Käsi Suure-Jaani märkmikul

Ivalo Randalu

Kaheksa suvega on mõndagi traditsiooniks kasvanud, palju ka muutunud. Kui alustati heliloojate Kappide päevadega, siis prevaleeris nende muusika, muud mängiti juurde. Nüüd kõlab enamasti muu ja juurde esitatakse Artur Kappi. See on loomulik avardumine, linnavalitsuse kingitus koos Eesti Kontserdiga eeskätt oma rahvale, kes ka tänus ja huvis aasta-aastalt enam üritustel osaleb. Eestis teist nii laia profiiliga väikelinna festivali ei ole, tõmme haarab aga juba tervet riiki. Peakorraldajateks on linnapea Ülo Köst, kultuurimaja direktriss Maret Aaboja ja abilinnapea Leili Kuusk ning EK poolt produtsent Andres Uibo ja toimetaja Elle Himma. Avasõnad öeldi, nagu ikka, Kappide majamuuseumis (18. VI). Kontsert ise pühendati seal Julius Vaksile, austajateks Aavo Otsa trompetistide pere: isa, pianistist ema Meeli ja kolm poega ? nagu Aavo ütles, juhuks, kui mõni mängida ei saa. Said kõik, Jaan rahvusvahelise konkursi laureaadina ka klaveril.

Järgmine traditsioon viis rahva ja Eesti Rahvusmeeskoori (Saare ?Hällilaul? ja A. Kapi ?Püha paik?) kalmistule (18. VI), oma lilled, küünlad ja südamlikud sõnad muusikaõpetajalt Riina Mankinilt said Artur ja Villem Kapp, Mart Saar, Julius Vaks, Ilmatari koorijuht Albert Pettinen ning tänavu jaanuaris varisenud endine linnapea Rein Valdmaa, kelle vaid paariaastase töö tulemusena on linn omandanud armsa ilme ja kellele festival oli olnud suuresti südameasjaks.

Enne järgmiste kontsertide juurde asumist veel paarist sündmusest. 19. VI tuli linnavalitsuses kokku Rahvusvahelise Artur Kapi Ühingu üldkogu, juhatas Mati Palm, tühja ei räägitud. Avalikkuse ette on sealt tuua kaks tõika. Esiteks, idanes idee jõuda aasta-paari jooksul Lõhavere linnamäele vabaõhuetendusega, milleks Villem Kapi ooper ?Lembitu?. Võimalusi vaagiti niisuguse hooga, et hakka või kohe pihta! Ja eks see organiseerimine algagi peatselt sügistalvel, et teatrid planeerida teaksid. Teiseks tunti rõõmu, et kätte saadi sobilik maja Köleri tänav 2 otse kesklinnas. Sinna tuleksid kammersaal, infokeskus, õpi- ja harjutusruumid kursuste tarvis jne.

Musitseeris Tobiase-nimeline kvartett, kellelt Borodini helgemeelse Keelpillikvarteti nr 2 kõrval esmaesitati Robert Jürjendali esmateos antud koosseisule ?Manitseja? (2004) ? sisus suvatõlgitsetav, vormilt selge, huvitavate harmooniate ja professionaalse tehnikaga teostatud töö. Et läbi aegade on RAMist sirgunud ju Jürjendali eel veel Heino Lemmik ja Olev Sau, võime rääkida juba koori enda ?kompositsioonikateedrist?.

?Taara, avita!? ? RAM Lõhaverel (18. VI). Korraldajad ei jõudnud ära imestada, kuidas alles nüüd sellele kontserdipaigale tuldi. Suurepärane akustika ja miljöö: vaikne tuuleõhk õrnalt kõrgeid latvu õõtsutamas, päevased rünkpilved nende taha taandumas ja pikad päikesetriibud piki rohe-rohelist mäeselga. Hirmus hea oli olla ja kuulata Ants Sootsi juhatusel rahvuslikku laulu. Raamis seda Mikk Sarve bassihäälne sõna ? raamis Artur Kapi ?Palumist?, Tormise tuntud ballaade, Tubinat ja Sisaskit. Esile küündisid Tormise ?Incantatio maris aestuosi? ja ansambli Improloo improvisatsiooniline ?Taara, avita!?. Ainsa märkusena söandan arvata, et parimalt kõlasid faktuurilt kompaktsed ja harmoonilised lood, seevastu ?Maarjamaa ballaadi? üksikud hõiked ?ei jõua!? hargnesid laotusse.

RAM sõitis siit puhkusele, maestro Soots aga selle koori juurest erru ? vaid Leigol tullakse 30. juulil veel samas staatuses kokku (külalisdirigeerimised muidugi jäävad).

 

Lõunatunnid kohvikus Arturi Juures…

 

Need olid kui rahvaülikooli üritused ? ikka kuni 60 inimesele, valdavalt suurejaanilastele, kelle näod päris meelde jäid.

…Peeter Vähiga (19. VI), ?Müstiline ühinemine?. Trio Harry Traksmann, Neeme Punder ja Ain Varts ? viiul, flööt, kitarr. Vahel me alahindame eeldatavalt vähese kuulamiskogemusega publikut, Vähi seda ei teinud ja tõi ette nii ?Tema Kõrgeausus Salvador D?le?, ?Digitaalse armastuse? kui ?Müstilise ühinemise?. Mõistagi kuulati põnevusega igat selgitust. Kas või seda, et Dalí olnud helilooja lemmikuid ja et ekstsentriline geenius suri millegipärast kaks päeva pärast pala esiettekannet Tallinnas. Kõige haaravamaks kujunes ?Müstilise ühinemise? topeltkuulamine: esiteks fagotivariandis USAst Martin Kuuskmannilt, seejärel elavas ettekandes, kus triole lisandus autor india tanpura?l ? mõjusidki nagu kaks samal materjalil iseseisvat lugu. Adusime, et eesti muusika ei ole ainult omarahvuslik väljendus, aga ka seda, et orient tajub selgelt maailmakodanik Vähi muusikas õhtumaalase käekirja.

…Jüri ja Lea Leiteniga (20. VI). Üks niisuguseid kohtumisi, kus kella ei vaadata. Leiten, kes on mänginud Kremlis ja Eiffeli tornis, on ka kõige mõnusama jutuga eesti pillimees, kellele meeldib olla muusik (eriti ansamblist) ja oma trompeteid hullupööra kiita. Üheks kaasatoodud harulduseks oli postisarv, mille kohta ta teatas, et teist niisugust ei leidu tuhande kilomeetri raadiuseski ning et suurejaanilased on selle esimesed kuulajad Eestis. Hämas vist, sest natukese aja pärast nimetas ta möödaminnes, et detsembris teevad mingi ettekande kahe postisarvega! Olgu, aga Mozarti Metsasarvekontserdi tervikettekanne just sellel instrumendil ja selle rahva ees oli ehk küll esmakordne Eestis.

…Olev Ainomäega, klavessiinil Lembit Orgse (21. VI). Jälle kirstutäie erinevate oboede, ?almeide, inglissarvedega. Eelmise päeva soojaga läks kohe küsimusteks-vastusteks lahti. Mõisteti, et oboe on üks raskemaid instrumente üldse, mitte ainult füüsiliselt, vaid ka moraalselt, lisaks alaline tegu trostide vestmisega. Muusikaline rida algas Britteni ?Metamorfoosiga? ja lõppes Kalliwoda ?Salongipalaga?.

…Mati Luki ja pianist Signe Hiisiga (22. VI). Kõige napima jutuga mees, see-eest aga kõlas tema kontrabass kantileenselt, sooja tämbriga nagu t?ello (eriti Bottesini ?Eleegias? ja Elgari ?Chanson?is?). Huviga oodati Kaljo Raidi ?Kontsertpala? kontrabassile ja klaverile (huvitav lugu, kuid veidi tühjavõitu) ning mõistagi Ludvig Juhti ?Souvenir?i?, mis osutus esmakuulajale lihtsaks ja siiraks muusikaks.

Mati Palm ja Aare-Paul Lattik harmooniumil (22. VI). Tõsi, see musitseerimine toimetati mitte Arturi Juures, vaid Jahimaja rõdupoolses aias, ent oli eelnevatega analoogiline. Palmi austajad said oma ? Bellini, Martini, Torelli, Merikanto, Arro ja rahvalaulud, kuid omaette huvi pakkus kahtlemata tutvumine suure kontsertharmooniumiga. Nii selle kõla, ehituse kui konkreetse biograafia osas. Tegu oli prantsuse-saksa kahemanuaalilise tööga XIX saj lõpust, Tallinna Pühavaimu kiriku omandiga. Francki ja Bizet? oopusi Lattik ka mängis, kusjuures Bizet? ?Caprice? on hiilgavaks näiteks, kui toredaid karaktereid võimaldab harmoonium välja joonistada.

 

Vene kirikulaul

 

Õigeusu kirikus ?Tuhat aastat vene kirikulaulu? (19. VI) Peterburi mungakloostri koorilt, Optina Pustõn mille kunstiline juht on Aleksandr Semjonov. Et koor (kuus meest, meie mõistes ansambel) esines ka mujal Eestis, jätame siin tutvustuse, teati ju, keda kuulama tulla ? miks muidu kirik rahvast puupüsti täis sai? Kui mullu Valeri Petrovi segakoor lummas eeskätt oma pianissimo?ga, siis Optina Pustõni dünaamiline skaala püsis mf-is, liikudes vaid mõned korrad säravasse ff-i või õrna pp-sse. Ei ole see vene kirikulaul sugugi ühene, leidub mitmeid erinevaid stiile! Kuid kõik see, mis tehti ?keskel?, oli äärmiselt klaar ja liikuv.

Kava vanem pool (XV ? XVII saj) oli teadagi põnev, aga suure osa minu tähelepanust hõivas sage orelipunkt harukordselt basso profundo?lt Igor Voznõilt: too hääl polnud mitte üksnes äärmiselt madal, vaid kaunilt ümar, tihe ja otse sametine, millisena kõlas ühtlaselt kogu ulatuses. Aga see kavapool jäi siiski üksluiseks kuni ?Jumalaema rõõmukuulutamise püha stihiirani?, mil olin juba ?harjunud? ja suutsin hoomata kogu laulu liikuvat kudet, harmooniavahetuste erilist sujuvust, poognat.

 

Suure-Jaani kirikus

 

Kontsert-jumalateenistus (19. VI), viiuldaja Maano Männi, t?ellist Aare Tammesalu ja organist Andres Uibo, aastaid muusikapäevade põhitegijaid. Jutluse sisuks mõistmine ja halastus (Joosep ja tema vennad), muidugi koraalid. Ka meenutas õpetaja A. Kapi väljavõttega omaaegse Suure-Jaani pastori (1941 ? 1944) Otmar Pallo mälestustest järgmist: Kapp olevat juba sellest, kuidas organist käed koraalimänguks manuaalile asetab, tundnud ära, kui usklik ta on. Kontserdi osa: A. Kapi ?Andante religioso?, Bachi T?ellosüit nr 3 (BWV 1009), Mägi ?Kadents ja teema? ning Rein Valdmaa mälestusele pühendatud esiettekandeline Uibo ?Bach peeglis? orelile ja t?ellole, ratsionaalne pala, mille ajendil üks kolleege teravmeelitses, et ?Pärt on väga uibolik?.

Tantsu litaania (20. VI): Ines Maidre ja Kaie Kõrb, Anu Ruusmaa koreograafia. See sümbioos ? muusikavalik ning esituskvaliteedi mõõtsuhe tantsuga mustas, valges, leekivas punases ja punases mustaga ? on kestnud mõned aastad ja hakkab vist tegijatele ammenduma. Kahju. Mulle on alati meeldinud ja meeldis ka Maidre nüüdne hoiak muusikas, see on aus ja leiduderohke.

Õhtumissa (21. VI): Vox Clamantis ja Kadri Hunt, Andres Uibo ja Jüri Leiten. Psalm 113, seejärel trompet (Albinoni Sonaat) ? on ikka ülev-õilis pill taeva all! Järgnesid jutlus ning liturgia muusikaline osa vokalistide ja Uiboga: ?Ja ma nägin…? (Ilm 21/1) ning ?Uus Jeruusalemm? (Ilm 21/10), Pärdi ?Annum per annum? ning lõpetuseks Purcelli juubeldav Süit trompetile oreli saatel D-duur. Inimesed, keda oli kirikusse õhtust õhtusse tulnud üha enam, väljusid tõsiselt, nad olid puudutust tundnud.

Õhtumeeleolud Sven Grünbergiga (22. VI). See kujutas endast eelvormitud improvisatsioonilist muusikat akustilisele ansamblile. Kooriruum oli täis igasuguseid, nii naturaal- kui elektroonilisi pille, viimaste taga helilooja ise, löökpillidel Vambola Krigul ning harfil Lilian Langsepp. Tänamatu oleks püüda kirjeldada, mis toimus selle 80 minuti jooksul. Mul on komme jälgida ka publikut ja võin kinnitada, et kuulati erakordse tähelepanuga.

Mõistagi ei oska arvata, millisele abstraktsele tasandile keegi tõusis, aga et nimelt abstraktsele tasandile tõusti, seda usun kindlasti, sest mingeid konkreetseid programmilisi pilte see voogav, seisev, pulseeriv, õrn, purustav loome vaevalt tekitada võis. Minule näiteks sai kuuldavaks Aeg, et see liigub eri kiirusel ja võib teisenenuna jälle tagasi tulla. Ja kui helid vaibusid, lõppes ka Aeg, milles äsja viibisin.

?Hüüdja hääl kõrbes? (23. VI): laulud Ristija Johannese sündimise päevaks ansamblilt Rondellus, kommentaarid Jüri Kuuskemaalt. Usutavasti nii vanade lauludega (X ? XV saj) kontserti pole ühelgi jaanipäeval selles kirikus varem tehtud. Alustatigi Guido Arezzost (u 992 ? 1050) gregoriaani hümniga, samaga, mille ridade ladinakeelseid algussilpe (ut/do, re, mi…) veerivad ammu maailma kõik koolijütsid. Kava oli enesestmõistetavalt väljapeetud, päevane kontsert valgusküllane, mis võimaldas kavalehelt jälgida tõlkeid.

?Taevamehaanika? (23. VI). Urmas Sisaski autoriõhtu, esinejaks Viljandi Linnakapell Neeme Punderi juhatusel. Kui kusagil sellise kavaga kooslusest kuulete, võtke jalamaid lapsed näppu ja minge kohale: värvikamat, vahelduslikumat helipilti noortele ei tea soovida. Tunnistan ausalt, et ei ole Urmase astromuusika jäägitu austaja, vastavad klaveripalad jäävad alla sajanditagustele omapära otsijatele ja meie Kuu ei kostu mulle si-bemollina. Aga karaktereid leidub küllaga, need on Punderit ärgitanud tulemuslikult orkestreerima nelja tsüklit ühtekokku 23 palaga! Punder on harukordselt värvileidlik, kaheksa mängija ning viieteistkümne instrumendiga loob ta ereda värvipaleti, kus pea ükski helikombinatsioon ei kattu.

 

Päikesetõusukontsert Soomaal

 

Tänavu (23. VI kell 3 ? 4.15) siis kolmas kord ja suisa ehmatava publikuhuviga, kohale veeres igast Eestimaa kandist üle 1500 inimese. Soosaar keset Leetva raba sai ääreni täis ja enam polnudki kõigil hubane olla ? pean silmas ühte kaugemat serva, kus arendati jutuvada ja töllerdasid lühemat aega rullnokad. Teiseks jäi suur osa publikust vägagi hiljaks, kontserdi alates seisis piletisabas veel üle paarisaja inimese, aga rappa tuli sealt minna mööda laudteed üle kahe kilomeetri!

Selge taevas, tuuletus, tasakesi end horisondil nihutav Kuu, muusikale sekundeeriv ?kägude fugaato? ja kiiresti kosuv agu. Eestis on igasuguseid orkestreid, seal mängis Soo-orkester eesotsas idee autori Aare Tammesalu, sama teenekate Maano Männi ja Neeme Punderi, Toomas Nestori, Mati Luki jt. Solist oli Jassi Zahharov, kontserdi viis läbi Jüri Aarma, kes luges numbrite vahele meeleolukaid tekste Juhan Luigalt, Oskar Lutsult, Ellen Niidult ning Friedebert Tuglaselt. Alustati Griegi süidiga ?Holbergi aegadest?, lõpetati päikesetõusul traditsioonilise ?Hommikumeeleoluga?, koduteele saadeti inimesed Elleri ?Kodumaise viisiga?.

Rahvalikuma eest hoolitses Zahharov Lloyd Webberi lauluga muusikalist ?Ooperifantoom? ja Porgy lauluga Gershwini ooperist ?Porgy ja Bess?. Nii et ? oli igale eraldi, kuid samas ka kõigile ? võite (kes eemale jäid) vaid ette kujutada, kui eht paanilikult kõlas Punderi flööt kristallpuhta rabataeva ja Mart Saart mäletavate mändide all!

Epiloog, mis proloogiks üheksandatele muusikapäevadele. Kõne Tallinnast: Kas teil N kontserdile on veel pileteid? On, on küll. Aga kas te ei tea, et see kava tuleb ka Tallinna? Jah, tean, kuid ma tahan seda just Suure-Jaanis kuulata!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming