Kadri Voorandi kosmogooniline trio

Kaur Garšnek

Kadri Voorandi trio plaadiesitluskontsert 2. VI Väravatornis. Kadri Voorand Trio ehk Kadri Voorand vokaalil, kalimbal, meloodikal ja kellamängul, Virgo Sillamaa elektri- ja akustilisel kitarril ning Taavo Remmel kontrabassil esitles kontserdiga Väravatornis oma vastilmunud albumit. Plaat kannab nimetust „Kosmogooniline etüüd” ning lisaks Artur Alliksaare samanimelisele luuletusele on sellel kasutatud tekste omakeelsetelt poeetidelt nagu Kersti Merilaas, Ene Mihkelson, Juhan Viiding, Juhan Liiv, Doris Kareva, Hando Runnel, Mingo Rajandi, Andres Ehin ja Ernst Enno. Muusika on komponeerinud Voorand ja Sillamaa ning õigupoolest kujutab see album juba mõnd aastat esitatud materjali fikseerimist ja ühe pikema loomeperioodi lõpetust. Voorand ise osutab idee jälgi ajades veelgi varasemale ajahetkele: „Idee sündis luuletekstide improvisatsioonilisest kasutamisest ühel kontserdil keskkooli päevil. Kaasas oli eesti autorite armastusluule kogumik „Sina ja mina”, millest mitmed palad viisistasime improviseerides koos kitarrist Raivi Rohumetsaga. Nii kujuneski Taavo ja Virgoga esialgne kava just „Sina ja mina” tekstidest. See piiritlus on viimase paari aasta vältel siiski kadunud.” Parimatel juhtudel tekib arvustajal tunne, et tahaks tänada esitajat kuulamiskogemuse eest, ja kõnesolev ongi üks seesuguseid. Plaadilt võib leida jazzilikult tihedaid harmooniaid, folgilikku rütmikasutust, isegi näiteks Kariibi mere rütme, samuti ambient’likke helimaastikke ja nendele vastanduvat müraesteetikat. Mina kuulsin seal (eriti Sillamaa lugudes) ka Andy Summersi ja Robert Frippi 1980ndate koostööprojektis loodud helikooslusi ning arvasin Sillamaa töös puhtakõlalise, sfäärilise ja sillerdava elektrikitarriga tajuvat Bill Friselli. Esmajoones tahan aga osutada sellele, et album ei lange ühessegi formaati: vormivõtted on meeldival kombel tagaplaanil ja esiplaanil muusika ise. Ilmselt on kasuks tulnud ka löökriistade puudumine: Remmel ja Sillamaa saavad rütmisektsiooni sisustamisega suurepäraselt hakkama ning seekaudu avanenud kõlaruumi kasutatakse näiteks erinevate kitarri- ja vokaalikihistuste tarbeks.

On üsna keeruline seda plaati mitte ühe hooga läbi kuulata, üldine emotsionaalne jälg jääb sellest „lootusrikas” ja plaat pakub ka midagi „hingele”. Lood on seejuures (vastavalt tekstivalikule ning „Sina ja mina” kontseptsiooni laiendamisele) siiski eri karakteriga, nii et ei maksa karta liigset õhkamist, sentimentaalsust, samuti mitte leierdamist ega ülearu „maavillast” lähenemist. Kindlasti pole tegu lihtsalt tekstide ettekandmisega ning mõnel pool paistab tekst olevat lihtsalt loominguliseks algimpulsiks. Leidub kergeid lõbusamaid palasid, mis ometi pole labased, tõsisema taotlusega lood on aga küllalt avarad ega keera vinti üle. Seejuures järgib muusikaline dramaturgia paindlikult sõnalist poolt, näiteks täiendades sõnalist huumorit muusikalisega.

Albumiga pole küll kaasas tekstiraamatut, mis annaks kirjandusliku taustaga üllitisele lisamõõtme, kuid otsest vajadust selle järele üldiselt pole. Veidi äraeksinuna mõjub ainuke ingliskeelne lugu „Midsummer Night”, algupäraselt Juhan Liivi „Jaaniõhtu”, mis võõrkeelses esituses mõjub hoopis teistmoodi kui ülejäänud palad ning Voorandi soorituski tundub võrdluses ülejäänuga seal kuidagi ebaloomulikum ja stereotüüpilisem (stiilis „hingestatud naisvokaal jazzansamblis”).

Mõni sõna ka kontserdist, mis minu puhul eelnes plaadi kuulamisele. Suuremates koosseisudes pole Voorand mulle muljet avaldanud mitte niivõrd häälematerjali, kui pigem selle kasutusega. Teisisõnu, hääl ise (selle loomulik tämber ja võnkumine või mis sellest helivõimenduse ja mürafooni tõttu alles jääb) pole otseselt kuulama meelitanud, kuid see, mida häälega tehakse, pluss intensiivne lavaolek, on pääsenud mõjuma küll. Kontserdil Väravatornis leidus sedasama intensiivsust ja vokaalset meisterlikkust, sisseelamist ja kontrolli all mängulisust, kuid ühtlasi hakkas tunduma, et ehk vajabki Voorandi hääl lihtsalt rohkem ruumi enda ümber – igal juhul sellist kohalolu ja puudumise eristust minul sedapuhku ei tekkinud. Kuid vahest oli asi ka selles, et emakeelsete sõnade puhul on kuulaja suhe vokalistiga vahetum ning tähelepanu rohkem verbaalsel sisul ja selle edastamisel. Nagu kontserdil ka ilmnes, on Voorandil väga hea keeletunnetus.

Voorand on ka lennukas improvisaator ja just kohapeal improviseeritud helimaastikud osutusidki esituse kõige üllatavamaks komponendiks. Siin ei saa kogu au muidugi lauljatarile anda, sest sünergiasse lisasid oma maksimaalse panuse ka Sillamaa ja Remmel, kõigil abiks efektimoodulite jada. Viimast asjaolu ei maksaks tänapäeval isegi mainida, kui sellel poleks olnud tõepoolest suur kaal: mõned ülevõimendatud ja tagasisidestatud, kordustesse lastud helikogumid moodustasid pulbitsevaid massiive, mis vokaalsest küljest meenutasid juba nt Maja Ratkje helikompositsioone, kohati aga paisusid lausa rajuks müraks. Huvitaval kombel selgus hiljem plaati kuulates, et paljud spontaanselt mõjunud „helileiud” olid tegelikult ettekavatsetud võtted, mis mõistagi on märk professionaalsusest.

Mis puutub veel improvisatsiooni ja albumi ülesehitusse, siis siinkohal üks sõbralik kriitikanool. Miskipärast on n-ö korraliste lugude vahele pikitud viis allaminutilist vahepala, mis ei täida muud funktsiooni, kui vaid hakivad üldist joont, kuid „punktiirjooneks” on neid jälle liiga vähe. Asi pole ainult selles, et mis toimib kontserdil, ei pruugi toimida plaadil – ka esitluskontserdil olid improkohad palju pikemad. Üksnes albumi viimane improlude on veidi pikem ja asisem, ent kuna see on ka plaadi viimane lugu, siis jätab see veidi „narmendava” mulje ning rikub ausalt öeldes ka mõnevõrra selle mõju, mille jätab eelviimane pala Ernst Enno luuletusele „Ja jahtund süda jäta ilmale”. Ent kuna keegi ei sunni albumit lõpuni õiges järjekorras läbi kuulama, siis võib seda ilmselt pidada pisiveaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht