KÕLAKODA – unistus isekõlavast kõlakojast

Tiit K?ler, EPL, teadus.ee

  Kõlakoda töötleb informatsiooni. Kõlakoda võib olla, kuid informatsioon peab olema. Nõnda võiks parafraseerida üht nüüdisfüüsika tõdemust, et kõik tuleb informatsioonist. Sest muusika ei ole midagi muust maailmast eraldatut. Lõppkokkuvõttes kannab muusika informatsiooni. Nii kalk kui see emotsionaalsele muusikule võib tunduda, on ka tema loomingu mõju inimesele põhimõtteliselt väljendatav informatsiooniteooria mätta otsast. Kõlakoda on hea kõlakoda, kui see muusikas sisalduva info moonutusteta edasi kannab.

 

 

Maailm koosneb infost

 

Teadus koosneb infost ja info on seotud keelega. Nii põhjendab Viini ülikooli kvantfüüsiku Anton Zeilingeri koolkond maailma kummalisust. Ameerika füüsikateoreetik John Archibald Wheeler on ütelnud, et kõik tuleb bitist. Anton Zeilinger läks edasi ja ütleb, et kõik tuleb kubitist ehk kvantbitist. Küsisin Zeilingerilt, kes märtsis Tallinnas esines, et kas ilma inimeseta on üldse infot. Kust tuleb bitt? Millal informatsioon tekkis? Kas kassi jaoks pole mitte ükskõik, kas on bitt või seda bitti ei ole? “Isegi kass kasutab bitti,” vastas Zeilinger, “ta ei tea muidugi biti tähendust, kuid ta otsustab ju, kas toit on siin või ei ole. See on ju bitt. Iga elav olend kasutab infot.”

Sügavam küsimus on, et mis on info olemus. See on objektiivne, on millestki, aga ka subjektiivne, sest vajab subjekti, mis seda kasutab. “Võib-olla osutab info sellele, kuidas minna täielikult maailma objektiivse kirjeldamise taha,” arvab Zeilinger. Kas pole see ka muusika eesmärk – pugeda maailma objektiivse kirjeldamise taha?

Nii et info kui sellise kohta pole teada, millal see tekkis. Äärmuslikud kvantmehaanika tõlgendajad jõuavad välja selleni, et kivi enese jaoks pole infol küll tähendust, ent kui maailma tekkis juba inimene, vaatleja, siis saab ta ju vaadelda ka minevikku. Nii et info sündis Suure Pauguga üheaegselt.

Seevastu on elektrilise informatsiooni sünniaeg täpselt teada. Reedel, 24. mail 1844, kell 9.45 hommikul. See sündmus toimus kahe paiga vahel. Ning neid paiku ühendas 40miiline traadipaar, mis tõmmati Washingtoni ülemkohtu hoonest ühte Baltimore’i kontorisse. Peategelane oli maalikunstnik ja isemõtleja Samuel Finley Breese Morse, kes oli eksperimendi tarbeks saanud kongressilt tolle aja kohta suure summa, 30 000 dollarit. Ta manipuleeris osavalt odava lülitiga, saates teele punktide ja kriipsude piiksuva, muusikalise jada. Kuid sel muusikal oli oma tähendus. Sestap ei võetud seda Baltimore’is mitte ainult vastu, vaid see ka dekodeeriti. “What hath God wrought!” oli see lause, millele kohe Washingtoni vastus tagasi saadeti.

Elektriline telegraaf oli kasutusele võetud eelmisel kümnendil. Küsimuseks aga jäi, kuidas kodeerida saadetavaid sõnumeid. Nõnda, et info ei läheks kaduma, ent edastataks võimalikult kokkuhoidlikult. Kõige lihtsam on ju tähed ära nummerdada. Kuid siis peab mõne tähe puhul näiteks 26 korda võtit klõpsama. Morse tegi lihtsalt: läks trükikotta ja vaatas, mitu tinaklotsi on millise tähe kastis, sest omamoodi looduslik valik oli tollase trükiladumise tarbeks täheklotside arvu optimeerinud. Kõige enam oli e-sid. Seejärel tuli t. Vähim arv tinaklotse oli aga tähtedel x, y, z. Niisiis tuli e-tähte esindama panna vähim arv kriipse ja punkte ehk üks punkt, t-le pandi vastama üks kriips, z-ist aga sai kriips-kriips-punkt-punkt. Morse taipas seda, mida kaaren teab niigi. Olulisi ja sageli vaja minevaid sõnumeid tuleb esitada võimalikult lühidalt. Ja iga inimene teadis seda palju enne Morset. Ega siis muidu pole “Appi!”, “Ae!” ja “Hei!” nõnda lühikesed.

 

 

Üllatuslik info

 

Vareslastel on oma muusikaline keel. Ameerika varestel on teada 23 kutsehäälitsust, mis igaüks midagi tähendab – ohust toiduni välja. See on tähestik, mida inimahvid võiksid kadestada. Kaarnal on lindudest kõige kaalukam aju. Tema aju moodustab 1,3 protsenti kehakaalust, kui inimesel on see osa 1,5 protsenti ja kanal 0,1 protsenti. Mitte ükski lind pole nii mängualdis kui kaaren. Küllap seepärast ongi ta levinuim suleline maailmas.

Kuid rohkem veel on levinud inimene. Küllap ikka sellepärast, et tema suutis informatsiooni nõnda edukalt töötlema hakata. Info puhul pole oluline ju mitte ainult selle hulk, vaid ka väärtus. “Hunt on karjas!” müüt jutustab sellest kõige paremini. Info võib ajapikku lahjeneda, oma väärtuse kaotada.

Muusika pole infomaailmas erand. Selline helide vool, mis meie jaoks mingit infot ei sisalda, ei avalda meie meelele ka erilist mõju. Metsakohin võib olla meeldiv sellele, kellele meeldib metsas hulkuda. Kuid sellele, kes tunneb end hästi vaid asfaldil, on “puumuusika” mittemidagiütlev või isegi pelutav. See on ka põhjus, miks stepirahvad metsa elama sattudes selle maha raiuvad või linnatõusik endale loodusesse kodu rajades kõik suuremad puud juba ette hävitab. Ta ei mõista, tema jaoks pole siin infot.

Kui kellelegi ei meeldi räpp, siis on tegu suuresti sellega, et ta ei näe räpis mingit infot. Või õieti, info seal on, ent milleks nii pikalt jorutada, nii lihtsat infot esitada? Need, kes peavad ooperit iganenuks, on sama meelt – milleks nii pikalt venitada nii vähese info edastamise juures? Väärt info on üllatav info.

Võtke täring ja kirjutage selle igale küljele 6. Visake seda ja tulemus on 6. Visake seda sada korda ja iga kord on tulemus kuus. Te võite tulemuse kirja panna, kirjutada sada kuut järjestikku või lihtsamalt, 100 × 6. See viis ameerika elektriinseneri ja matemaatiku Claude E. Shannoni mõttele, et informatsioon on andmete ettearvamatu element. Te võite sada eraldi kirjutatud kuut tihendada, sest järjestus on teada ning selles pole informatsiooni.

Niisiis, oluline on muusikas sisalduva info tähendus. Mida haruldasem on info, seda väär-tuslikum. “Rohkem väärt on erinev,” ütleb Princetoni ülikooli füüsik, nobelist Philip Anderson. Tõepoolest, mida ettearvamatum on tulemus, seda informatiivsem see on.

“Kommunikatsiooni fundamentaalne probleem,” kirjutas Shannon, “on ühes punktis valitud teate taasesitamine teises punktis kas siis täpselt või ligikaudselt.” Tähendab, et on vaja teada, kuidas lähetada informatsiooni ühest paigast teise, kaotamata olulisi osi või tegemata väliseid ja võimalik, et vigaseid lisandusi, mis muudaksid sõnumi sisu. See on aga tüüpiline kõlakoja probleem, millega peab tegelema iga muusik.

 

 

Vares info kallal

 

Sünesteesia on seisukord, kui meeled on seotud nõndaviisi, et inimene seostab värvusi helide või tähtedega. Dublini Trinity kolledži teadlane Fiona Newell ja ta kolleegid on uurinud seda, millal sünesteesia juhtub. Nad kasutasid kõne tajumise fenomeni, mida tuntakse McGurki efektina. See tähendab olukorda, kui kuuldud heli ja nähtud näoliikumised ei sobi kokku. Kui hääl ütleb näiteks “mees”, aga suu hääldab “moos”, siis võib katsealune kuulda hoopis “maas”. Kui aga sulete silmad, kuulete muidugi “mees”. Teie aju püüab korraga aru saada nii näost kui helist – nii et me meeled suhtlevad omavahel, et maailmast aru saada.

Newell mängis samalaadset videot sünes-teetidele, et näha, milline heli viib millise vär-vus-aistinguni. Kui sünesteet kuulis sõna “maas”, kuigi seda ei öeldud, siis visualiseeris ta ikka selle, mitte sõna “mees”. Sünesteetiline efekt toimub pärast seda, kui aju on tähenduse konstrueerinud. See tähendab, et ka muusika koosneb infost.

Ameerika legendiuurija Boria Sax kirjeldab oma raamatus “Crow” (“Vares”), kuidas üks Arizonas elav hopi indiaanlane pani vareste peletamiseks oma põllule valjuhääldi ja laskis sealt valjuhäälset rokkmuusikat. Kui ta järgmisel päeval naasis, oli põld täis vareseid, kes muusika rütmis rõõmsalt ringi kargasid.

Vareste jaoks oli rokkmuusika infol oma tähendus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming