KÕLAKODA – unistus isekõlavast kõlakojast

Tiit K?ler,EPL/teadus.ee

  Kui vana hea kullassepp Johann Gutenberg leiutas umbes 1450. aastal oma liikuva tähestikuga trükipressi, levis see kui ilmutus ning muutis meie tsivilisatsiooni palet. Raamatust sai üldkättesaadav ese. Sealtpeale oli see ka palju kergem ning pisem, selle lugemiseks polnud enam vaja ekstra lugemispulti kusagil kabinetisügavuses. Seda sai hakata taskuski kaasas kandma ja mis tahes paigas lugeda. Ning sealhulgas sai üldkättesaadavaks ka muusikaliteratuur, ehkki nootide trükkimise õppimine võttis veel veidi aega.

Ometi ennetas muusika selleski osas kirjandust. Nii nagu inimkond õppis enne laulma kui kirjutama – ja nõnda teeb seda ju ka inimlaps – , nii õpiti enne trükikunsti ära see, kuidas viia muusika nendenigi, kes muusikaliselt just liiga andekad pole. Kuidas kõlakojast, mis enamjaolt siiski pillide küljes või koguni looduse osa, saaks kaasaskantav kõlakoda, mis ei vajakski muusika kõlamiseks inimese abi.

 

 

Mehaaniline muusika lõi programmeerimise

 

Brüsselis on üks võluv muuseum muusikainstrumentide muuseum ehk lühendatult MIM. See kuningalossi lähikonnas toredas üle sajandi vanuses art nouveau’ majas asuv kuninglik muuseum pakub võimaluse näha umbes 1500 instrumenti, mille on eri rahvad ehitanud eri aegadel, ning kuulata kõrvaklappidega, kuidas need siis ka kõlavad.

Selle kunsti- ja helimaailma keskel kõmpides tuli mul mõte, et muusikainstrumentide arengu ajalugu on omal moel edasi arendanud püüdlus muusika demokratiseerumise poole, kõlakodade kaasaskantavuse ja isemängimise suunas. Egiptlaste harf, mis on meieni jõudnud 3500 aastast vanal maalil, oli õlaharf, mille sai õlapaelaga muuta omamoodi “kehaosaks”. Kuid see vajas siiski mängijat. Isegi iidne, nn juudi harf, mis kujutas endast metallist ja keelega varustatud ning suhu pistetavat instrumenti (midagi meie parmupilli laadset), vajab siiski mingit vilumust. Lihtsam on mängida igasugustel loomakeste-linnukeste kujuga vilepillidel ehk okariinidel.

Kõige laialdasema muusika leviku tagab ikkagi musicus mechanicus, mehaaniline muusika. Ning selle lavaleilmumisega tuli juba kõige otsesemal moel mängu ka füüsika. Peale selle, et instrumentide kõlakast on ju konstrueeritud füüsikaseaduste kohaselt, on mehaanilistel muusikutel kusagil kõhus või selja taga seadmed, mille loomisel ei pääse mehaanika reeglitest, keerulisemate puhul aga arendati välja programmeerimise alged. Jah, tõepoolest – juba 300 aasta eest oli vaja programmeerijaid, kes mehaanilistesse mänguriistadesse mitmekesise muusika sisse tõid.

Nii on MIMis välja pandud umbes aastast 1700 pärit mehaaniline silinderspinett, tantsuautomaat, mis mängis muusikat vastavalt plaadile, mis selle sisse pisteti. Ning see pole kaugeltki esimene sellelaadne instrument. Veel varem ilmusid mängutoosid, kust huviline sai endale muusika välja vändata.

Üks omapärasemaid väntpille oli XVII sajandi alul Flandrias pimedate kerjuste pillina kasutusel olnud leierkast, mis kujutas endast tšello korpuse ja keeltega varustatud riista, mille kaela servas aga nupud küljes, mida vajutades ja samal ajal pilli alumises otsas olevat vänta vändates keeled kõlama hakkasid. Nii et erinevalt hilisematest leierkastidest see veel programmeeritav ei olnud. Küll aga olid programmeeritud XIX sajandi populaarsed väntorelid.

Üks vahvamaid kaasaskantava kõlakoja näiteid on umbes aastal 1700 Lõuna-Saksamaal ehitatud piibelorel. Piibliraamatut lahti keerates saate enda ette klahvistiku, köite sees aga on koonilised resonaatorid. Kuid ega see ikkagi ise muusikat ei tee, nagu tegid ise muusikat renessansiajastul moodi läinud eelprogrammeeritud mehaanilised pianiinod. Milline kergendus lastele, kes võisid loota tüütutest klaveriõpingutest pääsemist!

Mehaanilised instrumendid vajasid vaid kas silindril, kettal või paberil fikseeritud muusikat. Neist tehti tohutul hulgal teisendeid, mängutoosidest pianiinode ja oreliteni välja. Uuesti läksid mehaanilised instrumendid moodi XIX sajandil. Neid valmistanud meistreid tunti nimepidi nagu kuulsaid viiulimeistreidki: Limonaire, Kalliston, Wurlitzer. Nimed, mis nüüd ei ütle küllap ka erudeeritud muusikatundjatele just palju.

 

 

Isemängimise ajastu ei alga elektriga

 

Üks kuulus mehaaniliste muusikariistade valmistaja oli Dietrich Nicolaus Winkel, kelle leiutistest on siiani käigus üks lihtne ja andekas mehaaniline muusikariist, 1814. aastal konstrueeritud metronoom. 1821. aastal leiutas mees aga “mehaanilise helilooja” – kompooniumi. Selle kavalus on, et too sisaldab kahte silindrit, millele on nagakeste abil salvestatud muusikalisi palu. Kui üks silinder pöörleb ja mängib, on teine vait, ent saab liikuda teise asendisse. Pilli sees on mehaaniline programmeerija, mis otsustab juhuslikult, millal üks silinder mängib ja teine vaikselt oma asendit muudab. Nõnda tekib muusikajuppide liitmisel üha uusi ja uusi variatsioone. Kompoonium ei suuda luua uut muusikat tõeliselt, ent võib mängida ikka õige mitu miljonit aastat ühtejärge, enne kui kõigi võimalike variatsioonide hulk ammendub. Siiski meenutab kompooniumi tegevus ka inimhelilooja loomingut. Sest kas ei õmble heliloojadki oma muusikat kokku juba ammu enne neid olnud juppidest?

Nõnda ei alga isemängivate ning kaasaskantavate kõlakodade ajastu siiski mitte elektri kasutuselevõtuga, veel vähem transistori leiutamisega, nagu võiks arvata pealiskaudsel vaatlemisel, vaid ikka hoopis varem. Transistor vaid võimaldas ideedel teostuda massilistes mahtudes.

Heli elektriline võimendamine ja esitamine sai alguse alles 1924. aastast, kui seda uut tehnoloogiat hakati kasutama grammofonides ja seejärel salvestavates seadmetes. Esimesed grammofonid olid täielikult mehaanilised. Esimest korda kasutati kitarril mikrofoni 1928. aastal. Mõni aasta hiljem võimendati sama tehnika abil viiulit ja leiutati havai kitarr. Elektrikitarr sai populaarseks poole sajandi eest. Elektriliselt hakati heli tekitama heligeneraatoritega, mis ilmusid lagedale 1920. aastate lõpul.

Kitarrist sai vaese mehe harf, nii nagu akordionist sai kunagi vaese mehe klaver. Kuid ruumi tuli kokku hoida ka kuninglikes salongikestes. Ja nii ilmusid välja klaverid, mille kõlakast ja keelestu ei asetunud mitte horisontaalselt mängija taga, vaid vertikaalselt. Säherdused “kaelkirjak-klaverid” tõrjusid hiljem odavama kaubana välja pianiinod. Kahju küll, et täielikult, sest säherdune püstjas klaver, nagu seda oli näiteks Mozarti perekonna pillimeistri Christian Ernst Frederici 1745. aastal ehitatud püramiidpianiino, oleks praegugi üsna võluv ja ootamatu mööblitükk.

Salongiinstrumentidest, mida mängis ja kuulas vaid eliit, said pikapeale folkinstrumendid, rahvalikud pillid. Muusika demokratiseerus, ja sestap tõukas tagant ka tarvet seda programmeerida ning seejärel inimese abita maha mängida.

Muusik võib olla, kuid muusika peab kõlama.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming