Juudi festival kui sinepiivake, millest võib kasvada midagi suurt

Heili Vaus-Tamm

  Juudi süvakultuuri festival “ARIEL”: klezmer-jazz kvartett DAVKA (San Francisco), tummfilm “Der Golem” Vene Kultuurikeskuses 16. XI.

 

Tummfilmi helindamine on nagu erinevate kultuurivaldkondade kokkupanemine ikka – annab põneva ja laia spektri. Keeruline aga on leida tasakaalu – õiget balanssi, kus üks ei mataks teist, vaid täiendaks ja rikastaks. Helindamise all pean antud juhul silmas omaette kunstiväärtusega muusikat, mitte saalinurgas klaveril taustaks mängitut.

Filmimaterjal kipub kergemini prevaleerima ning seda oma pildilisuse tõttu. Et muusika tuleks võrdselt esile, peab see tõesti olema esitatud nii tugeva laenguga, et nii-öelda filmi tagant välja kostaks. Lausa prevaleerimiseks peab muusika andma aga juurde midagi sellist, mida kinolinalt ei paista. Mingi emotsiooni või üldistust, mis tõuseks kõrgemale pildilisest materjalist.

Sellist tummfilmi helindamist olen näinud ühel korral. 1999. aastal jõudis “Jazzkaare” ning Goethe Instituudi koostöös vaataja ette saksa ansambli Metropolis Projekt helindatud tummfilm “Faust”. Muusika (flööt, saksofon, klaver, klarnetid ja vokaal) andsid siin filmilinal toimuvale hinnanguid, kujundasid vaataja suhtumist tegevusse või isikusse. Laulja ei laulnud, vaid tekitas alateadvuses tugevalt mõjuvaid helisid (sosinad, nuuksed, kahinad). Tookordse Eesti Päevalehe arvustuse pealkirjaks panin: “Saatan ilmus kaadrisse lutsuva heli saatel”. Ja see polnud mitte väline efektitsemine. Sisuliselt võttes ju, miks mitte, kui süüvida saatana rolli selles teoses. Nii et Goethe traagiline värssromaan oli helindatud iroonilis-groteskseks. Sugugi mitte kergemeelseks, aga publikuni toodud omaette kordumatu värvinguga. See ettekanne kiskus pidevalt vaatajat justkui pooleks – korraga toimis kaks dominantset ärritajat.

Ansambli Davka ja “Golemi” filmi koostöö polnud nii kordumatu elamus, küll aga heatasemeline ja huvitav. Ning väärtuseks kujunes just tasakaalustatud toime. Muusika järgis kindlalt filmilinal toimuvat ning tõesti lausa illustreeris seda. Isegi kuni leebe naturalismini: kui katusel kõndis kass, kostis ansamblist näuguv heli, koputust filmis illustreeriti koputusega vastu pillikorpust. Ilmselt seetõttu vajas ka ansambel nii-öelda oma esitusruumi ja mängis ühe loo enne ning teise pärast filmi, mida võib tinglikult nimetada ka eel- ja järelmänguks.

Viiulist, klarnetitest, tšellost ja löökpillidest koosnev ansambel esitas juudi folklooril põhinevat jazzmuusikat hea intensiivsuse ja isesuguse, rahvamuusikapärase loomuliku virtuoossusega. Juudi intonatsioonide vinguvad glissandod ning kõrva lõikavad unisoonid sobisid hästi juudi rahva ebakindla olukorraga Saksa keisririigis. Film jutustab juudi kogukonna elust ja rabide müstikakalduvusest, mis viib Golemi-nimelisele elusuuruses nukule hinge sissepuhumiseni. Hiiglane Golem päästab juudi rahva saatuse Simsonile vastupidise vägiteoga. Nimelt kui Simson tõmbas templi valitsejatele kaela, siis Golemi käte najale jääb alla vajuv lagi pidama ning juutide ajaloo üle irvitanud lõbutsev seltskond pääseb vaid ehmatusega.

Eesmärk on aga täidetud ja respekt juutide vastu jalule seatud. Film mõjub oma saksavastasusega nagu muinasjutt – maailmas laiali pillutatud ja igal pool taga kiusatud väikerahva enesekaitsereaktsioonina. Golem täidab saksa valitsejate vastast missiooni mitmel tasandil, tapab ka junkru, rabi tütre kallima. Mida aga isegi neiu ise talle lõpuni pahaks ei pane. Tolle aja kohta piisavalt karme kaadreid ansambli muusika aga isegi mahendab, mitte ei teravda. Võib vaid ette kujutada, mida oleks sellise materjaliga teinud Metropolis Projekt …

Festival ise aga kogub jõudu ja on Eestis loonud lausa fenomeni – ainus rahvuskultuuri festival. Ja tervitatav on just see, et tegemist pole ainult muusikafestivali, vaid Eesti kultuurimaastikul lausa harjumatult laia haardega üritusega: vaadata pakuti filmi-, muusika-, video-, foto- ja raamatukunsti, lisaks veel loeng “Juudid Baltimaadel”. Et juudi kultuur ei lähe korda mitte ainult rahvuse enda esindajatele, näitas tähelepanuväärne publikuhuvi. Ja kuigi praegu on kallak ajaloolisel ning etnilisel pärandil, võib festivalilt oodata igakülgset kasvu ja laienemist. Tegemist on ju erakordselt andeka ning mitte vähem emotsionaalse rahvaga, kes on ka praegu maailmakultuuris vägagi suur tegija.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming