Kageli „Exotica“ aastal 2016 ehk Kujutame ette kujuteldamatut

Maria Mölder

Sarja URR 10. kontsert „Eksootika“: ansambel U: 14. III Kultuurikatlas.

Viimased kolm-neli aastakümmet on meid eksootikale tohutult lähemale toonud ja pannud seda mõistet tublisti ümber hindama. Oleme ju hiiglasuures kultuuride sulatuskatlas, nii et kas see, mis on meile seni olnud geograafiliselt ja ka mõtteliselt kauge, nüüd aga harjumuspärane, justkui käe-jala juures ning sulandunud igapäevaellu, ongi enam eksootika.

Ansambel U: võttis oma kontserdisarjas „URR – ansambel U: Rahvusringhäälingus“, mis on nüüd mõneks ajaks vana raadiomaja I stuudiost kolinud Kultuurikatlasse, esitada Mauricio Kageli 1972. aasta Müncheni olümpiamängudeks valminud teose „Exotica“. Suurema osa probleemidest ja küsimustest, mis mu peas selle kontseptuaalse teose aja- ja tähendusnihkega seoses tekkisid, võtab kõige kõnekamalt kokku lõiguke intervjuust, kus Anthony Coleman vestleb Mauricio Kageliga 2003. aasta Bomb Magazine’i jaoks: „Anthony Coleman: „„Exotica“ uut salvestust kuulates taipasin, et praegu tunnevad inimesed maailmamuusikat palju paremini, kui tunti teose valmimise ajal. [—] Kui varasema salvestuse juurde tagasi minna, siis see on rohkem nagu hämar idee kaugete kultuuride muusikast. Tänapäeval on aga seda esitades väga raske hämarat ideed esile manada, sest nii palju salvestusi on saadaval.“ Mauricio Kagel: „Sul on õigus. Pealegi ei ütle praegu noored muusikud enam eelarvamuslikult, et kuule, see ei ole tõsine klassikaline muusika. [—] Nad võtavad seda palju rahulikumalt. Ja muidugi on neil palju rohkem kogemusi mitte-Euroopa muusikaga. Kui tulin Euroopasse, tundus mulle jaotus „Euroopa muusika“ ja „mitte-Euroopa muusika“ tõeliselt absurdne.““

Ehkki see teos võis olla omas ajas ränk esteetiline mats, on praegu tõeliselt raske asetada end olukorda, nagu oleks Kageli „Exotica“ mitte-Euroopa instrumentidele midagi vapustavat ja muudaks mõttemaailma. Teose esiettekandel oli kasutusel paarsada eksootilist instrumenti, mille hulgast kuus esitajat (kõik ka laulavad lisaks pillimängule) valisid endale huvipakkuvad, aga teost saab väidetavalt mängida juba kümne pilliga. See on lihtsalt üks üsna veidrate reeglitega mäng. Tegelikult teater. Instrumentaalteatri järgi me Kagelit ju muusikaloos peamiselt teamegi. Helimaailmaga kaasneb tema teostes sageli visuaalset pinget pakkuv osis ehk liigutused, žestid, miimika jms. Muusikud asetuvad teost esitades eksootiliste pärismaalaste rolli – oli ju Kagelgi mõneti eksootiline mees, tegutsedes Argentinas sündinud ja kujunenud vene juudina suurema osa elust Saksamaal.

Maret Nukke sissejuhatus orien­ta­­lismi ja 1970. aastate suhtumisse eksootikasse andis kontserdiks ühest küljest kätte ajaloolise niidiotsa, ent ta püüdis kuulajaid ka meelitada mõneti valedele jälgedele, sest tegelikult polnud teosel eesmärki kanda endaga kaasas orienta­lismiteooriate rasket taaka. Pigem oli  Kageli soov see ajalooline taust ja inimeste eelarvamused õlgadelt raputada. Vahest olekski teost kuulates parem mitte üle mõelda, vaid nautida seda võõraste vahendite omakstegemist ehk demüstifitseerimist, nagu Kagel on maininud ka oma partituuri märkmetes. Tema lähenemine on kõige loomulikum viis võõraid instrumente ja helinähtusi tunnetada, läbi seedida ja taasesitada. Kui puuduvad tööriistad n-ö autentseks esituseks või mõtestamiseks, siis tulebki võtta harjumuspärane positsioon ja jääda sellele kindlaks, häbenemata halvakspanu ja kartmata valestimõistmist.

Nüüd võiks küsida, kas ja kelle üle Kagel selles Saksamaa demokraatlikku palet demonstreerima kutsutud teoses õieti naerab. Mitte-eurooplastesse ja mitte-euroopalikku kultuuri suhtub ta väga soojalt. Pigem on eurooplane see, kelle jäikadele raamidele väljakutse esitatakse ja kelle reeglid proovile pannakse. Just eurooplase soovi olla teistest parem ja domineerida teiste kultuuride üle on tahtnud Kagel kahtluse alla panna. Nagu XIX sajandi lõpul, kaugete kultuuridega kohtumise algusaegadel, nähti veel 1970. aastate algulgi eksootikat alluvana paremale ja mõistetavale kultuurile. Praeguseks on üsna selge, et eksootiliseks võib pidada hoopis nüüdismuusikat, kuivõrd suurem osa inimkonnast ei puutu sellega kunagi kokku piisavalt palju, et seda omaks nimetada. Ja kui nüüd korra muusika piiridest välja piiluda, siis püüab lääne kultuur „teistele“ endiselt ülalt alla vaadata, kuigi sageli polegi nagu põhjust.

Võib vabalt juhtuda, et suure sula tingimustes satub eksootilise positsiooni hoopis Euroopa kultuur. Võimalusi teose aktualiseerimiseks justkui oleks, kui vaadata praegust Euroopa poliitilist pilti.

Instrumentalistile ei pruugi olla suurt vahet, kas nüüdismuusikas kasutatakse eksootilisi ja kohati primitiivseid muusikainstrumente, mille mängimiseks muusikul puudub ette­valmistus – ega seda vahel vaja olegi –, või tuleb muusika välja võluda praegu väga levinud heliobjektidest, mille algne funktsioon ei ole heli tekitamine. Ka Kageli loomingu kontekstis ei ole sel ilmselt vahet, sest „Exotica’t“ kuulates tundub, et autor ei ole suurt hoolinud orientalismiteooriatest, vaid püüdnud pigem eksootilisi instrumente kasutades alustada puhtalt lehelt ja nendega lihtsalt mingi heli tekitada. Ta ongi neid kasutanud sisuliselt heliobjektina, nagu ta on mõnes oma teises teoses rakendanud näiteks klistiiripumpa. Igal juhul eeldab see esitajalt haruldast kuulamisoskust ja fantaasiat ning suure tõenäosusega astub mängu ka teatraalne element: tuleb oma tagasihoidlik isiksus ära unustada ja kujutleda end mingisse rolli. Seda tegid U: muusikud suure­päraselt.

U: lähenemine eksootikale näis olevat üsna tõsine, kuid kohati, eriti soolonumbrites, saadi endale lubada mitte ainult muigamist, vaid lausa oma minast väljumist. Esitajatel tuli jõuda teatud ennastunustava transilaadse konditsioonini, mis võiks olla lõõgastav, kuid võib ranges akadeemilises raamistikus tegutsevatele muusikutele olla hoopis tõsine väljakutse ja eneseületus, kuivõrd hääleimprovisatsioon ei ole ühe õpetatud klassikalise muusiku igapäevane leib. Kageli „Exotica“ ettekande kõige meeldejäävamad osad olid kahtlemata Tarmo Johannese ja Vambola Kriguli soolonumbrid, millesarnaseid neilt ühegi teise teose puhul oodata ei tasu. Johannese soolo vokaali ja monokordiga meenutas juhtumeid, mis leiavad Hollywoodi filmides aset mingit ainet liialt manustanud tagasihoidlike inimestega: nad vahetavad kellegagi isiksuse ja hakkavad tegema asju, mis neile muidu üldse iseloomulikud pole. Kriguli soolos ristusid eksootiline instrument ja kurgu­laulutehnika, mis ei ole läänelik viis tekitada ülemhelisid. Mõlemad muusikud särasid harjumatus rollis nõnda, et võis olla tänulik selle hetke tunnistajaks olemise eest.

Kuigi „Exotica“ nõuab tublisti võõrale pinnale astumist, on teos vormistatud siiski nüüdismuusikateosele sobi­valt ja ka kontserdiolukord vastas Kul­tuuri­katlas igati nüüdismuusika kild­konna normidele. Võiks ju mängida mõt­tega, et milline esteetika olnuks ansamblile U: ületamatu katsumus ja tõesti vaiba alt ära tõmmanud. Jään esi­algu vastuse võlgu, sest mitmel ansambli­liikmel on kogemusi liiga paljude muusika­stiilidega. Pigem võiks takistuseks saada soovi, mitte oskuste puudumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar