KÕLAKODA – loomalik muusika

Tiit K?ler

Kui tuleb viibida helide keskkonnas, kes te siis eelistaksite olla – inimene või hoopis ahv, tuvi või koguni karpkala? Karpkala olla poleks paha, sest tema on suuteline vahet tegema barokkmuusika ja John Lee Hookeri vahel. Kuid kõige parem on siiski olla ahv, sest ahvil on ükstapuha, kas kõlab mingi kilin-kolin, mis inimesele tunduks piinamisena või meloodiline muusika. Tema vahet ei tee. Kuid kui on valida, siis valib ahv vaikuse.

 

Ahvid eelistavad Beethoveni pikka pausi

Ahvid pole meist evolutsiooni mõttes nii väga erinevad midagi. Ent kui te arvate, et neil on ka samasugune muusikamaitse, siis üsna kindlasti eksite. Minnesota ülikooli tunnetusteadlane Josh McDermott ja Marc Hauser Harvardi ülikoolist uurisid ahvide muusikaeelistusi ja jõudsid järeldusele, et kindlasti eelistavad nad meloodilist flöödimuusikat räme-rock’ile. Kuid kui neile pakkuda mahedama muusika laialdasemat valikut, siis valivad nad teisiti kui inimene. Kõigepealt, igal ajal ja igasuguse muusika seast eelistavad nad vaikust. Nii et Haydni „Lahkumissümfoonia” finaal võiks olla nendele üsna meele järele, Beethoveni pikast pausist kõnelemata. Selle kalambuuri võtsid kunagi omaks just lapsed, kes ka tunduvad eelistavat vaikust.

Üllatav oli ka McDermotti ja Hauseri avastus, et ahvid ei erista meloodilisi viise ebakõlalistest helidest, mis on paljude inimeste jaoks piinavad. Nad järeldavad, et ahvidel pole motivatsiooni, mis inimesi muusikaga seob. Sellega saab ju ainult nõustuda.

Inimese erakordse musikaalsuse pooldajad toovad tõestuseks, et inimese muusikainstrumendid olevat looduses harukordsed. Ja inimene kasutab muusikat nii kaupade müümiseks, jumala palumiseks kui ka lihtsalt mõnu pärast, seevastu linnud näiteks laulvat vaid oma territooriumi kaitseks või vastassugupoole leidmiseks.

Ent ka šimpansid taovad löökpille, millena kasutavad õõnsaid puutüvesid või muid kõlavaid esemeid. Gibonid laulavad, rähnid toksivad kevaditi oma puutrumme.

Kui aga asja üle natuke mõtelda, siis pole ka inimese muusika nii väga ainult ilu pärast tehtud. Enamjaolt kõlab see ju matustel, pulmades, sünnipäevadel, riiklikel pühadel, kiriklikel talitustel, jalgpalliväljakutel ja sõjamarssidel. Polegi nii suurt vahet ööbikuga, või kui, siis ööbiku kasuks – tema laulab siiski ka lõbu pärast. Seda võib kinnitada see, kes on kordki sattunud kuulama kahe ligidase puu otsas istuva ööbiku omavahelist varahommikust kontserti. Kuidas nad oma lauluviise varieerivad ja üksteist isegi inspireerivad. Seda kinnitavad ka linnulaulu uurijad, et laululinnud sätivad noote fraasidesse ja suurematesse teemadesse nagu inimenegi meloodiaid moodustab. Seesama kehtib ka küürvaalade puhul, kes võivad laulda laulu, mille tsükkel kestab kuni 21 tundi.

Kas on nõnda, et vaid inimene tajub meloodiat? See on ju kummaline, et tunneme ära „Mutionu”, laulgu seda siis peenehäälne laps, bassihäälne mees või mängigu seda viisi kas või piirivalveorkester. Kui viisijuppe on mängitud kuldnokkadele, vintidele või tuvidele ja transponeeritud neid oktavi võrra üles või alla, siis tundub neile, et tegu on erinevate lauludega. Ka kaputsiinahvid, kes viisi äratundmise peale said maiuspala, ei tundnud oma toidusümfooniat ära, kui see erines vanast oktavi võrra.

Kuid selle kena argumentatsiooni ajasid kõikuma Texase ülikooli teadlane Anthony Wrigt ja tema kolleegid, kes avastasid 2001. aastal, et reesusahvid tunnevad ilma erilise vaevata ära ka oktavi võrra transponeeritud viisi – kuid ainult siis, kui need viisid olid lastelaulud nagu „Happy Birthday”. Kui laulul oli ainult nõrk meloodia, siis see ajas ahvid segadusse  eksperimendid olid tehtud vaid üksikute nootide või atonaalse muusika peal.

Tagatipuks näitas Harvardis asuva Rowlandi instituudi teadlane Ava Chase, et karpkala suudab eristada barokkmuusikat John Lee Hookeri boogie-woogie’st ja vajutada õigele nupule, kui kõlab üks või teine. Ja karpkala ei kasuta heli suhtlemiseks, küll aga on tal väga tundlik kuulmine. Jaava varblased ei erista mitte ainult Bachi Schönbergist, vaid suudavad õppida leidma klassikalise ja moodsa muusika erisusi ning tegema kindlaks, kas mängitakse Antonio Vivaldit või hoopis Elliott Carterit. Ja erinevalt ahvidest tunduvad varblased ka muusikat nautivat, eelistades (inimese arvates) ilusamat ja harmoonilisemat esitust lihtsalt vaikuses istumisele.

Linnud, vaalad, hülged ja inimesed ei laula mitte ainult keerulisi laule, vaid võivad need ka ära õppida. Viisijupid ei ole ajudes nagu arvutisse joodetud fikseeritud programmid, need pole riistvara, vaid pigem tarkvara.

 

Loomad ei pea laulupidu

Kui kuulate sihukest punti nagu Apples in Stereo, siis tundub kohati, et lint on tagurpidi jooksma pandud. Kuid ega ikka ei ole küll. On hoopis hullem. Tegu on, nagu nad ise ütlevad, mittepütagoorliku muusikaga. See tähendab, et oktaav pole mitte jagatud 12 pooltooniks, millest järgmine asub eelmiselt kaugusel 12 astme juur arvust 2 ehk 5,95 protsendi kaugusel. Robert Schneider kasutab tavaliste muusikariistade asemel bändi viimasel plaadil „New Magnetic Wonder” toonigeneraatoreid. Ning nootidevahelised intervallid põhinevad logaritmidel. „Kui me kogeme matemaatilisi funktsioone oma kõrvadega, siis nimetame seda heliks,” kommenteerib Schneider, „ja kui matemaatika on elegantne ja hästi korrastatud, siis kutsume seda muusikaks.” Kui mängida Schneideri muusikat klaveril, läheb vaja lõpmatult pika klaviatuuriga pilli. Ja lõpmatult pikkade kätega pianisti.

Kui üks noot on teisest kaks korda suurema sagedusega, siis tunduvad need kaks nooti koos mitte ainult et teineteisega sobivat, vaid peaaegu samasena. Ja mõlemat nooti kutsume ka sama nimega. Nõnda ei ole ainult euroopalikus kultuuris, vaid ka mujal, kus nimesid on pandud vaid nootidele.

Tegelikult lasevad kõik muusikariistad kuulda mitte ühel noodil, vaid noodil üheskoos selle ülemhelidega, mille sagedused on põhisageduse täisarvkordsed. See võib seletada, miks ebamusikaalseks peetud reesusahvid tunnevad ära lihtsaid viisikesi, mille nad on selgeks õppinud ka siis, kui need transponeeritakse oktavi või kahe võrra üles ehk alla, ent mitte siis, kui meloodia transponeeritakse poole tooni võrra.

Ja kui anda valida helijada vahel, kus klõpsud järgnevad kiirusega 60 või 400 korda minutis, siis eelistavad ahvid kindla peale aeglasemat tempot. Looduses seondub kiire tempo millegi ohtlikuga. Ja süda, see lööb rahulikus olekus ikka 60 korda minutis. Nii et ahvid eelistavad „südamlikke” temposid.

Rootsis Karlstadis tegutseva Muusika Neuroteaduse nimelise uurimisorganisatsiooni teadlane Martin Braun oletab, et meie ajud on oktaavide äratundmiseks justkui „kõvaketastunud”, mis seletab ka asjaolu, et aju määrab ära oktaavid isegi siis, kui ei taba helikõrgusi.

Braun läks oma uurimustes üsna kaugele. Ta söötis absoluutse kuulmisega muusikule rahustava toimega medikamenti nimega carbamazepine, mille toimel vaene pianist tajus helikõrgust poole tooni võrra valesti ning muusikaintervallide tajumiselgi segadusse. sattus

Braun järeldas sellest, et kaks ühe või enama oktavi võrra eraldatud nooti ergastavad sama neuroloogilise teeraja, aktiveerides iseloomulike närvirakkude rühma aju osas, mida kutsutakse auditoorseks taalamuseks. Oktaavide äratundmine on meile kaasa antud omadus, ent muusikaintervalle õpime umbes samuti nagu laps õpib keelt. Nii et loodus on andnud, ent lastetuba on ka vaja.

Ka linnud laulavad, et ennast hästi tunda – laulmise ajal tõuseb nende ajus heaolu tundega seotud neurotransmitteri dopamiini tase. Eriti siis, kui isaslind laulab emasele.

Olgu loomade muusikalise maitsega kuidas on, olgu see inimesega sarnane või erinev, üks on kindel: ei ahvid, merilõvid ega lõvid kogune kusagile lagendikule või koopasse sõgedal kombel kokku, et hakata kuulama üheainsa ahvi, merilõvi või lõvi häälitsemist, nii nagu teevad seda inimesed laulupidudel, kontserdisaalides või koguni spordiväljakutel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming