Kaks eri arusaama ABBA muusikast

Heili Vaus-Tamm

Mäng ajastutega: seitsmekümnendate ja üheksakümnendate tütar. Muusikal ?MAMMA MIA!?, muusika ja sõnad Benny Andersson ja Björn Ulvaeus, libreto Catherine Johnson, lavastaja Phyllida Lloyd, koreograafia Anthony van Laast. Osades Helen Hobson, Joanna Monro, Geraldine Fitzgerald jt. Produktsioon Judy Cramer, Richard East, Björn Ulvaeus, London 1999. 16. IV Saku suurhallis.

Hüpermenuka muusikali ?Mamma Mia!? edu seisneb põhiliselt idees ja lauludes endis, teostus nii lavastuse kui vokaali koha pealt on tagasihoidlikum. Iseenesest aga saavutus, et Eesti Kontsert tõi selle maailmas tuuritava hittparaadi meie publiku ette.

?Mamma Mia!? pole mitte lavastaja- või staari-, vaid produtsendi-muusikali näide (Judy Cramer nimetati Inglismaal selle produktsiooni eest ka aasta naiseks 2002). Ideaalne ajastus: ABBA kuldajastu, 1970ndate lõpu noored veel rivis ja põlvkond uusi fänne peale kasvanud. Juhuslikult soovitas lavastaja esietenduseks 6. IV 1999, päeva, mil 25 aastat tagasi võideti ABBA kuulsusele aluse pannud Eurovisiooni võistlus.

Põhitõukeks sai Cramerile mõte, et ABBA laulud on nii teatraalsed, palju suhtevarjundeid ja kõik on omaette lood. Samal ajal keerles soov lauludest muusikali teha ikkagi ka Björn Ulvaeuse peas ? ja ta nõustus. Nii sündis 27 ABBA kuulsama lauluga 3 miljoni naelane projekt.

Laulusõnu pole muudetud ja tegevus on kirjutatud laulude ümber nii, et haakuks laulu põhiideega. Libreto on lugedes ähmasem ja mõttetum kui vaadates; laulud tõstavad ja annavad mõtte. Äratundmisrõõm teeb oma. Libreto tugevuseks on mäng ajastutega: seitsmekümnendate naine ja üheksakümnendate tütar. Kaks eri seltskonda ja arusaama ABBA muusikast. Veidi üle neljakümne naine (ema Donna), iseseisev ja eluga toime tulev, valmistab ette oma tütre Sophie pulmi. Tütar aga on soovist teada saada, kes on tema isa, peole kutsunud kolm ema vanast märkmikust leitud potentsiaalset isakandidaati. Kogu tekkinud jama peale otsustab tütar pulmad hoopis ära jätta ja oma peigmehega maailma vaatama minna. Kes abiellub, on aga hoopis ema ? ja ühega isakandidaatidest. Lugu kahe põlvkonna erinevast maailmakäsitusest ja armastusemudelist.

Algus on hale. Iseenesest hea mõte panna Sophie (Joanna Monro) oma isaunistust välja laulma hitis ?I Have a Dream? takerdub hõreda orkestratsiooni ja peaosalise suhteliselt kileda hääle taha. Mitte et orkestratsioon sellisena ei sobi, vaid sel juhul peaks laulja hääl omama lava täitvat soojust ja volüümi. Edasi järgneb kahe põlvkonna (Sophie pruutneitsid ja ema sõbrannad) karglemine ja kraaklemine. Ilmselt on tahetud vältida lavastuste tavalist komistuskivi, aeglast ja igavat faabula ?ülekerimist?. Jälle õige põhimõte, aga meenutab selles teostuses odava komöödiasarja rahmeldamist. Kuulata eriti midagi pole.

Tasapisi esitatakse ABBA lugusid. Martin Kochi hõredam ja tänapäevasem orkestratsioon ? peab haakuma noorte põlvkonnaga ? pole iseenesest paha, aga selles esituses ei kanna. Palju on kiiret verbaalset teksti, mis iseenesest mingit elamust ei anna. Laulu mõtte ja faabula seos (küll naljakalt ja võõrastavalt) ilmneb esimest korda selgemalt ema Donnat lohutavas laulus ?Chiquitita, tell me what?s wrong?. ?Dancing Queen?i? ajal rabelevad tädikesed ringi ja kisuvad kohvrist vanu asju välja. Jälle hea mõte, aga kehvem tulemus. Esimene äratundmishetk, et ikka tasus tulla, tekkis pulmaeelse õhtu peol ema ja sõbrannade etteastega. ?Super Trouper?i? ja ?Gimme! Gimme! Gimme!? ajaks on seitsmekümnendatest pärit daamid riietunud justkui ABBA naisteks, ainult kahe asemel kolm: kaks Agnethat (paks ja peenike) ning üks Frida. Originaalseade ja välja mängitud esinemisõhkkond, meenutavad nooruses bändis lauldud aegu, mõjuvad hästi.

Vägisi jääb mulje, nagu oleksin tahtnud mingit ABBA laulude kontserti lavastuse asemel. Tegelikult ei taha. Kontsert (kus ka esimest korda sel õhtul kõlab ?Waterloo?) tuleb pärast etendust niigi. Publik õõtsub laval ABBA lavariietes kuuikule (!) ja hulgale taustalauljatele rõõmsalt seistes kaasa. Laulud tulevad ühtejärge ja ühendatud jõudude vokaal tiheda ansamblitausta pinnal kannab piisavalt, et vanu armsaid laule nautida.

Aga mitte selleks pole ju tuldud. Sellise uude kuube pandud vanade laulude etenduse tipphetk peaks olema mõne laulu tõusmine üle ansambli esitatud dimensioonide. Moment, kus lavastus lauludele midagi olulist juurde annab või hoopis uues valguses paista laseb. Ja see ka tuleb! Alguse rahmeldamine annab teises vaatuses maad psühholoogilisemale (dialoogid isakandidaatidega, tütre õudusunenägu emast kolme mehega) või vaimukamale tegevusele (rannastseen ema löögivalmis sõbrannaga, teise sõbranna ja isakandidaadi naljad). Kohati märkab juba lavastuslikke momente: unenäostseen ja aeglasesse liikumisse tarduv peoseltskond, kui esiplaanil tütar mõne potentsiaalse isaga räägib või tantsib. Värske ning tegevust muusikaga siduv põhimõte on laulu sisse pikitud tegevus või sõnaline dialoog. Üks paremaid ideid sellest lavastusest, mida õnneks tihti ning oskuslikult kasutatakse.

Nüüd tipphetkedest. Sisuliselt tõuseb üle ABBA suhteliselt varju jäänud laulu ?Our Last Summer? ema Donna ja isakandidaat Harry esitatu. Vaip pannakse nagu rannale maha ja kaks inimest meenutavad kakskümmend aastat tagasi viimaseks jäänud ühist suve. Ema sõbranna Tanya päikesevõtmine satub kohalike noorte rannamelusse ? hea vihtuv koreograafia, õigemini akrobaatika. Lõbus ja värske. Hea stiilitundega on antud mõlema (nii 70ndate kui 90ndate) ajastu märgid: riietus, naljad, tantsuliikumine. Sisuliselt väga haakuv on ema Donna laul ?The Winner Takes It All?. Donna osatäitja Helen Hobson laulabki kõige emotsionaalsemalt ja muusikali kohta täiesti nauditava vokaaliga, aga kahjuks ainult keskregistrini. Kõrgelt ei kanna üldse. Meeleheites välja karjutud laulu lõpusõnad pole küll vokaalselt eriti nauditavad, aga emotsionaalse esituse, laulu sõnumi ja story kokkupuude on elamuslik. Nalja poole pealt tõuseb esile ema sõbranna Rosie agressiivne ettepanek ühele poissmehest isakandidaadile ?Take a Chance On Me?.

Kahju on sellest, et lauluoskus jättis soovida, osalised oleksid pidanud paremini laulma. Ega siin sellist psühholoogilist sügavust ka välja mängida polnud, et osalised olid rohkem näitleja- kui lauljataustaga.

Kokkuvõttes aga peaks selline tulemus lisama indu meie omamaisele lokkavale muusikalitoodangule. Lavastuse ja vokaali mõttes me Londonile küll alla ei jäänud.