Kõlakoda

Tiit K?ler,Eesti P?aleht, teadus.ee

Inimese kõlakoda on looduses ainulaadne  

Igaüks peab oma kõlakoda endaga kaasas kandma. Seda kõlakoda, mis on antud inimesele, pole antud ühelegi teisele olevusele siin maamunal. See kõlakoda võimaldab meil laulda. Aga vähe sellest – samalaadset kõlakoda meiega jagavad imetajad suudavad ka laulda. Laulab hobu hirnatades, laulu lööb kass nurrudes. Laulab ka koer haukudes ja ulgudeski, laulab meie lähim sugulane šimpans klähvides. Kuid räägime ainult meie. Ja rääkida ei võimalda meil mitte ainult meie ajus peituv siiani lõpuni mõistetamatu võime. Rääkida aitab meid meie kõlakoda.

Kui kõrvakuulmine on seotud elektriliste signaalidega, siis hääle tekitamine mitte. Kui mitte arvestada, et elektriliste signaalide abil saabub ajust häälelihastele teade, et nüüd tuleb häält teha. Inimene suudab oma hääleorganeid nõndaviisi valitseda kui ei keegi muu.

 

Kitarr imiteerib inimest

 

Tegelikult oleme me kas tahtsi või tahtmatult püüdnud viiulit või kitarri valmistades imiteerida iseenda hääleorganeid. Ühe erandiga – kust tuleb energia hääle tekitamiseks. Meil on kopsud, mis puhuvad lõõtsana õhku hingetorusse. Hingetorus on aga nagu kitarri keeled häälepaelad ehk täpsemini häälekurrud. Nende vibreerimise paneb kajama resonaatorina, kõlakastina toimivad rindkere, suu ja ninaõõne. Vahel aitab kaasa ka pealuu. Need elundid annavad meie häälele kõlavärvingu ehk tämbri.

Nii et kisakõri on inimese kohta ilmtäpne nimetus. Kisa tekitabki kõri, ja aitab kisa ka levitada. Kui te seote lõdvalt kinni täispuhutud õhupalli, nii et selle suust õhku välja võib pigistada, siis teeb õhupalli suu häält umbes samal põhimõttel nagu inimese häälekurrud. Õhupalli häälekurdudeks on siis selle pooleldi kinni tõmmatud suu.

Kuid erinevalt õhupallist on inimesel imepärane oskus häälelihastega oma häälekurde nõndaviisi juhtida, et suust võib välja tulla heli, mille kõrgus erineb õige mitme oktaavi võrra. Kui me kõneleme, siis häälekurrud sulevad omavahelise häälepilu, ja kui laulame, siis pingutavad lihased häälepaelu vähemal või rohkemal moel, nõnda et lauluhääl tuleb kas kõrgem või madalam. Hääleseade, mida lauljatele tehakse, pole midagi muud kui kitarri häälestamise õpetamine, et laulja oma häälekurde õigesti valitseda oskaks.

Ja joodeldajad suudavad neid valitseda nõnda, et hääl peakolu ja kisakõri vahel lainetama hakkab. Freddie Mercury oskas teha suurepärast peahäält, mil häälekurrud on lõdvestunud, ent siiski kontrolli all.

 

Kastraadi fenomen

 

Võiks isegi arvata, et joodeldaja on õppust võtnud kassilt. Kuidas kass ometi oskab nurru lüüa? Kass nurrub, kui ta on õnnelik. Või on hoopis stressis. Nurrumine tundub kassi maha rahustavat. Võib-olla isegi kassi valu vaigistavat. “Ma ei ohusta sind,” ütleb ta selle häälitsusega teisalt. Emakass nurrub ka siis, kui kohtab oma poegi. Nii et nurrumise sügavamat põhjust teab vaid kass ise. Nurrumise mehhanismi kohta oli siiani palju võistlevaid teooriaid. Selliseid nagu kassi võltshäälepaelte sisse- ja väljahingamisest tekkinud võnkumine, verehääl aordis, keeleluu võnkumine, kopsudes tekkiv resonants.

Nüüd arvatakse siiski, et nurrumine tuleb kassi häälepaela aparaadi või häälekarbi rütmilistest impulssidest. Kassi ajus on justkui kell, mis saadab hääleaparaadi lihastele korrapäraseid närvisignaale, mispeale nood mitu korda sekundis sulgevad ja avavad hääleläbikäigu. Nõnda võib kass näuguda ja nurruda samaaegselt, mis on eriti müstiline. Suured kaslased möirgavad, tiiger võib nii nurruda kui möirata, puumad ja gepardid aga ainult nurruvad.

Lind laulab teisiti kui tema vaenlane kass või teised imetajad. Linnu hääleorgan on laulukõri, mis asub hingetoru põhjas, imetajate häälekurrud asuvad seevastu hingetoru ülaosas. Laulukõri on tehtud kõhredest ja neid ümbritsevatest lihastest. Linnud suudavad eri lihaseid, mida on kuni üheksa paari, juhtida sõltumatult. Ja kahte hingetoru poolt veel omakorda eraldi kontrollida, mistõttu nad saavadki vahel kuuldavale tuua kaks nooti korraga. Mõnedel liikidel on ka hingetoru omalaadse õhukotiga ümbritsetud, mis resoneerib helivõngetele.

Laps oskab oma hääleorganit valitseda juba kolmeaastaselt nõnda, nagu teeb seda täiskasvanu. Kui viiul kasvab, saab sellest tšello ja lõpuks kontrabass. Kui laps kasvab, siis kasvab tema hääleaparaat ja häälepaelad pikenevad. Mis tähendab, et ta hääl muutub madalamaks. Poistel rohkem, tüdrukutel vähem.

Oli aeg, ja see polnudki nii ammu, mil perfektseid laulumasinaid valmistati poisslastest, kes ära kastreeriti. Mozarti ooperihuvi toetas tol ajal kuulus kastraat Giovanni Manzuoli. Kõige kuulsam kastraadist ooperilaulja oli Farinelli, “kuulsam veel kui Madonna, Johnny Depp ja David Beckham kokku panduna,” on teda iseloomustanud Londoni Händeli majamuuseumi kastraatide näituse kuraator Nicholas Clapton.

Farinelli keha maeti 1782. aastal ning tänavu 12. juulil kaevati see Bologna Certosa surnuaial välja. Et uurida, kuidas häälemurde vältimiseks tehtud kastreerimine mõjutas keha luustiku struktuuri. Meessuguhormooni testosterooni puudus peaks limiteerima hääleaparaadi ehk laarünksi kasvu, andes kastraadile lapse hääle, samal ajal kasvavad roided pikemaks, andes ruumi suurematele, mahukamatele kopsudele, mis võimaldab häält paremini kontrollida.

 

Reetliku hääle vastu

 

Hääleaparaatki väsib. Mõnedele lauljatele omast karedat häält seostatakse hääleaparaadi ülekoormamisega. “Avastati, et häälepaelte peale on hakanud ülepingest tekkima mingid sõlmekesed – siis ei lähe häälepaelad enam kokku ja hääl hakkab kähisema,” selgitab Eesti Päevalehes näitleja Elina Reinold. Laulja Tõnis Mägi on intervjuudes korduvalt seostanud oma kähedat häält Venemaa pingelistel reisidel hääle taastamiseks kasutatud Vietnami salvi söömisega. Mine sa tea, mida on söönud Tom Waits. Või pigem küll joonud.

Paljud on kogenud ehmatust, kui kuulatakse esmakordselt omaenda salvestatud häält. “Ei, see pole mina,” on esimene mõte, “mul on ju hoopis teine hääl.” Jah, nõnda see on – ise kuuled oma häält teistsugusena. Kuidagi kõrgema ja kõlavamana. Seestpoolt häält kuulates on see teisem. Ja üks oluline põhjuse on siin, et ise kuuleme oma häält läbi kolju, mis teadagi on tahke ja kus kõrgemad helid neelduvad vähem, kui juhtub see õhus. Nõnda kuulemegi oma hääletämbris suhteliselt rohkem kõrgemaid helisid, kui kuulevad neid meie kuulajad.

Hääl võib võluda, aga ka reeta. Omaniku asukoha. Susliku sugulane, keda inglased kutsuvad Beldingi maaoravaks (Spermophilus beldingi), elab avatud maastikul ja kaevab urge, ent veedab suure osa päevast maa peal, olles üsna hea saak kullidele ja teistele röövlindudele. Tema häälitsus on nõnda puhta-tooniline ja kõrge, et on peaaegu võimatu kindlaks teha, kustkohast see tuleb.

Rohutirtsukontserdil on sama mõju. Mitte ei saa aru, kus see tekib. Kunagi otsisin ei tea kust tuppa sattunud kilki ta laulu järgi taga hulk aega, enne kui ülalt toanurgast üles leidsin.

Miks peetakse vilistamist millekski madalaks? Miks seda avalikes kohtades taunitakse? Mis kontserdid vilistatakse välja, mitte sisse? Võib-olla seepärast, et vile allikat on raskem kindlaks määrata. Vilistaja on anonüümsem kui laulja.

Vile tekitamiseks ei vaja me häälepaelu. Nii nagu ei vaja neid ka trompetist, kes teeb häält huultega nagu väikelaps oma juttu põristades.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming