Kaks. Kolm. Viis. Üks festival.

Elame väga heal ajal, kus kõik on võimalik, muusikamaailmal ei ole juba ammu piire ning maailma tippartistid sõidavadki koju kätte.

KADRI STEINBACH

XI Viljandi kitarrifestival 9. – 14. X. Kunstiline juht Ain Agan.

Viljandi kitarrifestivali esinejate nimekiri oli esinduslik ning Ain Agana töö väärib suurt tunnustust. Tuua oktoobri teisel nädalal ühte Euroopa väikelinna (kuigi väga ilusasse ja sügiskuldsesse väikelinna) kokku suurepärased kitarristid nii Eestist kui ka mujalt maailmast on tohutu tegu. Samuti panid kvaliteetsed kontserdid mõtlema sellele, et elame väga heal ajal, kus kõik on võimalik, muusikamaailmal ei ole juba ammu piire ning maailma tippartistid sõidavadki koju kätte.

 

Viis. Kvintette oli sel festivalil kokku kaks. Huvitaval kombel oli tegemist ka festivalil esinenud Eesti muusikute vanuselise skaala äärtega – ilmselt kõige noorem ning kõige vanem esineja. Eelmise aasta Tiit Pauluse noore kitarristi preemia laureaadina astus festivali avapäeval üles Kalle Pilli oma kvintetiga (Joel-Rasmus Remmel, Keio Vutt, Janno Trump ja Ramuel Tafenau). Esitusele tulid Pilli kirjutatud lood, mis stiililt paljastasid kitarristi lembuse 1980. aastate džässi vastu. Pilli kohmakas ning lapselik lavaolek oli algul võluv, kuid muutus kontserdi edenedes veidi tüütavaks. Õnneks kompenseeris lugudevahelise kohmakuse suurepärane ja musikaalne pillimäng. Ka kvinteti teised liikmed olid tasemel: parima mulje jättis Ramuel Tafenau tundlik ja paindlik trummimäng, samuti Keio Vuti suurepärased soolod. Pauluse preemia laureaadi kontserti jään ka järgmisel aastal põnevusega ootama, kuna sel aastal pälvis preemia Jaanis Kill, kes on teada-tuntud virtuoosse ja sisuka kitarristina.

Teine kuuldud kvintett oli stiililt hoopis teisest puust, kuigi muusikaline alge ei erinenudki ehk väga Kalle Pilli lugudest ning kuulus samasse kümnendisse. Heini Vaikmaa 60. sünnipäeva kontserdi ansamblisse kuulusid peale Vaikmaa Mahavoki algkoosseisust Raul Arras (bass) ja Kalev Aas (klahvpillid), neile lisaks veel Karl-Juhan Laanesaar (trummid) ja Anett Vaikmaa (vokaal). Kontserdi algus ehmatas jõulise helipildi ning tehnoutoopiliste visuaalidega. Heini Vaikmaa tõi bändiliidrina kuulajate ette oma muusikalise maailma – progerokk, fusion. Multiinstrumentalistina mängis ta ise nii kitarrisoolod kui ka süntesaatori-pad’id ning laulis taustavokaali. Aeg-ajalt häiris trummikomplekti ja rütmimasina ebakõla, kuid üldiselt olid instrumentaallood väga stiilsed ning maitsekad. Minu meelest oleks võinud sel kontserdil ära jääda Mahavoki vokaalhitid ning üldse vokaal. Anett Vaikmaa ei ole kindlasti halb laulja, kuid kontrast mõjusa ja sügava instrumentaaliga oli liiga suur ning seetõttu mõjusid üksikud laululood kontserdil võõrkehadena.

 

Kolm. Sain kuulata kolme triokoosseisu. Reede õhtul astusid Aida suures saalis üles Ain Agan, Andre Maaker ja Vaiko Eplik projektis Triller. Projekti nimi kõlab kergelt ja muretult – selline see kontsert oligi. Mängiti Vaiko Epliku instrumentaallugusid – need kõlasid hästi, eriti meeldisid kaks valsilugu. Siiski jäi kontsert kuidagi pinnapealseks ning intermetsolaadseks. Arvestades reedeõhtust teist kontserti (sellest pikemalt duode sektsioonis), oligi tegemist soojendusesinejaga.

Kaks ülejäänud triot olid muusikaliselt sarnased, kuid kontserdielamusena kardinaalselt erinevad. Esimene trio oli Läti-Eesti koostööprojekt, kus mängisid Matīss Čudars (kitarr), Peedu Kass (kontrabass) ja Martin Petermann (trummid). Kõik trio liikmed olid toonud oma lugusid ning esitasid neid tundlikult ja kirega. Soleerides kalduti aeg-ajalt väga kaugetele radadele, nii et algsest džässi­selgroost liiguti hoopis atonaalsesse nüüdismuusikasse ja traditsioonilisest pillikäsitsusest ebatraditsiooniliste mänguvõteteni. Tervik jättis aga väga hea mulje ja meenutas veidi Peedu Kassi läbinisti kodumaist projekti Bad Habits Trio, millega reisitakse samalaadsel muusikalisel territooriumil.

Susanna Risbergi trios mängisid Jonathan Lundberg (trummid) ja Palle Sollinger (kontrabass). Tegemist oli kogu festivali kõige suurema pettumusega. Muusikute professionaalsusele ei saa midagi ette heita, kuid see, mida üks kontserdielamus võiks sisaldada – muusikute omavaheline klapp, koos­musitseerimisest tekkiv võlu –, oli sellelt kontserdilt puudu. Vormilt ebaselged kompositsioonid jätsid konstrueeritud mulje, väga keerulised liinid pigem tüütasid kui ärgitasid kuulama. Helipildis häiris ka liigvaikne kitarr ning liialt domineerivad trummid.

 

Kaks. Festivali tõelised tipphetked olid seotud kahe duoga. Neil olid ka mõned ühised jooned: mõlemad duod kasutasid akustilisi pille ja mõlema koosmängus oli olemas see miski, mis toob inimesi kontserdisaali. Kõigepealt kaks noormeest, Antoine Boyer ja Samuelito. Esimene kitarrist mängib mustlasdžässi ning teine flamenkot. Nende virtuoossus, tehniline pagas ning musikaalsus olid hämmastavad, sünkroonis mängitud väga kiired ja tehnilised käigud panid publiku aplodeerima. Repertuaar oli seinast seina: klassikapopurrii, mis päädis Vivaldi „Kevade“ seadega (klišeelik valik, kuid suurepärane seade ja esitus), džässipopurrii (põhiloona Chick Corea „Spain“), Paco de Lucía lood ning kitarristide eneste koostöös valminud kompositsioonid, mis õnnestusid kõige ehedamalt.

Festivali peaesineja oli imelapsena nime teinud, tänaseks maailmakuulus kitarrist Julian Lage. Kitarrifestivali veebileht jättis küll veidi segaseks, kas Lage esineb duo või trio koosseisus, kuid laupäeva õhtul tuli ta siiski lavale koos kontrabassimängija Jorge Roederiga. Kontsert oli kõlaliselt nii intiimne kui võimalik: Lage akustilisel kitarril ning Roeder kontrabassil, ilma lava­monitorideta. See kõik oli suurepärane. Julian Lage kuulub kahtluseta maailma tippmuusikute hulka – mitte ainult pilli­valdamise poolest (selles mõttes on ta täiesti virtuoosne ja vaba), vaid ka muusikaliselt. Akustiline kitarr tingis ilmselt ka kavavaliku, mis oli tugevalt mõjutatud bluusi ja bluegrass’i ning üldisemalt XX sajandi Ameerika muusikamaailmast (kontserdi esimeses pooles mängis duo lugusid Lage sooloplaadilt „World’s Fair“), sekka ka džässiimprovisatsioone ning ballaade. Roeder kontrabassil oli samuti maailmaklassist – tundlik ja suurepärase kõlaga ning tunnetas hästi partnerit. Duona ei kartnud nad heakõlalisust ega ilusaid meloodiaid ning ei andnud seejuures järele ka tehnilises tasemes. Lage mängus on väga hästi tunda meloodiline mõtlemine, ta on ka ise nii mõneski intervjuus öelnud, et naudib akustilise kitarri kaunist kõla, mille esiletoomiseks sobivad heakõlalised meloodialiinid kõige paremini.

Lage kontsert oli just see, mida mina ja ilmselt ka paljud teised otsivad elavast muusikast ning mida konserveeritud muusika mitte kunagi anda ei suuda. See teebki muusika kõige huvitavamaks kunstiks, luues olukorra, kus võime olla millegi müstilise ja kõigi kuulajate rõõmuks sündiva tunnistajad.