Kaks avakontserti

Toomas Velmet

ERSO hooaeg avati väga ahvatleva kavaga: Schumanni Klaverikontsert ja Šostakovitši 13. sümfoonia. Kuna kavas pakuti vokaalinstrumentaalset suurvormi, valisin külastuseks parima akustikaga saali ja see on minu kindla veendumuse järgi Pärnu kontserdimaja. Robert Schumanni Klaverikontsert a-moll op. 54 on küll rohkem mažoorne kui minoorne  (II osa F- ja III A-duur), ent üldmulje on kaugel samal loomeperioodil kirjutatud „Kevadsümfoonia” hõiskamisest ja kontserdivormile omasest virtuoossuse domineerimisest. Kuigi teos kuulub žanri mängitavamate hulka, kätkeb see salakarisid, mis on teada ainult teost valdavatele pianistidele (kui neilegi).

Pärnuga on kontserdil eriline suhe: mäletan hästi neid ettekandeid, mis jooksid puntrasse viimase osa keskel, ja sedagi korda, kui teos jäigi lõpetamata.  Peeter Laulu kontseptsioon kuulub mulle hästi sobivasse kammerlikku valdkonda nagu ka Schumanni kontserdi omaaegse parima esitaja Maria Grinbergi interpretatsioon. Ka Laul hoidis kuulajat pinevil oma nüansside tohutu gradatsiooniga ning rangelt kontrollitud vormiteostuse ja tempodega kuni viimase osa teise pooleni, kus hetkeks ikkagi kadus kontsentratsioon – ja seda teos ei luba. Loodetavasti (ja kuuldavasti see nii oligi) suutis  pianist end absoluutselt realiseerida Tallinnas ja Jõhvis. Ei saa jätta nimetamata, et Pärnu kontserdimaja mitte just esimeses nooruses Steinway kõlas Laulu käte all kui firma parimad eksemplarid.

Dmitri Šostakovitši Sümfoonia nr 13 op. 113 bassile, basside koorile ja orkestrile on oma numbrite vääriline teos. Sündinud 1962. aastal ja samal aastal ka ette kantud, tõi see juba enne ettekannet kaasa autori ja tema sümfooniate  esmaesitaja Jevgeni Mravinski 25 aastat kestnud suhete kategoorilise katkemise. Pingelisel esiettekande-eelsel perioodil loobusid üksteise järel osavõtust kuulsad vene bassid Boriss Gmõrja ja Aleksandr Vedernikov ning veel esiettekande päeval ka Viktor Netšipailo ning Vitali Gromadskil tuli ülikeeruline partii esitada ühe prooviga. Skandaal on alati parim reklaam: Moskva konservatooriumi suur saal oli kuuljaist „lõhki”, publiku ohjeldamiseks kohal isegi ratsamiilits. Teose edu oli fenomenaalne – ei ole just igapäevane, kui ühe helilooja teose ettekannet kommenteerib teine ainsa sõnaga „geniaalne” (A. Hatšaturjan). 1963. aastal esitati teos veel Minskis ja siis tuli pikk vaikus. Kindlasti ei ole üheski arhiivis jälgi teose keelamisest, kuid keelatud see oli.

Seda enam väärib tähelepanu teose esmaesitus Tallinnas 10. veebruaril 1967, esitajaks ERSO eelkäija raadio ja televisiooni sümfooniaorkester  Roman Matsovi juhatusel, kaastegev muidugi RAM ja bass (Riia!) Isser Buškin. Tundes suurepäraselt meie kultuuri- ja parteijuhtide asjatundmatust, pühendas Matsov kontserdi, kus teise teosena kavas Hatšaturjani Viiulikontsert (Yoko Sato), Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale, mille kiituseks Jevtušenko ja Šostakovitš laulsid: „Ronisid hirmud kui sünged varjud sisse akendest, ustest ja praost, muserdasid inimesi, muutsid nad  õelaks, surusid pitseri kõigile” (Jaan Krossi vaba tõlge).

Tol kontserdil osalesin orkestri koosseisus ega mäleta, et oleks järgnenud ametlik negatiivne reaktsioon – küllap oli Matsovil õigus seda mitte karta. Vormilt ebahariliku sümfoonia sisuline raskuspunkt seisab Jevgeni Jevtušenko tekstidel: poeem „Babi Jar”, luulekogust „Käeviibe” pärit „Huumor”, „Kaupluses” ja „Karjäär” ning sümfoonia IV osale spetsiaalselt kirjutatud  „Hirmud”. Teose ettekandel on primaarne teksti arusaadavus selle kõigis nüanssides. Seepärast oli õige trükkida kavalehele nii originaaltekst kui selle tõlge eesti keelde ja jätta saalis peale lugemist võimaldav valgus. Esitajate diktsioonile lootma jääda polnuks õige, sest pisimgi kadu tähendaks olulist ohtu vastuvõtule. Tuleb öelda, et kadusid, ja päris olulisi, esines just bass Romāns Poļisadovsi diktsioonis, samas  kui kiidusõnu tuleb lausuda RAMi häälduse selgusele. Ilma tekstita võib sümfoonia oma retsitatiivsete soolo- ja kooripartiidega muutuda kohati isegi ühetaoliselt tüütavaks, kuid teksti süvenedes saad hoobilt aru, et Hatšaturjanil oli tuline õigus. Oma filigraanse täpsuse ja hoolika autoriteksti valdamisega on maestro Nikolai Aleksejev absoluutselt õige mees teost juhatama. Ei tunnetanud küll ühtki nõrka lüli selle mastaapse, tänapäevalgi kui noaga  lõikava teose ettekandel.

*

Vanemuise Sümfooniaorkester, solist Indrek Leivategija (tšello), dirigent Mihkel Kütson 18. IX Vanemuise kontserdimajas.

Kas tõesti on möödas ajad, kui Tartu vaim magas nii talve- kui suveunes ja üksik kontserdikülastaja otsis saalis kaaslast. „Klaaspärlimäng” kolis Pärnust Tartusse ja leidis arvuka suvise publiku. Tartu ülikool asutab sümfooniaorkestri Lauri Sirbi kunstilisel toel ja pole võimatu, et aja kulgedes taastub ka õppejõudude  kunagi eksisteerinud keelpillikvartett. Vaimu nihelemine, olgu see pigem nimetatud vaimsuseks, on alati tulu toonud ning nii tegijatele kui jälgijatele hulganisti naudingut pakkunud.

Umbes nii arutlesin, kui otsustasin sõita Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja avakontserdile. Hindasin selle kava väga riskantseks, mitte kunstilisest seisukohast, vaid – oi, kuidas ma ei salli seda sõna! – just „müüdavusest” lähtudes. Kaks suurt XIX sajandi lõpust  pärit teost, kumbki umbes 40 minutit pikk, peaks ju meie „tarkpeade” arvates saali tühjaks mängima. Tagatipuks veel kohalikku päritolu solist, mis sest, et Baieri Raadio sümfooniaorkestris töötav tšellist Indrek Leivategija. Kuid selgub, et tegelikult on kõik teisiti. Vanemuise SO ja peadirigent Mihkel Kütson võivad endale lubada avada hooaeg Tartus Antonín Dvořáki Tšellokontserdi h-moll ja Johannes Brahmsi Sümfooniaga nr 2 D-duur, nii et kontserdimaja  on välja müüdud ja vastuvõtt tormiline. Avakontserdi reklaamipalaks oli ometi kord positiivne uudis, nimelt tutvustas teatrijuht Paavo Nõgene koos viie metsasarvemängijaga tuliuut, äsja Saksamaalt saabunud metsasarvekomplekti, mis kindlasti motiveerib pillirühma ja värskendab orkestri tämbripaletti. Eestist pärit või Eestis töötavad interpreedid on tegelikult meie orkestrite harvad külalised.

Hea erand on seni olnud Pärnu Linnaorkester  ja selgub, et ka Vanemuise SO ei põlasta eesti interpretatsioonikunsti. Indrek Leivategija on väga andekas tšellist, kes harib end nüüd Müncheni muusika- ja teatriakadeemia magistriõppes noore, ent maailmakuulsa tšellisti Wenn-Sinn Yangi juhendamisel. Leivategija valitseb oma instrumenti suveräänselt: tema osa ühe keerulisima tšellokontserdi esitusel oli laitmatu, mistõttu soovitan teda kõigi meie orkestrite ette. Ka parima tahtmise juures ei ole samade sõnadega võimalik kommenteerida teose orkestripoolset esitust. Dvořáki kontsert ei ole pelgalt virtuoosi saatemuusika – see on sümfoonia kui iga teinegi. Isegi orkester, kes on iga nädal laval ja kelle repertuaariportfellis on ka nimetatud kontsert, ei või endale lubada selle esitust mälu värskendamata. Vanemuise SO üllatas juba teose ulatusliku sissejuhatuse kesise kõlabalansi ning, mis veel üllatavam, hajevil tempode  ja logiseva puupilliansambliga. Dvořáki partituur on kõlaliselt raskepärane ja ainult orkestrandi (isegi mitte dirigendi) professionaalne kogemus suudab seda tasakaalustada solistiga.

Kuid kogemus teatavasti tuleb koos aja kulgemisega ja see veereb omasoodu. Brahmsi Teisega oli orkestril hoopis üks teine suhe ja tehtud töö vili oli selgelt kuulda. Kõlaline pilt oli tasakaalus; et see ongi pisut viiulite poole kaldu, on minu kogemust  mööda alati olnud Vanemuise SO isikupära. Ansambel oli välja töötatud (ka puupillid) ja esitus lavakrambivaba. „Tutikate” metsasarvede omanikud olid Brahmsi esituses pillide väärilised (I corno Jan Pentšuk) ja teos kulges ladusalt peadirigent Mihkel Kütsoni kindlates kätes. Sümfooniaorkester on suur jõud ja Vanemuise oma on taastanud vähemalt minu usu Tartu vaimsusse, ning mitte ainult oma tasemega,  vaid eelkõige orkestri meeleolu ja üksmeelse sooviga midagi saavutada nii teatriaugus kui kontserdilaval.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming