KÕLAKODA – muusika tundeline vägi

Tiit Kändler

Kui tõmbame sõrmega kitarrikeelt või vajutame klaveriklahvi, siis vallandame loodusesse ühe kindla sagedusega heli. Täpsemini sisaldab see heli ka teisi sagedusi, kuid meie kõrv tabab selgelt ära selle ühe noodi, mis valdab. Üks noot ei pruugi veel mõjuda meile traagiliselt või koomiliselt, kurvalt või lõbusalt. Kuid nootide järgnevus, saati veel akordide süsteemne järjestus tekitab meis juba emotsiooni. Loob tunde, et tegu on millegi enama kui lihtsalt helide järgnevusega. Vahel võib see panna isegi naerma või nutma, mõnikord õlgu kehitama või koguni hirmu tundma.

Kui me loeme mingit teksti, olgu siis ajalehelugu või romaani, siis saame üsna hõlpsalt oma tundeid kirjeldada. Kirjanduskriitika tegutseb samas ruumis, sõnade ja lausete ruumis, nagu kirjanduski. Isegi kunstiga saab lõppude lõpuks ikkagi hakkama. Sest üldjuhul opereerib kunst samade mõistetega, millega oleme iga päev, elu läbi harjunud. Ponnistab, mis ta ponnistab, kuid meie mõttesüsteemist ei välju ta kuigi kaugele.

Teaduslik muusika

Muusika aga on hoopis midagi muud. Muusika vajab teaduslikku selgitamist. Seda tõestab asjaolu, et selle kohta on loodud nõnda palju objektiivsusele pretendeerivaid teooriaid. Me ei konstrueeri selliseid teooriaid selgitamaks, kuidas mõjub maal, skulptuur, kirjandus või tants. Me laseme neil rääkida iseenda eest. Kuid muusika puhul pürivad teaduslikud teooriad siduma kuulmispsühholoogiat akustilise füüsikaga. Ja muusikud on olukorraga, kus nende loomingu kallal pusivad matemaatikud, veel ülimalt rahulgi. „Kord dešifreerivad psühholoogide lastelapsed muusika keele,” on öelnud helilooja Arnold Schönberg.

Pütagoorlased olid veendunud, et muusika saab ideaalselt seostada matemaatikaga ja nad avastasidki rea seaduspärasusi. Muusika sees peitub tubli annus matemaatikat. Heliloomingus pole olemata eksperimendid, kus konstrueeritakse peegelsümmeetrilisi teoseid või palindroome. Seda on teinud ka Mozart ja Haydn.

Schönberg mõtles koguni välja uue, 12-helilise seeriatehnika, millega demonstreerida muusika ilu ja matemaatika võlu. Kuid matemaatiline jäikus võib võtta muusikalt selle väljendusrikkuse.

USA helilooja Aaron Copland on küsinud, kas muusikal on tähendus. Ta arvas, et on, kuid ei suutnud seda määratleda. Kuid keegi ei kahtle, et muusika kui kultuurinähtus tundub olevat universaalne. Muusika teenib väga mitmesuguseid eesmärke. Nii on näiteks mõnedele Ameerika põlisrahvastele iga noot sedavõrd tähtis, et kui miski loksub paigast, alustatakse lugu uuesti.

Süsteemne lähenemine

Mõista muusikat on peaaegu sama mis mõista bioloogia kaudu elu. Reduktsionismiga pole siin midagi peale hakata, läheneda tuleb süsteemselt. Kuid siiski tuleb alustada nootidest. Ja nagu Pythagoras, jõuame lihtsate ja kõrvale mõjusate reegliteni nagu oktav, mis saadakse 2:1 suhte põhjal. Kuid lihtsaid, puhtaid noote muusikainstrumendid ei tee, ikka on sees ka ülemtoonid. Aju aga suudab need kõrvaldada ja nii tundub meile, et noodid on puhtad. Kuna looduses on helid keerulise harmooniaga, siis on aju pidevalt tegevuses, et siduda toonid heliallikaga.

Laste ja primaatide uurimisest on selgunud, et ka nende aju tunneb oktavi ja kvindi ära. Nii et need intervallid iseloomustavad peaaegu kõigi kultuuride muusikat. Kuidas mõjuvad meloodia ja harmoonia muusikale, on juba omaette küsimus, mis on seni lahendamata. Miks tundub üks viis rõõmsa, teine aga kurvana? Keerulisemate muusikapalade puhul on seda raske öelda. Ja nii keerlevad muusikateadlased ümber lihtsamate palade ning üllatuvad ikka ja jälle uuesti. Umbes nii nagu tibu ühes slaavi muinasjutus, kui ta esmakordselt vihma nägi ja paanikas kanaema juurde tormas, hõisates hirmunult: „Taevas kukub alla!”.

Kui aga hakata muusikat lahkama vähegi ratsionaalsemalt, saati veel selle teooriat looma, siis tuleb välja, et muusikast endast ei piisa. Tuleb see kuidagiviisi üles tähendada, seda vaadata. Kummalisel kombel on sellest teesist lähtunud üks prantslane, kelle kohta sellel kevadel avastati, et just tema, mitte Edison leiutas viisi, kuidas salvestada muusikat.

Inimese kõrv on inimheli diapasooniga kaasa tulnud. See tunneb ära hääled, mis erinevad helitugevuselt triljon korda. Triljon korda, see tähendab 1012 korda, ehk kui logaritm võtta, 120 detsibelli jagu. Kuidas sellist ulatust ometi salvestada? Ja siis on ju veel helikõrgus ja tämber.

 

Heli salvestamine ja heliteadus

Siiani on peetud esimeseks inimkonna poolt salvestatud hääleks lauset „Mary had a little lamb”, mille Thomas Alva Edison jäädvustas omaleiutatud fonograafi tinafooliumile aastal 1877. Kuid tänavu märtsi alul tuli välja sensatsiooniline salvestis, mis on tehtud 17 aastat enne Edisoni. Ja ajaloo irooniana on see pärit prantslastelt.

Kümnesekundilisel salvestisel kõlab folklaul „A Claire de la Lune” ning see tehti 9. aprillil 1860. aastal. Aparaat, millele lauluke kirjutati, ja mis patenteeriti 1857. aastal, kannab nime fonoautograaf ja see tehti just selle tarbeks, et teha helid nähtavaks, mitte neid tagasi mängida. Ent fonoautograafiline salvestus ehk fonoautogramm võimaldab ka tagasimängimist ehk paberile kantud vinkavonkaliste joonte heliks muumist, mida ka California Lawrence Berkeley National Laboratory teadlased tegid.

Fonoautograafi peeti seni veidruseks, mille mõtles välja Pariisi trükkal ja leiutaja Édouard-Léon Scott de Martinville, kes suri teadmisega, et helisalvestamise au ja kuulsus on ebaõiglaselt läinud Edisonile. Scotti riistal oli silindriline sarv, mis oli ühendatud kirjutussulega, mis joonistas helilained õlilambi tahmaga mustaks tehtud paberilehtedele. Scott lootis, et üleskirjutisi saab pärast dešifreerida.

Lawrence Berkeley laboratooriumi teadlased kasutasid optilist kuvamist kui virtuaalset sulge ja moodne tehnoloogia tõigi neist poolteist sajandit tagasi tehtud joontest kuuldavale helid.

Scotti avastus pärineb ajast 28 aastat enne seda, kui Edison jäädvustas vahasilindrile Händeli oratooriumi, mida peetakse praegu vanimaks säilinud taasesitatavaks salvestiseks.

Léon Scott arvas, et helide tõelise tähenduse tabamiseks tuleb neid vaadata, et helid tuleb üles kirjutada nagu sõnadki. Edison tõenäoliselt ei teadnud Scotti avastusest midagi. Kuid Scott pidas teda lihtsalt helisalvestuse edendajaks, mitte leiutajaks ning kutsus aasta enne oma surma, 1879. aastal pariislasi kaitsma jänkide eest prantslaste rahvuslikku uhkust. Nüüd siis on Ameerika teadlased ta ajaloo unustusehõlmast välja toonud ja selgitanud, et heli salvestamise võimalused avanesid soovi tõttu helisid kuidagi ratsionaalselt analüüsida, tehes need nähtavaks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming