estonia kontserdisaalis kahel õhtul järjest kuulata Ferenc Liszti (1811–1886) sakraalseid suurvorme, Reekviemi meeskoorile ja solistidele ning vokaaltsüklit „Ristitee” („Via crucis”) segakoorile ja solistidele. Reekviemi ettekande põhijõud koondusid RAMi ja koori peadirigendi Mikk Üleoja ümber ning „Via crucis’e” esituse nurgakiviks oli vokaalansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel. Nii Liszti Reekviemi kui „Via crucis’t” ühendavaks jooneks pole mitte ainult see, et mõlemad suurteosed pärinevad helilooja viimasest loomeperioodist (pärast Liszti vaimulikuks ordineerimist 1865. aastal), vaid ka üsna sarnane muusikalis-tekstiline, suuremaid vormijaotusi hõlmav ülesehitus. Kummaski teoses ei kuule me pikki, muusikalisse dramaturgiasse süüvivaid arengukaari, mis on nii iseloomulikud Liszti varasemale loomingule – sümfoonilistest poeemidest alates ja h-moll klaverisonaadiga lõpetades. Vastupidi, oma ülesehituselt on nii Reekviem kui „Via crucis” mõlemad võrdlemisi fragmentaarse, paljudele lühikestele vormisegmentidele toetuva muusikalise arhitektoonikaga helitööd. Ehkki selle põhjuseks näib olevat Liszti soov sakraalset teksti eriliselt markeerida ja välja tuua (ütles ju Liszt ise, et „kirikuhelilooja on ühtaegu nii jutlustaja kui preester”), teeb niisugune mosaiikne kompositsiooniplaan iga suuroopuse tavapärasest raskemini hoomatavaks. Ja seda nii dirigendile esitusliku terviku väljatoomise kui ka kuulajaile helitöö jälgitavuse mõttes.

Võib-olla oligi see asjaolu muusikalooliselt üheks oluliseks põhjuseks, miks Liszti kiriklik muusika polnud helilooja eluajal kuigi populaarne („kõik on minu vastu,” olevat vananev helilooja ühes erakirjas kurtnud). Publikut oli ootamatult vähe ka mõlemal õhtul Estonia kontserdisaalis, kuid see tulenes ilmselt viimaste nädalate ülitihedast kontserdigraafikust, kus peaaegu igal õhtul kõlas midagi uut ja huvitavat. Palju kuulajaid ei saagi absoluutselt igale poole jätkuda.

Nagu öeldud, kõlas Liszti Reekviem (1868) Mikk Üleoja dirigeerimisel RAMi ja vokaalsolistide (tenorid Urmas Põldma ja Aleksander Arder, bariton Hideyuki Nishimura, bass Uku Joller) esituses. Kaastegevad olid ka Ene Salumäe orelil ning vaskpilliansambel (trompetistid Erki Möller ja Andres Peetson ning Andres Kontus ja Peeter Margus tromboonidel) koos timpanitega (Madis Metsamart). Hea lahendus oli see, et Reekviemi ettekannet raamistas kaks Ene Salumäe esitatud Liszti vaimulikku orelipala (vastavalt „Gebet” ja „Ave Maria”).

Nagu Liszti Reekviemi partituuris kirjas, kõlasid meeskoor ja vokaalsolistide kvartett kuni Sanctus’eni vaheldumisi. Mikk Üleoja sulatas need vaheldumised dünaamika ja tempode mõttes ka hästi sujuvalt ja voolujooneliselt esituslikku kõlapilti kokku. Seejuures rõhutas ta mõnikord ka väljendusrikkaid dünaamikakontraste: näiteks kui lühikeses Dies irae’s tõi koori, oreli, vaskpillide ja timpanite fortissimo ettekandesse jõulist dramatismi, siis järgnevas Recordare Jesu pie („Mäleta, halastaja Jeesus”) episoodis kõlas koor sametiselt pastelsetes värvides.

Nagu juba öeldud, on igal dirigendil üsna ebamugav suuremat vormiüksust lühikestest vormisegmentidest veenvaks tervikuks kujundada. Ilmselt seetõttu jäigi Offertorium esituslikult pisut „õhku rippuma”. Ent järgmistes osades tuldi õnneks „maa peale” tagasi ja Sanctus kulges küll ühtse ja tervikliku joonega. Hümniline paatos sai siin intensiivset kõlalist tuge ka saateinstrumentide ansamblilt kuni võimsa ja avara kulminatsioonikujunduseni lõigus Hosanna in excelsis. Eraldi väärib Benedictus’es märkimist Hideyuki Nishimura ilus ja tämbraalselt kandev baritonisoolo.

Ehkki Agnus Dei kromatismiderohke muusika on siin vokaalsolistide ansamblile võrdlemisi ebamugav intoneerida, saadi sellega viperusteta hakkama. Hinnatav on see juba seetõttu, et Liszti Reekviemi ettekandeline raskuskese langes kohe järgnenud lõpuosasse Libera me („Päästa mind”), mis pani kogu suurteose esitusele väärika ja energeetilise punkti.

Nii et – ehkki seda Liszti oopust on kuulajal ettekande ajal kohati ehk pisut raske jälgida, on seda kergem oma lõpumuljed hiljem positiivseks summeerida.

Ülearu „kergeks kuulamiseks” ei osutunud ka järgmisel päeval Vox Clamantise ja prantsuse pianisti Jean-Claude Pennetier’ „Via crucis’e” programm Estonias, mis oli samanimelise plaadi (väljaandjaks Prantsuse firma Mirare) esitlusürituseks. Ka see 15osaline Liszti sakraalne meditatsioon Kristuse ristiteest solistidele, segakoorile ja orelile (antud juhul klaveriversioonis) on silmatorkavalt fragmentaarse kompositsiooniplaaniga. Tegelikult kujunes see umbes tunnine kontsert omamoodi liturgilise muusika kompleksiks, kus peale „Via crucis’e” sai Pennetier’lt kuulda veel Liszti klaverilugu „Pater Noster” tsüklist „Poeetilised ja religioossed harmooniad” ja klaveripala „Weinen, Klagen, Sorgen, Zagen” („Nutmine, halisemine, leinamine, kartus”) nagu ka Vox Clamantise esitatud gregoriaani graduale’t „Christus factus est” ja gregooriuse hümni vaikse nädala liturgiast „Vexilla regis”. Viimane on olnud ka Liszti „Via crucis’e” üheks oluliseks inspiratsiooniallikaks.

Kui Vox Clamantise esitatud gregoriaani monoodia köitis oma kantileeni voolavuse ja täpse vokaalse fraasitunnetusega, siis Jean-Claude Pennetier’ esitatud Liszti klaveriteos „Weinen, Klagen…” oli mõjuv nii oma peadpööritavates helikeeristes ja deemonlikes kromatismides kui ka vaikselt mediteerivates lõikudes.

Kontserdi lõpetanud Liszti „Via crucis” (1879) koosneb koori-klaveri sissejuhatusest Vexilla regis prodeunt („Rist särab võidulipuna”) ja 14 peatusest (Station I–XIV), mis teksti järgi struktureerib muusika Jeesuse surmamõistmisest (I peatus) ristilöömise (XI peatus) ja haudapanekuni (XIV peatus). Puhtmuusikalises mõttes koosnevad esimesed viis „peatust” suuresti koori-klaveri-solistide lühikeste paariminutiste repliikide vahetusest. Veidi pikem muusikaline terviküksus avanes alles VI peatuses „Püha Veronika pühib Jeesuse nägu”, mille aluseks võttis Liszt XVII sajandi luteri koraali „O Haupt voll Blut und Wunden” („Sa verine ja vermeis pea”). Ootuspäraselt kujunes dramaatiliseks kulminatsiooniks XI peatus „Jeesus lüüakse risti” koori fraasil Crucifige, crucifige („Löö risti!”). Ja kontrastseks vaikuse-kulminatsiooniks sellele järgnev solisti-naishäälte piano’s kõlanud fraas Consummatum est („See on lõpetatud”).

Lõpetuse asemel on raske öelda, kuivõrd (ja kas üldse) oleks Liszti „Via crucis” saanud enam väljendusjõudu näiteks suure segakoori ja oreli versioonis, võrreldes Vox Clamantise vokaalansambli ja klaveri redaktsiooniga. Võib-olla polegi see oluline, kuna suurteose muusika sisemine arengujoon näib olevat suunatud pigem n-ö hämarakõlalisele depressiivsusele kui kirglikule dramatismile ja lõikavale traagikale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming